Emmajöe Öpik/Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud.
Mo issama, nad ollid matnud
Sind raske, musta kattega, –
Muud hawatud mapinnast tõusnud,
Kui werrelilled, õitsema.
Ja ahhelas sa ennast wäänsid,
Ja orjaikkes ohkasid, –
Ja waikseks, waiksemaks siis läksid –
Siis unnesurma hingasid!
Kuussadda aastad lend'sid möda,
Ei ellotähti annud sa —
Kuid immelikkult kõndis, tassa
Üks muistne jut weel ülle ma:
Kuis enne pri so rahwas olnud,
Kord Kalewide wapper kond,
Ja kuida omma põhja pinnal
Kord Eestirahwas pessitand.
Ja kus so pissar mahhalanged,
Sealt laulud tõusid üllesse,
Ja taewa linnud rääksid, pilwed,
So wallust teine teisele;
Ja tuuled kõnned wasto wõtsid,
Neid kandsid põhja pirile,
Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid
Nad ühhe issa süddame.
Üks sõnna läbbi ilma kõllas
Et õnnes hõisk'wad miljonid:
„Ma tahhan, et pri minno rahwas –“
Ja orjaikked langesid!!
Pri omma pinnalt jälle leiad
Nüüd Eestirahwa pessakest
Ja õitsew Eestima, sa hüad:
„Au Aleksandril' iggawest!“