Endise põlwe pärandus/Koit ja Hämarik
Koit ja Hämarik.
Wanataadil oli kolm nobedat teenrit: kaks noort, ilusat ja wiisakat neiu Widewik ja Hämarik ja sale ning sile noormees Koit. Need tegiwad Wanataadi tööd ja tallitasiwad majatallitusi. Korra tuleb Widewik õhtu kahe härjaga põllult kündmast ja wiib härjad jõele jooma. Päike on praegu looja läinud ja kumer kuu tema asemelle taewa serwa tõusnud maad walgustama. Kuu hõbedased jooned mängiwad imeilusalt wee pinnal ja hõbepeeglis kujutab ennast ümberkaudune loodus. Widewiku südant tõmmab nagu sala, nägemata wägi jõe poole. Ta astub wete äärde ja sealt paistab talle ta kuju nii armsalt, õrnalt ja hellalt tagasi, et ta seda küllalt ei wõi waadata ega imestada. Ta unustab härjad ära, kes ammu juba janu kustutanud, ja silmab üksi silmi oma hõbedast kuju. Kuu aga, kelle särawad jooned imelist neiu kuju wee pinnal maaliwad, näeb Widewikku ja sedamaid süttib kange armastuse tuli ta südamesse loitma. Ta heidab ennast salamahti taewast wete põhja, kus ta nüüd nii kaunile kujule suud annab. Ja kui neiu sügawas mõttes ennast wee äärde kummardab ja oma jänu jõe weega kustutab, siis puutuwad kuu huuled Widewiku oma huultegi wasta.
Widewikule jõe põhjast salasõnadega oma armastust awaldades ja tema mustadesse silmadesse waadates unustab kuu kõik oma tööd ja tallitused ära. Walgus kaub ja pilkane pimedus astub asemelle. Aga ei seda aimanud kuu ega Widewik. Nende silmad näewad üksnes armu ilu ja elu; muile on nad otsegu pimedad. Küll hüüab ööpikk waljuste lepikust: öö pikk, öö pikk, laisk tüdruk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk, kiriküüt, waole waole, too piits, too piits, säh, säh, säh!“ aga Widewik ei kuule ega näe midagi. Halliwati mees hunt tuleb ja murrab Widewiku teise härja ära, kes oma pead metsa läinud ja keda nüüd keegi ei kaitsenud.
Kui warane Koit hommiku magamast ülesse tõuseb, ärkab Widewik wiimaks oma armu õnnest. Hundi kurjategu nähes hakkab ta ärdaste kaebama ja kurtma. Tema ahastus tungib ülesse Wanaisa kõrwa, kes warsti maha tuleb kurjategu karistama. Hundi kohta mõistab ta kohut, et hunt sest saadik oma hõeluse pärast alati inimeste tagakiusamist peab kartma ja alati tema elu kallale kiputama. Widewikule aga ütleb ta: „Et kuu sind oma ilu imetlema meelitanud ja sulle kosja tulnud, annan ma sulle su süü andeks. Kui sa teda niisama südamest armastad, siis ei taha ma teid keelda, waid jäädawalt kokku kihlata. Selle eest nõuan ma siiski sinult, Widewik, et sa wirgaste selle peale waatad, kas kuu õigel ajal oma teele läheb maailma walgustama ja teist korda enam pilkane pimedus maad ei kata, kus kurjadel hea teha, mida tahawad. Walitsege öö üle ja pidage muret selle eest, et tema hõlmas õnnis rahu wiibib.“
Selle peale kutsub Wanataat Koidu ja Hämariku enese ette ja ütleb neile: „Teie kätte annan mina, lapsed, päewade hakatuse ja lõpetuse. Sinu mureks, ärk Hämarik, jätan ma looja minewa päikese; wõta ta taewa serwal wasta, wii teda puhkama ja kustuta tuluke ära, et kahju ei sünni. Sinu hool, wirk Koit, olgu Hämariku käest päikest teele mineku ajal wasta wõtta, põlema süüdata ja siis maailma walgustama saata. Tallitage oma tööd auusaste ja ärge andke pimedusele iialgi wõitu!“ —
Kui süda sui ajal päikese teekond taewa wõlwil õieti pikaks wenib, jäeb tema puhkamise aeg teine pool serwa õige lühikeseks. Päikest puhkama pannes jõuab Hämarik Koidule, kes temale seatud maa peal wasta tuleb, nii lähedalle, et mõlemate huuled kokku puutuwad ja üks teise kätt päikest käest ära andes hellalt pigistab. Siis hüppab nende süda otsata õnne pärast. Õrna suuandmisega sammuwad mõlemad jälle tagasi.
Wanaisa silmas ei jää neiu ja peiu armastus warjule. Tema astub oma auujärje pealt maha ja ütleb: „Lapsed, mina olen teie tööde ja tallitustega täiesti rahul. Et te üht teist nii südamest armastate, ei ole mull selle wasta midagi, kui Koit Hämariku eneselle naeseks wõtab.“
Aga waata, Koit ja Hämarik ei wõta Wanataadi lahket lubamist wasta. Otsegu ühest suust wastawad mõlemad: „Isa, ära riku meie rõõmu mitte. Meie oleme sellega rahul, mis me oleme; meie tahame igaweste peiuks ja mõrsjaks jääda. Ses põlwes oleme oma kõige suuremat ja ülemat õnne leidnud, mis ikka uueks ja ikka nooreks jääb. Tahad sa meie tööd ja waewa tasuda, siis on kõige parem palk, kui meile meie praegust põlwe kingid!“
„Teile sündigu, mida soowite!“ ütleb Wanataat lastele ja ruttab oma auujärjele tagasi. Koit ja Hämarik on aga praegugi õnnelik peig ja mõrsja, kes seda rohkemat rõõmu tunnewad, mida pikema aja pärast kokku saawad ja üksteisele kätt ja suud annawad[1].
- ↑ Ütlemata kauni „Koidu ja Hämariku“ loo on omal ajal Dr. Fählmann juba üles kirjutanud. Eelseisaw jutt läheb ometi Fählmanni jutust lahku. Fählmanni jutu leiab lugija „Fählmanni kirjadest.“