Eesti vana usk/VII. Linnud

Eesti vana usk
Matthias Johann Eisen

VII.

Linnud.

Muiste rääkinud kõik linnud, aga mingisuguse põhjuse pärast võtnud Jumal neilt rääkimis-anni ära. Lindude rääkimisest teavad veel ennemuistsed jutud (vrdl. Eesti ennemuistsed jutud, lk. 135) ja rahvalauludki kõnelda (vrdl. Setukeste laulud I, 318, 319). Linnukeele mõistmist omandatakse maoharja ehk -krooni söömise tagajärjel.

Grimm oletab, et Tharapita Ebavere mäelt Saaremaale linnu kujul lennanud (D. Mythologie II, lk. 558). Läti Henrik kõneleb küll, et Tharapita lennanud (Ajaraamat XXIV, 5), aga et ta ennast linnuks oleks moondanud, seda ta otsekohe ei nimeta. Muidu kuuleme vanade rahvaste jumalatest küll, et nad endid lindudeks moondanud, niisama tihti vallküürid. Ka Louhi „Kalevalas“ moondab enese kotkaks (Kalevala XLIII, 135—166). Eestis võtab järvehaldjas järve rändamise puhul enesele mõnikord linnu kuju.

Legend jätab seletamata, kas enne Jeesust juba linde olnud; selle asemel teatab ta, et Jeesus linde valmistanud. Kui kord Jeesuse lapsepõlves poisikesed sauevilesid teinud, annud Jeesus oma vilele linnu kuju; puhunud peale, lind tõusnud lendu. Teised katsunud ka nii teha, aga ei saanud. Sellest linnust tekkinud pärast palju muid linde. Kreutzwald laseb Kalevipojal linnud luua. Vägimees laulab tammikus linnud saludesse laulma, käod kukkuma, tuid tuikama, rästad rädistama, ööbikud hõiskama, pääsukesed piiritama (III, 510—528). Rahvasuu ei tunne lindude loomist Kalevipoja poolt; selle loomise on Kreutzwald talle suhu pannud.

Lindudega teeb rahvasuu rohkesti tegemist, seda enam, et teab mitmed linnud inimestest olevat tekkinud. Nagu röövloomi, ei nimetata vahel mõnd röövlindugi pärisnimega, vaid eufemistliku nimega, nii näiteks ronga asemel valge lind, varese asemel hall lind, kulli asemel lehvija jne.

Palju linde kuulutavad halba ette, head harva; nimelt kuulutab seda lindude lend või seisukoht. Tuntakse ometi abinõusid ennast ettekuulutatud hädaohu eest hoida.

Kevadel rändlindude tagasitulekul on tähtis hõberaha taskus hoida, sest niisugusel puhul püsib raha kogu aasta taskus, kuna rändlinde nähes ilma raha taskus kandmata tühjus kogu aastaks taskusse jääb valitsema.

Kui linnud vilja kipuvad sööma, tuleb seemet õhtul hilja külvata, nii et linnud külvamist ei näe, — siis ei tule nad vilja kallale.

Magab lind peale päevatõusu, ei saa ta sel päeval lennata.

Kui püss linde ei tapnud, võtnud kütid vanasti kirikuleiba kirikus suust välja, viinud koju, pannud kännu otsa või puu peale ja ambunud, selg leiva poole, seda leiba. Selle peale tapnud püss iga linnu. Kütt ise aga saanud tavalisesti vanapagana omaks.

Üldiselt valitseb rahva seas usk, et linnud võivad inimest petta. Petmiseks nimetatakse seda, kui inimene juhtub hommikul enne toiduiva maitsmist lindu nägema. Niisugusel puhul võib linnupetmine inimesele haigust või mingisugust muud hädaohtu tuua. Rahva arvamise järele läheb seega linnust maagiline vägi välja, mis söömata inimese kohta halba mõju avaldab. Mõnes kohas ei peeta ainult linnu nägemist petmiseks, vaid ka linnulaulu kuulmist. Kuusalus arvatakse petmiseks peale söömise ka pesemist.

Kõige hädaohtlikumaks muutub linnupetmises kevad. Kõige kardetavamate petjate liiki kuuluvad rändlinnud ehk suvilinnud, eriti kägu, kurg ja koovitaja; käo kukkumine kuuldub ju majassegi; seega saab kägu inimese kõige suuremaks vaenlaseks. Ei too käo petmine alati haigust, toob ta ometi kidumist ja kõhnenemist. Läänes väidetakse, et käo petmise peale inimene söögi-isu kaotab.

Kalevipojastki kuuleme, et ta juba sängist välja astudes kohe linnupetet võtab (XI, 14; XII, 647; XIII, 98; XVIII, 53). Selle linnupetmise on Kreutzwald muidugi rahvausu alusel oma lugulaulu pununud vägimehe suhtes, ilma sellekohast materjali leidmata rahvasuust.

Linnupetmise hädaohu kõrvaldamiseks käib petetud inimene kolm korda ümber puu ja lööb iga korra järel hambad puukoore sisse. Linnupetmise mõju tungib niisugusel puhul puu sisse, puu ise aga kuivab ära.

Peale lindude ustakse petmist veel varsa poolt. Rahvasuus leidub ütlus: „kuri on kuulus kukulind, õelam veel hobusevarssa“ („Eesti Kirjandus“ 1922, lk. 318 jj.).


Põhjakotkas.

Kreutzwaldil esineb põhjakotkas peaaegu alati „kurja linnuna“ (vrdl. Kalevipoeg I, 90 ja XVIII, 1, aga ka Mythische und magische Lieder, lk. 35 ja 41). Neus astub Kreutzwaldi jälgedesse, oma „Estnische Volkslieder“ I alustades sõnadega:


Põhjakotkas, kurja lindu.

Aga see Neusi lauludekogu esimene laul põlvneb Kreutzwaldi sulest, kuigi Kreutzwald laulu saamiskohaks Pihkva teeb; viimase nimetusega mõteldakse muidugi Setumaad. Kuid see Pihkva ehk Setumaa leidub Võrus eneses ega avalda mingisugust rahva üldist arvamist. Blumberg ütleb, et põhjakotkas sagedasti muinasjuttudes esineb ja teda õnnetust-toovaks kurjaks väeks peetakse (Quellen und Realien, lk. 36). Neus oletab, et Kreutzwaldi poolt avaldatud lauludes põhjakotkas võiks ka mingisuguse naisjumalana esineda; sääraseks nais-jumalaks peab ta Louhit, kes „Kalevalas“ 43, 163 enese kotkaks moondab (Mythische und magische Lieder, lk. 41). Mis puutub „Kalevalasse“ ja Louhisse, on õige, et põhja perenaine enese kotkaks moondab, kuid iseküsimuseks jääb, kas võime eesti põhjakotkast Louhiga identifitseerida.

Niipalju kui ma märganud, peetakse põhjakotkast nii-ütelda lindude kuningaks, kolesuureks ja vägevajõuliseks linnuks, kelle kurjus ehk peaasjalikult selles põhjeneb, et ta vahel inimesi röövib. Kreutzwald peab Palmse Kotka veski nime andjaks vististi põhjakotkast, kuigi ta seda selgesti ei nimeta (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 320). Kolesuur kotkas on ühe kuningapoja ära röövinud; Palmse mõisa omanik ammub kotkast, kes saagi laseb jõkke maha sadada, kuhu hiljemini Kotka veski ehitatakse, kuid kotkas ise lendab oma teed. Põhjakotka turjal laseb Kreutzwald Kalevigi Eesti tulla (I, 89—90).

„Kalevalas“ esineb paaril korral küll kotkas, aga teda ei nimetata põhjakotkaks. Ülepea ei tee soomlased põhjakotkaga tegemist; nad räägivad ometi pohjanlinnust.

Kord laseb Kreutzwald põhjakotka kivikesest luua, kelle lendamise kohin ja mühin nagu heinasao maad mööda vedamine kõrvu kostab. Neli inimest istuvad selle kotka selga; seitse päeva lendab kotkas koormaga pilvede all, puhkab öösi pilve serval ja alles seitsme päeva pärast maandub ta (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 76 jj.). Kuhu see põhjakotkas pärast seda jäi, kas moondus jälle kivikeseks või jäi kotkana edasi teotsema, seda ei teatata. Kreutzwaldi põhjakotkas tuletab igatahes meelde Ilmarise tehtud kotkast, kelle „suu sada sülda, keel kuus odavart, küüned viis vikatit“ (Kalevala XIX, 233—312).

Vist sulab Kreutzwaldi poolt mitmel puhul toonitatud põhjakotkas teise müütilise linnuga — Lapimaa kulliga ühte, keda rahvasuu enam tunneb kui põhjakotkast. Ühe arvamise järele on Lapi kull tõsine suur, vägev lind. Lapist pärit, üldisema väite järele aga Lapi nõid, kes enese Eestisse tulles kulliks moondab ja Eestis viibides alati kullina esineb. See Lapi kull käib Eestist linde Lapimaale viimas. Enamasti ilmub ta valges sulg-ehtes, mõnikord punase harjaga, just nagu kukk, sagedasti tedreparve keskel. Ta püüd käib selle peale tetri enese ümber koguda ja neid Lapimaale viia, kus lindudest puudus. Tetri sugereerib ta nagu boamadu väikesi loomi; tedred ei pääse ta juurest enam kuhugi, vaid jäävad niisama kulli juurde kui pojad kana juurde. Kui küllalt tetri koos, lendab kull kogu parvega Lapimaale.

Müütilisele Lapi kullile ei tee kuul mingisugust viga, vaid põrkab tast alati tagasi. Ei põrka ainult tagasi, vaid tabab ambujat ennast ja tapab ambuja enese, ise täiesti veata jäädes. Tuntakse isegi juhtumust, mil kuul kohe ei tapa ambujat, vaid alles hiljemini. Kord tahab noor kütt Lapi kulli ambuda. Isa käsib pojal silmapilk ahju pugeda ja riputab poja rõivad ahju juurde kõrendile. Sedamaid tuleb kulli pihta lastud kuul tagasi ja tabab poja rõivaid, kuna poeg ise puutumata jääb (Holzmayer, Osiliana, lk. 42). Hõbekuul tapab niisama Lapi kulli kui muu müütilise olevuse. Kord ammub kütt püssist hõbesõrmuse Lapi kulli pihta. Kull kaob, puu otsast langeb kulli asemel kimp kaltse maha („Eesti Kirjandus“ 1922, lk. 350).


Siuru.

Nagu Vanemuine, Ilmarine jne. Fählmannilt saadud, nii Siuru Kreutzwaldilt. Esimest korda tutvustab ta õpetlasi selle müstilise suurusega teoses „Mythische und magische Lieder der Esten“, kus ta V, B. all sellekohase laulu avaldab:

Siuru lindu, Taara tütar,
Siuru lindu, sinisiiba
Sündis isa sündimata,
Kasvas ema haudumata jne.

Sellest teosest võttis Kreutzwald Siuru „Kalevipoega“, kes Siuru rahvale palju tuttavamaks teinud kui enne nimetatud teos, eriti uuemal ajal sellenimelise kirjandusliku voolu kaudu. Niihästi „Mythische Lieder" kui „Kalevipoeg“ (XIX, 493—584) kõnelevad, et Siurul pesa puudunud, kuid selles kimbatuses tuleb talle Uku appi, kes talle tiivad valmistab ja sedaviisi võimaluse annab kaugele lennata.

„Mythische und magische Lieder'is“ leidub märkus, et laul Kreutzwaldi üles kirjutatud, vist Setumaalt. Ei niisugusel kujul kui eelnimetatud raamatus ega „Kalevipojas“ leidu laulu rahvasuus. Aine ise leidub küll, aga kõik, mis Siuruga ühenduses, puudub seal. Kõik muu on Kreutzwald oma luulepajast juurde lisanud. Kreutzwaldil oli tarvitada rahvalaul

Sinisirge linnukene,
Sinisirge, kuldakirja
Lendas üle kolme metsa jne.

Sellest sinisirgest linnukesest näib Kreutzwald Siuru olevat moodustanud. Neusi raamatus esineb laulu teisend „sinisirge linnu“ nime all (Estn. Volkslieder, 8). Veel sagedamini nimetab rahvasuu lindu „sinikirja linnukeseks“, aga ka „pürjelinnuks“, „hallikirju linnuks“ jne. (Eesti Kirjandus 1922, lk. 322).

Selle sinikirja linnu tahab Kreutzwald koguni Taara tütreks tembeldada. Sellest ütlusest ei saa järeldada, et Siurut tõesti tuleks Taara tütreks arvata. See Taara tütar on Siuru piltlik nimi. Nagu tütarlast kodukanaks nimetatakse, samuti nimetab Kreutzwald Siurut Taara tütreks. Kõigiti ei saa me Siurut arvata inimeste kilda, vaid peame teda jätma lindude suguvõsa liikmeks. Niisugusel puhul puudub iga alus nime Siuru kirjutada, vaid peame leppima kirjutusviisiga siuru.


Hüüp.

Hüüp, Peipsi ääres hüüpli, Võhandu ääres hüüpri, on eriti Hiiumaal müütiliseks linnuks, õieti koguni veevaimuks saanud. Põhjus see, et ta ennast harva inimestele näitab. Küll kuuldakse ta häält soost, järvest, kõrkjast, pilliroost, aga vähe neid, kes juhtuvad silmama seda enamasti öösiti häälitsevat lindu. Hääl on madal ja läbilõikav ja kostab öösi või hommikul penikoorma maa taha, meelde tuletades ammuvat härga või möirgavat pulli.

Hiiu teadete järele ütelnud kord hüüp: „Oleks mu nina kõrkjajuurika küljest lahti, põrutaksin seitsme penikoorma takka varsa ära!“ Mõnes kohas Hiius kujutatakse hüüpi koleda elukana: veekarva oina pea otsas, maosarnane, tõrrejämedune keha, pragina moodi hääl.

Nägemata linnu kohutava hääle tõttu on ta mitmel pool vaimliseks, müütiliseks olevuseks arenenud. Hiius peetakse hüüpi järvevaimuks ja nimetatakse paar Hiiu järve ta asukohaks. Vaimuna sarnaneb ta Hiius näkiga, moondab ennast niisama kui näkk. Pea esineb ta hobuse, pea härja, pea asja, vahel koguni inimese kujul. Linnuna sellevastu ei lase hiidlased teda esineda. Inimesena ennast näidates püüab ta päris inimesi eksiteele saata, nende silmi nii moondades, et nad ei märka, kuhu eksitaja neid viib.

Laialt arvatakse, et raske hüübi vastu võidelda ta moondumiste pärast, sest hüübi nägija ei tea alguses aimatagi, et nähtav loom või inimene võiks olla hüüp. Arusaamise järel on liiga hilja ennast kahju eest hoida.

Ristimärgi tegemine kaotab sagedasti silmamoondamise. Tõsisuse päevavalgele tulekul kaob hüüp.

Valekujul inimestele ennast näidates püüab hüüp alati kurja teha. Kurjategemise pärast nimetatakse teda mõnikord tondikski. Hiidlased oskavad ometi kardetava kolli kavatsusi nurja ajada. Iseäralikkude sõnadega manatakse hüüpi või kihutatakse teda hõbekuuliga põgenema. Kuna hõbekuul kurivaimude eluküünla lõpetab, ei näi ta hüübile iseäralikku viga tegevat. Hüüp põgeneb hõbekuuli eest ainult mujale. Hiidlased näitavad Kodesta soos tondikivi, mille otsas hüüp endisest asupaigast äraajamise järele mõne aja viibinud. Isegi kuuse otsas viibinud hüüp mõne aja. Kõige armsamaks asukohaks jääb hüübile ikka järv, nagu veelinnult peale vee muud armsamat asukohta ei või oodatagi.

Hüüp on lindude hulgast enesele kõige kardetavama kuulsuse omandanud, nagu siurugi enese müütiliseks olevuseks moondanud, nimelt niisuguseks olevuseks, kelle hääl kuulajatele hirmuvärinad peale ajab.


Kägu.

Kägu, kägi ehk kukulind põlvneb alles hilisemast ajast; alguses puudunud ta lindude hulgas. Inimesest tekkinud käo ilmaletulemise kohta leidub mitu teisendit. Naine tapab lapse, annab mehele liha süüa, tütar viib kondid metsa kännule — neist tekib kägu. Teisendi järele tapab ema võõrastütre, kes omast tütrest ilusam ja osavam. Mees viib võõrastütre kondid käsikivile, kus kontidest kägu sigib, kes hiljemini võõrasemale laseb käsikivi kaela sadada. Legendi järele moondab Jeesus kaks tapetud last lindudeks, ühest saab kägu, teisest pääsuke. Wiedemanni teadete järele sünnib kägu vaeslapse südamest (Aus dem inn. u. äuss. Leben, lk. 453).

Käo tekkimine tapetud lapsest on tuttav paljudel rahvastel (Dähnhardt, Natursagen III, 376—380; 426—428 jj.).

Käo ilmumise järele ennustatakse aega: ilmub kägu vitsa, tuleb hea vilja-aasta; urba — kurb aasta; lehte — leina- aasta. Alistes öeldakse: vitsa — vilets aasta, lehte — hea aasta.

Hommikul kukub hoolekägu, sööma ajal surmakägu, lõuna ajal leinakägu, õhtul õnnekägu.

Kui kägu 3 päeva enne jüripäeva kukub, tuleb hea vilja-aasta, kui 3 päeva pärast jüripäeva, nälja-aasta.

Kägu kukub seni, kuni odrad hakkavad looma. Siis satub odraokas talle kurku ega saa ta enam kukkuda.

Lõpetab kägu kukkumise enne jaani, tuleb talv varakult; kui pärast jaani, — hilja.

Kägu ei ehita enesele pesa, vaid muneb muu linnu pesasse, kust mune enne seda välja viskab.

Käo kogemata tapja peab käole laskma kirstu teha ja teda nagu inimest matma. Käo mahalaskjal sureb parem hobune.

Kägu kuulutab kevadel esimest korda ta kukkumist kuulajale eluaastate arvu ette; nii mitu korda kui teda kuuldakse kukkuvat, nii mõnda aastat elab kukkumise kuulaja; ehk neiudele aastaid, mil mehele saavad.

Lendab kägu maja juurde, kukub 3 korda ja lendab jälle ära, kuulutab ta inimese või looma surma ette (Risti); mõnikord kuulutab maja juures kukkumine tulekahju ehk aga pahandust sakstega (Kuusalu).

Kägu on germaanlastelgi ennustav lind, keda jumalate saadikuks peeti; germaanlastelgi kuulutab ta eluea pikkust ette (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 161, 280). Ühtlasi peavad sakslased kägu aga ka vanapagana linnuks, jah vanapagana enese esindajaks. Ei taha nad kuradi nime suhu võtta, ütlevad nad kägu (=Kuckuck) (Grimm, D. Mythologie II, lk. 508). Eluea pikkuse ettekuulutamist ja peiu ootamise aastaid käo kukkumisest tunnevad slaavlasedki (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія, III, lk. 294).


Pääsuke.

Esimesel ajal pärast loomist ei olnud pääsukesi maailmas. Siis käinud Taevataat inimese näol veel jalgsi maa peal inimesi vaatamas. Kord tulnud ta pulmamajasse öömaja paluma, kuid aetud sealt minema. Keegi lesknaine võtnud tundmata külalise öömajale ja annud talle süüa. Kui teisel päeval Taevataat kellegi saatnud pulmalisi vaatama, joosnud need toast libahuntidena, pruutpaar aga lennanud pääsukestena välja. Teiste teadete järele raiunud sant neil mõõgaga saba lõhki. Sest ajast peale on pääsukesi maailmas ja pääsukestel lõhkine saba. Teisendi järele tekkinud pääsuke mehe naisest, keda teine naine mõõgaga löönud. Löödud naine moondatud pääsukeseks. Teise teisendi järele moondanud Taevataat kõik pulmalised pääsukesteks. Valgerinnalised on noormehed, punaserinnalised naisterahvad, kirikupääsukesed abielu-mehed, valge pääsuke — pruut. Õisu järve alla jäänud heinalised moonduvad niisama pääsukesteks.

Puude istutamise ajal kutsunud Taevataat pääsukesegi appi istutama, kuid see ei tahtnud oma pühapäeva-rõivaid määrida ega läinud. Nuhtluseks määranud Taevataat, et pääsuke ühegi halja puu otsa ei tohi istuda, lubades teda ta pühapäeva-rõivaid ometi kanda.

Võrumaal kuuldub arvamist, et pääsukesed sügisel osje söövad ja osjade söömisest talveunele uinuvad. Kord söönud meeski osje ja uinunud kogu talveks magama.

Pääsuke on suve käskjalg, suve tuleku kuulutaja. Pääsukese ilmumisega ilmub ka lõunamaa külaline, soojus.

Paljude muude lindude viisi kuulutavad pääsukesedki ilmu ette.

Kui nad maad mööda lendavad, tuleb vihma, niisama kui nad lennates endid vette kastavad. Pääsukeste kõrgel-lendamine kuulutab head ilma. Esimene ilmumine kevadel kuulutab soojust, kui nad öösi laulavad, tuleb sooje öid. Teeb pääsuke uue pesa, tuleb pikk suvi; parandab ta vana — lühike.

Ilmumine enne jüripäeva kuulutab head aastat (Paistu). Pääsuke on majalind, kellele Taevataat keelnud paha teha. Pääsukese pesa lõhkujale tuleb õnnetus või sõrm hakkab mädanema. Sakslased väidavad koguni, et välk lööb selle maja põlema, kus pääsukese pesa lõhutud (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 159). Eestis ei ole niisugust karistust kuulda; küll aga pimedaksjäämist ehk tedretähtede tekkimist (Paistu).

Ei tule pääsukesed kevadel majasse tagasi, ähvardab maja mingisugune hädaoht. Lendab pääsuke tuppa, sureb keegi (Ambla).

Üheksa päeva pärast pääsukeste ilmumist kevadel on „pääsukese vilu“ (Tarvastu).

Lendavad esimesed pääsukesed kevadel paaris, saadakse sel aastal palju pulmi (Paistu).

Kuuldakse esimest pääsukest kevadel häälitsevat, tuleb sigadele hea sigidus (Audru).

Kui pääsukesed sügisel ära lendavad, tuleb külma. On nad sügisel hulgakesi koos, valivad nad soojale maale mitte lennata jaksajaid välja ja poovad need üles (Tarvastu).

Pääsukese laulu seletab rahvasuu väga mitut viisi. Enamasti laulab ta mingisugust juhtumust oma elust. Läänes leidub laul, mis teatab pääsukese enne äramineku rikkusest, sest aitu ja salvi täitnud vili, kuid tagasitulekul valitseda igal pool puudus.

Venelased hüüavad pääsukest Jumala linnuks, tšehhid neitsi Maarja linnuks; nad väidavad, et kus pääsuke pesitab, sinna tuleb õnn majasse, ei löö välk sisse ega tule tulekahju (Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 685).


Ööbik.

Kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, jäänud ööbik hiljaks; Vanataat käskinud ööbikul inimestelt laulu õppida. Enne päikese tõusu kuulama minnes kuulnud ööbik, kuidas sulane kahe härjaga kündma minnes öelnud: Kiri, küüt, käi vagu! Öö pikk! Tüdruk, too piits! Noh, noh, säh, säh! Seda sulase laulu kuuldes hakanud ööbik kohe järele laulma. Sest saadik äratab ta inimesi tööle ja teda hüütakse künnilinnukski.

Teisendi järele kuulnud ööbik jõulu-öösi inglite laulu; see laul jäänud talle meelde ja nüüd laulab ta kuuldud viise ikka edasi.

Alguses laulnud ööbik palju valjumalt kui nüüd. Ööbiku laulust langenud härjad adra ees surnult maha. Laulu kahjulikkude tagajärgede kõrvaldamiseks tasandanud Taevataat ta häält.

Ööbik ei ärata mitte üksi kündjaid tööle, vaid ka tüdrukuid lehmi lüpsma, hüüdes: Tüdruk, tüdruk, kus lüpsik? Kus lüpsik? Piitsa, piitsa, laks, laks, laks! Teine kord jälle: Ole virk, ole virk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk!

Kuigi öö pikk peaks olema, hüüab ööbik ometi kogu pika öö und eemale peletades ja une vastasena esinedes.

Kui kolm korda päripäeva käiakse ja öeldakse: Kadugu uni! — siis ei tule und. Keegi teinud nii: uni kadunud. Teisel aastal käinud vastupäeva: saanud une tagasi (Hargla).

Kuusalus kardetakse sellesse majasse õnnetust tulevat, kus ööbik õues laulab.

Ööbiku laulmine toob sooja öö kaasa; kui aga ööbik lehtimata metsa ilmub, saada kerged vihud varda otsa.

Kui ööbik kevadel kedagi petab, põletab petetud isik suvel sagedasti rõivaid.


Luik.

Nagu mõnda lindu, on ka luik saanud alguse inimesest. Muiste olnud emal kolm tütart, vanem, Luik, hea ja tasane, nooremad aga tigedad ja pahad, isegi õe vastu. Kord saatnud ema vanema tütre pühapäeval tööle, kuid tütar läinud kirikusse. Kirikust välja tulles näinud ta suure linnu lendavat. Tütarlaps õhanud: Oh oleksin lind ja võiksin lennata! Kohe tõstnud tuul ta üles, kus ta linnuks muutunud. Nii tekkinud lind luik. — Vanad jutud kõnelevad veel, et inimesed vahel luikedeks ja luiged inimesteks moondatakse.

Sügisel lendavad luiged lõunasse soemat kodu otsima. Rahvasuu ütleb: Luiged läevad, lumi tuleb! Veel väidab rahvas: Lendavad luiged kõrgel, tuleb paks lumi; lendavad madalal, — õhuke lumi!

Luiki eksitatakse ära nende lennul, kui nende kohal maa peal 9 põllukivi ära vahetatakse ja öeldakse: Esimene taha, tagumine ette!

Luikneitsid eesti mütoloogias tähtsat osa ei mängi, enam aga germaanlaste mütoloogias, kus nad sagedamini esinevad (Zeitschrift f. d. Philologie, XXXII, 137). Luiged lendavad kuhugi ujuma, viskavad suled seljast, moonduvad neitsideks, veest välja tulles jälle luikedeks, kõneleb mõni rahvusvaheline muinasjutt. Harukorral vahelduvad luiged tuvidegagi. Venelastel esinevad luikneitsid vahel merekuninga tütardena; neid varitseb kuningapoeg Ivan ja röövib ilusa Vassilissa (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 217). Luikneitside lugusid tuntakse kogu Euroopas ja Aasias (Kalevalaseuran vuosikirja VI, lk. 49); mõnikord esineb luikneitsi loos umbes sama motiiv kui august sissetulnud luupainajas (Holmström, Studier över svanjungfrumotivet, lk. 115).


Tuvi.

Kord eksinud vaene tütarlaps metsas ära. Ingel tulnud ta juurde ja annud talle sulise kuue. Selle kuue varal lennanud ta metsast välja, kuid moondatud ise tuviks. Et tuvi inimesest tekkinud, on ta inimeste juurde jäänud elama.

Tuvi peetakse tavalisesti vagaduse sümboliks.

Metstuvi, mehik, hütt munenud muiste kuus ilusat kullast muna. Nende peale uhke olles laulnud mehik:

Minul kuus kullast muna,
Kanal kaks kärnast muna.

Seda kuuldes määranud Vanataat mehikule ainult kaks muna ja needki kärnased.

Teisendi järele hakanud mehik varesega võidu lendama, kuid vares võitnud mehiku ja viinud seepeale mehiku kuldsed munad ära. Mehik laulnud nüüd ikka: Üüd, üüd, kuud, kuud, kus mu kuus kullast poega, varesel viis verist väntsa.


Ronk, kaaren.

Ronk kannab Eestis kolmesugust nime: ronk, kaaren ja korp. Viimane nimi on enam Saaremaal tuttav, kus elanikud selle rootslastelt omandanud, sest viimastel esineb lind just „korbi“ nime all. Kaarna nimi on linnule sellest jäänud, et ta ühe muinasjutu järele enne inimene olnud ja nime Kaaren kannud. Õela iseloomu ja varguse pärast moondanud Vanataat ta ühes õdedega lindudeks; üks õde saanud harakaks, teine vareseks.

Alguses olid kaarnal valged suled, aga pärast muutis Vanataat ta mustaks. Kui loomad Emajõge kaevasid, ei läinud ronk tööle, kartes, et ilusa valge kuue ära rikub. Vanataat võttis ronga kinni ja kastis tõrvatünni; sellest sai ta mustad suled. Teisendi järele muutusid ronga suled mustaks raipe söömisest. Väga palju rahvaid teavad kaarna valge olnud olevat (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 59, 63, 65, 77 jj.). Üks valge sulg on tal veelgi tiiva sees järel, aga seda varjab ta hoolsalt, et keegi ei näeks.

Kaaren ei tihka ometi seda sulge inimestele anda. Kui teda ammutakse, neelab ta selle valge sule alla või viskab hoopis ära. Ainult siis saadakse sulg kätte, kui kuulile rist peale tehakse. Teisendi järele omandab kütt ometi kaarna valge sule, kui pauk kohe kaarna tapab. Viljandimaal teatakse kaarna valgest sulest veel, et ta sulekandja muudele inimestele nägematuks teeb. Hädaoht ähvardab aga igaüht, kes ei saa kaarnat kohe tappa. Lõhub keegi kaarnapesa, süütab kaaren lõhkuja maja põlema. Ammub põllumees kaarnat püssiga, surevad ambuja hobused. Kirjutatakse kaarna valge sulega, on sellel kirjutisel imesuur võim.

Kes ronga valge sule kätte saab, omandab kogu maailma tarkuse, hea läbisaamise kõigi inimestega (Kose).

Ka pesasse paneb kaaren vahel haudumise ajal valge sule.

Musta karva pärast peetakse ronka vanapagana linnuks. Vanapagan tarvitab teda saadikuna mingisugust õnnetust ette kuulutama. Sakslastel esineb ronk Wodani linnuna.

Kurjade inimeste surma puhul nähakse tihti kaarnaid. Rahva teate järele lendab pärast kurja inimese surma surnumajast ronk minema. Oletatakse, et see ronk kurja inimese hing on, kes kurivaimu juurde lendab, ehk aga, et ronk inimese hinge kurivaimu juurde viib. Ei selgu küllalt hästi, kas hing tõesti rongaks muutub. Igatahes on rahva seas usk olemas, et inimesi on ronkadeks muutunud, vähemalt esimene ronk inimesest tekkinud.

Mõnikord ei nimeta rahvasuu inimese suremise puhul ronka, vaid lihtsalt lindu, ilma selle linnu nime ligemalt määramata.

Ronk on alles kristlikul ajal saadanaga ühendusse astunud, meil ehk enam võõral mõjul. Kristlik mütoloogia saadab kurjade inimeste hinged saadana juurde põrgu, kuna päris mütoloogia pärast surma iseäralikku vahetegemist heade ja kurjade vahel asupaiga suhtes arvesse ei võta.

Skandinaavlased nimetavad ronka koguni „saadana apostliks“, kelle ülesanne on surnuid põrgusse saata. Niisama teavad nad muinasjutte, mille järele ronk kohe kurja inimese surma puhul ilmub.

Kaaren on õnnetusekuulutaja. Lendab kaaren inimese ees üle tee, paremalt poolt pahemale, niisama põhja poolt lõunasse, — varitseb inimest õnnetus; õnnetuse kõrvaldamiseks vaja kolm korda ümber jalakanna pöörduda ja sülitada, sõidul aga vanker kolm korda ümber pöörda.

Lendab kaaren kraaksudes üle õue, tähendab see kellegi tuttava surma: istub ta katusele, kuulutab see paha. Lendab kaaren üle karja, varitsevad hundid karja. Rõuges öeldakse hädaohu kõrvaldamiseks: Ptüi, ptüi, kaaren, mine papi karja, papil palju karja, verevid ja kirevid loomi.

Teisal teretatakse ronka niisugusel puhul: Tere, tere, valge lind, sinul pesa poegi täis, meil laut lambaid täis! Siis ei vii ronk lambaõnne ära.

Riidlevad rongad inimese pea kohal, vaja neile ütelda: Head linnukesed, head linnukesed, minge siit ära, minge Muidepea mõisa, seal on üks punane päits härg, nuga sarves ja kirves kõrvas! (Viljandi.) Teisal jälle öeldakse niisugusel puhul: head, head, linnuke, sulle pesatäis poegi, mulle õuetäis kartuleid. Siis ei tule mingit õnnetust (Ambla).

Mõnel puhul sõimavad karjased karja kohale lendavat ronka, sõimamisega rongalt ähvardavat hädaohtu eemale tõrjudes:

Ronk, ronk, valge viisk,
Rändav pastlapaik,
Tuletukk, ahjuhark,
Mine üle küla karja,
Ära tule meie karja!


Harakas.

Harakas ehk kiitsharakas, ka kiitsakas, harrastab vargust, sest et ta vargast ja vargust salgavast naisterahvast Taevataadi poolt loodud. Teisend laseb haraka põlvneda nõiast. Muiste põletatud nõid ära. Kõik muu muutunud tuhaks, ainult süda mitte. Võetud kadakane vits, löödud südant. Süda lõhkenud, seest lennanud harakas välja. Nii tekkinud esimene harakas maailma. Teise teisendi järele loonud vanapagan haraka. Sakslased peavad harakat nõialinnuks ja lasevad nõidu endid harakateks moondada; nad väidavad, et ta neetud olla, sest et ta Kristuse ristilöömise ajal leinamise asemel kädistanud (Wuttke, D. deut. Volksaberglaube, 163).

Nagu palju muid, kuulub harakaski ettekuulutavate lindude hulka.

Kui harakas ukse ees kädistab, tuleb külakubjas pea kutsega. Kädistab ta kolm korda, toob külakubjas uudiseid. Ka aiateiba otsas kädistamine kuulutab niisama külakupja tulekut. Kädistamine katusel teatab külaliste tulekut; kädistamine läve ees kellegi surma või tüli majarahva keskel.

Kui harakas katusel kädistab, öeldakse: Kui head tähendad, jää sinna, kui kurja, lenda ära! Seepeale vaadatakse, kuhu harakas lendab, ja katsutakse lennu järele ette kuulutada.

Kui harakas vagusalt lendab, ei ole midagi karta.

Kus harakas põllul nokitseb, sinna kasvab hea vili.

Harakat ei tohi hoonete juurest püssiga ambuda, — muidu tuleb varssi tulekahju (Põltsamaa).

Harakat kutsuti saksasõnumi toomise pärast vanemal ajal tihti saksaks (Avinurme).


Vares.

Nagu harakas olnud vares muiste inimene, aga varguse pärast loonud Taevataat varga vareseks. Vargast põlvneb seega vareste tõug, kes nüüdki veel vargust harrastavad. Esimestele varestele jätnud Taevataat veel inimeste keele; nad kõnelnud sama keelt mis inimesedki. Kord läinud vares harakaga seltsis enesele teistpoolt kosima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita. Peiu näidanud viljakuhilaid, neid kõiki omaks nimetades. Sügisel viidud üks kuhilas teise järele nurmelt. Seda nähes noorik karjuma: Jaak, Jaak, vili viiakse! Karjumist kuuldes kisendanud teisedki varesed: Jaak, Jaak! Kuhilate viimist nähes kurvastunud varesed nii, et kõneanni kaotanud ja üksnes vaaguvad. Ainult Jaak, Jaak! oskavad nad veel hüüda.

Imelikul viisil nimetab rahvasuu varest „vagaks linnukeseks“, ehk see vaga lind küll kana- ja pardipoegi püüab ja kuhilaid katkub.

Ridva otsa riputatud mahalastud vares peletab teisi vareseid viljapõllult eemale. Nagu öökull naelutatakse vareski lauda uksele nõidust takistama sisse pääsmast.

Vares esineb ilmade prohvetina.

Vares vara sadu vaagub, õhtu hilja — häida ilmu.

Kui varesed talvel vaakudes lendavad, tuleb sula (Saarde).

Kui varesed talvel puude latva lendavad, tuleb külma, kui madalale — sooja; niisama kui neid hulgakaupa puuladvas istub.

Kui vares katusel 3 korda vaagub, külmeneb ilm.

Kui vares kevadel 5 korda järgemööda vaagub, saavad külmad ilmad otsa (Tarvastu).

Kui varesel kevadel puu otsas pea põhja poole, tuleb vihma (Viljandi).

Kui varesed teed mööda kõndides enestele kärmesti toitu korjavad, tuleb sajune ilm (Aliste).

Kui õhtul palju vareseid kisades lendab, tõuseb tuult; kui pärast päikese loodet lendab, — sadu.

Tihti kuulutavad varesed mingisugust äpardust ette.

Kui vares õues vaagub, saab tüdruk lapse (Võru).

Kui vares elumajale liiga palju läheneb, on loomade äpardust karta (Risti).

Varese nime ei tohi söömalauas nimetada, sest niisugusel puhul hakkab vares vilja kallale kippuma.

Kui varesed sügisel hulgakesi karjuvad, heidavad nad liisku, kes neist põhjamaale peab lendama põhjarahva roaks (Ambla).


Toonela sõnumitooja.

Kollaste jalgadega Toonela sõnumitooja ehk sinisiibu tsirk esineb peaaegu ainult rahvalauludes ja täidab seda ülesannet, mille Toonela sõnumitooja nimi talle määrab, olles nii-ütelda vahemeheks Toonela ja maailma vahel. Setukeste laulud (I, 25) jutustavad, et sinisiibu tsirk tuleb vaeslapseks jäänud tütarlast trööstima. Enne surma ütelnud ema tütrele, et ta kauaks ei lahku, vaid ainult maranaid läheb otsima. Tütar valab vaka pisaraid täis, ema tagasitulekut asjata oodates. Sinisiibu tsirk pärib nutu põhjust taga ja seda kuuldes trööstib ta:

Ole-ei mamma maranah.
Ime iks sull pühi Toone morro,
Laabe lasta Manalaisil,
Egä iks enämb Toonist kodo tule-ei,
Egä iks kalmolt kodo kaalu-ei.

Tütar pärib enese kohta otsust. Tsirk vastab, et küll Jumal juhatab vaeslast.


Pasknäär.

Pasknääri loonud Taevataat kõige ilusamaks linnuks: päikese paistel kuldsulgedega lennates säranud ja hiilanud pasknäär nii, et kõik ainult teda vaadanud. Taimede istutamise ajal söönud pasknäär „isase kartuli“ seemne ära. Seda nähes määranud Taevataat, et pasknääri kuldkuub seljast kadugu ja lind ise kartuli peale maiaks jäägu. Kohe kadunudki pasknääri kuldsuled, ainult mõned ilusad suled jäänud järele. Nüüd kasvab veel „emane“ kartul, mille järele pasknäär maiaks jäänud. Lind varastab tihti kartuleid ja viib neid metsa.


Öökull.

Öökull on nõid-naisterahvast sündinud. Nõid-naisterahvas moondanud mune varastama minnes enese alati linnuks. Kui kord lihavõtte ajal inimesed munadega läinud kirikusse, ilmunud nõid sinnagi munavargusele. Õpetaja neednud vargust nähes nõia öökulliks. Sellest ajast peale on öökull maailmas olemas (25357).

Sel ajal, kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, uinunud öökull. Teistel lindudel laulud õpitud, öökull ilma, kuid öökullgi sooviks laulda. Ei lauluõpetajat kuskil ligidal. Öökull kuulnud hobust sorr, sorr tegevat. Selle hääle õppinud öökull ära ja nii on ta laul nüüd sorr, sorr! (Viies Rahvaraamat, 52.)

Teisendi järele õppinud öökull laulu pulmast tulnud joobnult mehelt, kes huu! huu! hõiganud. Kohe hakanud öökull niisama hüüdma.

Öökull on mõnusaks abinõuks loomade luupainaja vastu, kes teda kardab. Mahalastud öökull riputatakse ehk naelutatakse lauda värava kohta. Kui öökull lauda väraval, muutuvad hobusedki rammusaks (Paistu).

Öökull ennustab õnnetust, kui akna ligidal lendab. Kui palju öökulle, tuleb viljaikaldust (Jüri). Öökulli petmine tähendab paha. Uhutab öökull õhtul, tuleb teist ilma. Kui öökull huikab, saab pulmi, kui nutab, — matuseid (Otepää).


Hakk.

Haki tekkimist seletab rahvasuu kaht viisi. Ühe teate järele nõidunud nõid kirikuõpetaja hakiks. Et hakid kirikuõpetajast tekkinud, armastavad hakid ikka kirikute juures viibida. Rahvas võrdleb meiegi päevil kirikuõpetajaid hakkidega. Teise teate järele saanud hakk alguse kaarnast. Jeesuse ristilöömise ajal lennanud kaaren valjusti kraaksudes üle Jeesuse risti. Jeesus ütelnud seepeale, et kui kaaren Jeesuse surmapäevaks mune ära ei ole munenud, toogu ta võõraid lapsi, hakkisid, ilmale. Hiljemini munetud kaarna munadest tekivad hakid.

Hakid esinevad õnnetuse ettekuulutajaina:

Kui hakid maja ligidal käratsevad, sureb paarirahvast (Kuusalu).

Kui hakk niisuguse kiriku poole lendab, kus muidu neid linde ei pesita, kuulutab lend kellegi tähtsama isiku surma ette; Saaremaal öeldakse: üldse surma.

Kui hakk vaikselt üle maja lendab, tähendab lend haigeksjäämist.

Kui hakk nurme kohal käratseb, ikaldab vili, (Põlva).


Vihmkass.

Vihmkass, vihmkull, peoleo esineb vihma ettekuulutajana. Kui Taevataat loomi ja linde saatis jõge kaevama, keeldus vihmkass minemast vabandusega, et ilusad suled ära rikub. Tõrkumise nuhtluseks määras Taevataat, et vihmkass ainult puulehtedelt võib juua. Põuasel ajal palub vihmkass oma häälitsemisega sellepärast sagedasti Taevataati, et see vihma annaks. Enamasti võtabki Taevataat ta palvet kuulda (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8).

Kui vihmkass kevadel inimest esimest korda petab, tabab seda inimest suvel tihti õnnetus, kõige rohkem linakitkumise ajal.


Rähn.

Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Linde ja liblikaid värvinud ta õige kirjuks. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks.

Teisend otsib rähni algupära inimesest, põhjenedes tuttavale luupainaja loole, tehes õieti sama motiivi rähni tekkijaks. Oherdi-augu sulgemise järele leiab mees toast tütarlapse, kellega abiellu heidab. Neile sünnib kaks last, Krõõt ja Pill. Kui mees kord oherdi-augu avab, lendab naine rähnina õue, kus ta ikka veel lapsi taga hüüab: Krõõt! Pill!

Rähni tekkimise lugu seisab enamasti naisnõiaga ühenduses.

Säärane naisnõid käib kord libahundiks, kord puugiks, kord muul näol saaki korjamas. Naise saagipüüdmine tuleb aga avalikuks, naine võetakse kinni, viiakse kohtusse, kohus mõistab naise surma, nimelt uputamisele. Et naine ära ei upu, mõistetakse naine tuleriidale. Tuli põletab muidu kõik liikmed, ainult mitte südant; see kargab siia-sinna. Võetakse kadakane kepp, lüüakse sellega nõia südant. Valju pauguga lõhkeb süda ja rähn — teisendi järele harakas — lendab südamest välja.

Rähnid kuulutavad ilmu ette.

Kui valged või tõmmud rähnid maja juurde lendavad, tuleb sula, kui kirjud taovad maja juures puid, tuleb tuisku, kui punased, — külma (Kuusalu).

Kui roheline rähn hommikul karjudes lendab, tuleb samal päeval vihma (Ambla).

Inimestegi kohta avaldab rähn mõju.

Kui rähn inimese ära petab, jääb inimene laisaks.

Kui rähn sagedasti majaseinu ja aedu nokitseb, sureb keegi majas (Kuusalu).

Ladinlastel oli rähn püha lind. Ovid nimetab Picus = rähni Saturnuse pojaks; see poeg moondatakse rähniks. Norralastel kannab rähn Gertrudi linnu nime, sest et see naisterahvast Gertrudist tekkinud. Kord tulnud Jeesus Peetrusega kooke küpsetava naisterahva Gertrudi juurde ja palunud enestele natuke süüa. Naisterahvas pannud natuke taigent pannile, kuid seal kerkinud see suureks ja täitnud kogu panni. Gertrud ei täinud nii palju anda: võtnud palju vähem taigent ja hakanud uuesti küpsetama. Jälle tekkinud kolesuur kook. Kolmanda korra pannud Gertrud ainult sõrmeotsa suuruse taignanatukese küpsema, aga jälle saanud suur kook. Gertrud ajanud võõrad oma teed, üteldes: Minu koogid on teile liiga suured. Selle eest moondanud Jeesus selle naisterahva rähniks (Asbjörnsen og Moe, Norske huldreeventyr, 2).


Nurmkana.

Nurmkana munenud muiste ainult kaks muna ja haudunud kaks poega välja, arvanud aga, et liiga raske kaht poega toita. Läinud selle üle Taevataadile kaebama. Taevataat ei võtnud ometi nurmkana kaebust kuulda, vaid torganud pika teiba kesk pesa ja käskinud nurmkana seni muneda, kuni munavirn teibaga tasa. Sest ajast peale on nurmkanal palju poegi. Kõnekäändki osutab sinnapoole: Mune nagu nurmkana pesas.


Kana.

Kanal on üht muna munedes rohkem vaeva kui seal üheksat poega sünnitades, ütleb rahvasuu. Legendi järele on kanale suur munemisvaev sellepärast määratud, et Jeesuse ristilöömise ajal siga ristinaelad maa sisse songinud, kuna kana need aga mullast välja kaapinud. Nuhtluseks väljakaapimise eest peavad kõik kanad meie ajani munemisvaeva tundma.

Küll ei anna kana enesest niipalju kõneainet kui kukk, aga heas lugupidamises seisab ta rahva seas ometi: neiugi kannab tihti kodukana nime.

Igal inimesel on peres oma kana; see kuulutab inimesele õnne ja õnnetust ette; kui see kana haigeks jääb, jääb ka inimene haigeks (Rakvere).

Kui kana kireb ja ta jalad külmad, saab surmasõnumit kuulda; on ta jalad soojad, tuleb tulekahju, kõristab ta, näeb ta ligidal kurivaimu; laulab ta, kuulutab ta õnnetust; selle kõrvaldamiseks tuleb tal ukse vahel pea otsast ära pigistada.

Kui kana pannakse hauduma lõuna poole toa otsa, on pojad kõik kanad; kui põhja poole, — kuked. Pannakse hommiku poole, siis saab segamini; õhtu poole, jäävad munad kõik mädaks. Pannakse kirikust väljatuleku ajal kana hauduma, toob kana kõik pojad välja (Otepää).

Külvama minnes kutsub peremees kõik kanad õue kokku, viskab neile peoga teri ette, üteldes: Sööge, sööge, tibukesed, nokkige nobedasti, aga ärge pärast minge seemet siblima. Kui taevataat annab mulle, küll siis saate ka teie! — Seepeale läheb peremees põllule, ilma tagasi vaatamata. Siis ei noki linnud seemet põllult (Tapa).

Tuulispasast jääb peata kana maha, kui tuulispasast öeldakse: Võta niipalju kui Jumal sulle annab (vrdl. Eesti Kirjandus 1922. lk. 354 jj.)


Kukk.

Lindude seas seisab kukk tähtsuse poolest esimesel kohal nagu kuningas. Juba ta hari tuletab kuningakrooni meelde. Kuigi ta linnuriigis kuningana ei valitse, vaid ainult kanade keskel, avaldab ta ometi kuninglikku väge inimessoo tähtsama vaenlase — vanapagana — kohta. Tõstab kukk häält, põgeneb vanapagan alati. Kukk ja vanapagan kuuluvad õieti ühte. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja; vanapagan ei saa ettevõtet lõpetada. Ehitab vanapagan silda, linna või midagi muud, kukelaul sunnib vanapagana tööd lõpetama. Kipub vanapagan inimest ära viima või hinge pärima, jällegi päästab kukk oma lauluga inimese hädaohust. Ei laula kukk oma tahtmisel, pannakse teda mingisuguse abinõuga laulma, et vanapaganat põgenema ajada.

Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; mõlemaid peetakse ühtlasi vanapagana vastasteks. Punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse iga kukk vanapagana vihaseks vaenlaseks.

Samasugust mõju kui vanapagana kohta, avaldab kukelaul paljude vaimudegi kohta. Tondi kihutab kukk oma lauluga kohe põgenema, kodukäija kardab kukelaulu; ükskõik, missugust nime kurivaimud ka kandku, öösine kukelaul lõpetab korraga nende võimuse ja peletab neid inimesest kaugele. Kukk näeb inimestele nägematagi vaime, nagu marrast ja muid. Võnnu ühe jutu järele laulab kukk kord hulga vanapaganaid surnuks; vist tuleb seda ütlust nii mõista, et nad põgenedes endid surnuks jooksid. Lühidalt: kukk on kõige kindlam kilp, kõige parem sõjariist vaimude vägede vastu (Eesti Kirjandus 1922, lk. 351).

Kalevipoeg kõneleb koguni Looja kukest (XVII, 845—847):

Juba laulsid Looja kuked,
Laulsid Uku ukse pealta
Vanaisa väravalta.

Nende sõnadega tahaks Kreutzwald kukele taevasse aseme anda. Rahva seas kuulukse küll arvamist, et Loojal oma kukk olnud. See kukk hakanud kõige esmalt laulma, siis muud kuked takka järele.

Esivanemate arvamise järele võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kukk on päeva sissehelistaja, kuulutaja. Kuke esimene laul kuulutab päeva algust. Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel peale esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma. Kuulutab see ju, et päikese tõus läheneb ja öö valitsus lõppemas.

Kreutzwald laseb imelikul viisil kukel isegi põrgus aset võtta (Kalevipoeg, XVIII, 378—382). Säärasest kuke põrgusse asetamisest ei tea rahvalaul midagi. Vist on Kreutzwald siin silmas pidanud germaanlaste rahvaluulet, kus kukk tõesti Heli juures viibib (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 230).

Kukke kartev vanapagan tunneb ühel puhul kuke üle rõõmu, kui talle nimelt ohverdatakse surnud kukk. Suurte maapõue peidetud varanduste kättesaamiseks ohverdatud muiste valvavale vanapaganale must kukk, mõnikord koguni mitu kukke. Tõepoolest ei ole vanapaganal ometi raha-auguga mingit tegemist ega valva ta seda, vaid palju enam raha-auguhaldjas, kes ohverdatud kuke enesele saab (Kalevipoja päevilt, lk. 84 jj.).

Kukk oli mitmel vanal rahval valgusesümbol, pärslastel valgusejumala, slaavlastel niisama valguse- ja sõjajumala Svanteviti lind (Kurtz, Mythologie, lk. 614). Kukel arvati jumalik vägi olevat. Paganuse kukega ühineb hiljemini kristlik kirik, määrates kukke valvesümboliks kirikutorni otsa.

Eestis oli kukk vanasti öösine tunnikell, kuna päikese paiste ajal võeti tunnikellaks vari. Kukelaulu järele arvati muiste aega, tõusti magamast, mindi tööle.

Seitsmeaastane kukk muneb muna; sellest tekib mingisugune kuri loom; võõramaalased ütlevad basilisk (Megenberg, Buch der Natur, lk. 268), leedulased — kurivaim kauks (Bezzenberger, Litauische Forschungen, lk. 65), sakslased — puuk (Haas, Pommersche Sagen, 48).

Kukk kuulutab ette mõnesuguseid juhtumusi. Kui kukk keskpäeva ajal kõrgesse lendab ja laulab, muutub ilm; laulab ta inimese otsa vahtides, tuleb pahandust. Laulab kahe- või kolmepäevane kukk, kuulutab ta suremist või tulekahju (Tapa). Sirutab kukk jala kiriku poole, saab meesterahva surmasõnumeid. Kui surnu mahaviimisel kellegi pere kukk laulab, sureb ka sealt keegi (Avinurme).

Kui kukk õhtul mitmel puhul kireb, varastatakse kuskil hobust või tapetakse inimest. Kui kukk pennil kuristab, on vanapagan lähedal; kui toas kuristab, tuleb keegi majarahvast vanduma (Põlva) või surm on lähedal hulkumas (Tartumaa).

Laulab kukk õhtust ööd, läheb varas mööda; peremehel vaja lugeda, mitu korda kukk laulab, — siis ei saa varas varastada; vahel öeldakse ka: inimesetapja läheb külast läbi. Laulab kukk uue aasta algusel õhtu poole ööd, juhatab ta eksijaid õigele teele (Risti).

Liputab kukk saba, tuleb meesterahvast külaline (Vigala).

Meie maal pandi vanasti alati järeletehtud kukk kirikutorni tuulenäitajaks, aga veel enam valvamissümboliks. Saksamaal asetati kukk, enamasti kuldne, kirikutorni kaitseks välgulöögi vastu (Der Ursprung der Mythen, lk. 210). Punane kukk sellevastu tähendab Eestis kui ka slaavlaste ja germaanlaste juures tulekahju. Lääne-slaavlased austasid vanasti kukke jumal Svätoviti linnuna (Der Ursprung d. M., lk. 213). Kukk torni otsas peab peale muu kurivaimusid kirikust eemale peletama; sellepärast katsuvad kurivaimud kukke kividega torni otsast maha loopida (Tartumaa muinasjutud, 116).