Emmajöe Öpik/Mailmale ärra ütle!
Mailmale ärra ütle!
Silm, ülless' taewa pole tõuse,
Kui koormab waew sind, ahhastus,
Sealt tähhe paistelt jõudo nõua,
Kui siin sind kiusab kaddedus.
Ja leiad pissaraid weel, nutta,
Oh warjul nutta, sallaja! —
Mailma nähhes agga ial
Hing, ärra wallo ilmuta!
Kui rummalus sind, õelus laimab,
Oh püa wõtta sallaja
Uut jõudo, kinnitust ja lotust
Tööd ues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtomõistja,
Kui õigust teggid – eksisid:
Mailma ees oh ärra ial,
Hing, näita kuida wõitlesid!
Ja õnnistas suur Jummal armus
So kätte teggo, – leidsid sa
Teist südda, kes tru armastusses
Kõik tahhab kanda sinnoga:
Kui rõmopunna palgis kumab,
Ön süddant aeab tuksuma:
Oh kaddedat mailma ärra
Siis hüa, sedda kaetsema!
Käi sirgel sammul õiget radda!
Ei kunningaid – kas kähhiseb
Mailm ka – tohhi sinna karta!
Kuid kurri werri wärriseb!
So Loja ette öse warjul
Sa ommad põlwed nikkuta
Ja pallu: „Sinno sõnna sündko!“
Mailma – ärra roma sa!
Ja tulleb üllewelt sull', südda,
Kord kõige raskem karristus,
Siis täielt mu kõik mahhajägo –
Kust tulleb haaw, sealt parrandus!
Ja tahhaks lõhkeda ka südda:
Jä wait, jä wait ja kannata!
Kui sinna tead ja Issa taewas –
Mailma – ärra hüa sa!