Enamusvalimise esimene rakendamine rahuldav
| ||||||
Kuidas areneb kandidaatide ülesseadmine ja soovitusallkirjade andmine? muuda
Oma eilses [10. novembri 1936] raadiokõnes informatsiooni osakonna juhataja J. Kaarlimäe märkis muuseas, et esmakordselt vastavalt rahvahääletuse otsusele on meil tarvitusel Rahvuskogu moodustamisel isikuvalimise, nimelt enamusvalimise põhimõte, sellepärast on huvitav jälgida selle uue süsteemi rakendamist, mis praegu käimas.
Juba enne valimiste ametlikku väljakuulutamist, eriti kui juba valimisseadus oli ilmunud ja üldiselt teada oli, et valimised toimuvad 12., 13. ja 14. detsembril, mille järele võis välja arvestada ka kandidaatide esitamise tähtpäevad, hakati üle maa seltskondlikes organisatsioonides arutama ja kaaluma, kuidas ja keda saata Rahvuskogusse.
Nii toimusid omavalitsuse üksustes linnades ja maal valdades seltskondlike organisatsioonide esindajate omavahelised nõupidamised. Kujunesid igas omavalitsuse üksuses nõnda nimetatud
mis oli seda hõlpsam, et juba rahvahääletuse selgitustöö viidi läbi samalaadiliste seltskondlikkude organisatsioonide esindajate ühisel koostööl. Kogemused organisatsioonide koostööks olid olemas.
Mindi ainult samm edasi ja moodustati nende komiteede esindajaist vastava
kelle ülesandeks jäi leida vastava ringkonna kandidaat, kellel ringkonnas oleks kõige suurem poolehoi ja kellel sellega kõige rohkem eeldusi oleks valimisel läbi minna.
See näib olevat ainuke ja üldine mõõdupuu.
Kuivõrd hästi või halvasti organiseeritud seltskod oma ülesandega toime on tulnud, selle kohta eelkokkuvõtteid võib teha juba nüüd, kui jälgida kandidaatide esitamiskäiku. Võiks üldiselt arvata, et seal, kus seltskondlik komitee on taibanud kokku leppida
kandidaadi peale, vaevalt esitatakse teist kandidaati, sest kellele see lõbu valmistab, riskeerida 250 krooniga ja läbi kukkuda. Kuni tänaseni on kautsjoni sisse maksnud ja esituskirjadele allkirju vastu võtmas 80 ringkonna kohta 106 kandidaadi esitamiskirja. Ainult üks kandidaat oli teada täna veel 54. ringkonnas. Sellega võitlus mitme kandidaadi vahel tuleb vähemalt 26 valimisringkonnas. Allkirjade andmise viimane päev on 13. november.
Neis ringkondades,
on huvitav jälgida, miks ei lepitud kokku.
On ringkondi, kus valdade seltskonna esindajad kokku tulles tegid üksteisele selgeks, et igas vallas on nii kange mees, kes nnabervalla meestest kuulsam on, ja ühegi valla meeste au ei lubanud toetada naabervalla meest. Kuna valimisringkond koosneb mitmest vallast, tuli esitada mitu kandidaati või lepiti kokku, et ükski oma valla mees ei tohi saada, ja pöörati väljaspoole üldiselt lugupeetud inimese poole, kellega ka kokkuleppele saadi. Ühes ringkonna komitees olnud näiteks hääletamisel kaks kandidaati, kellest üks sai 10 häält ja teine 11 häält, ja see, kes 10 häält sai, arvas, et selle ühe hääle pärast ta sugugi vastasest lühem ei tarvitse olla, ja kuna mõlemad kanged seadusetundjad on, esitasid mõlemad omad rahad ja kirjad, kusjuures frondid nii segi olevat läinud, et ühe mehe esitaja esitamiskirja küll esitas, aga oma soovitusallkirja sealsamas vastaskandidaadile oli andnud.
Teisal jälle ei ole ühe ajalehe toimetus välja kannatanud, et seltskondlik komitee oli esitanud teise ajalehe toimetaja ja seadis ruttu oma mehe vastu.
Ühes suuremas omavalitsusüksuses, mis sisaldab mitu valimisringkonda, olevat kandidaate jaotatud ringkondade peale n.n. “voolude” järgi, nii et otsiti väga keeruliste voolude esindajaid, mis mujal Eestis juba kõik ajalukku läinud. See süsteem oleks lasknud ennast rakendada muidugi ainult ühel eeltingimusel, et selle linna rahvas “voolude” järgi oma elukohtades
Tagajärg on muidugi see, et esitatakse kahekordselt kandidaate.
Üldiselt tuleb aga teateid, et allkirjade andmine väga elav on, ja mõnel kandidaadil juba tuhandetesse ulatub. Rahvas teeb oma paremate meeste väljavalikut üldiselt väga elavalt ja loodame, et seda tööd kroonib väärikas Rahvuskogu.