Emmajöe Öpik/Kindel pohhi
Kindel pohhi.
Kaks kaunist wenda tunnen
Siin ilmas wibiwad,
Kes, kui kõik mu ka kõigub,
Kui kaljud seisawad.
Ei innimessi ial
Nad ärraunnusta,
Kui nendest sinna isse
Ei hakka lahkuma.
Neid tõssidus ja truus
Hütakse; kallimast'
Sind kattawad, kui ehted
Mis kullast, hõbbedast.
Kus perres, küllas, linnas
Nad asset wöttawad,
Ei wärrise seal rahwas,
Kui mürid seisawad.
Oh tõssidus ja truus,
Teid appi hüan ma
Mo Eestirahwa tuggiks
Ja nurgakiwwiks ka!
Oh, et nad teie alla
End' warra warjaksid!
Siis waenlasel liig kanged
Ja targad olleksid!
Mo rahwas, wõtta, wõtta
Neid kahte sõnna sa
Kõik töös ja tallitusses
Teejuhhiks lõpmatta!
Kui tõssidusse põhjal
Sa kodda assutad,
Mis truussega kattad –
Siis kindlalt ehhitad!