Eesti uuem mütoloogia/Surm ja matus
SURM JA MATUS.
Iseäranis silmapaistval viisil on matusekommetes kristlus ja paganus teineteisega kokku punutud. Pea lauldakse vaimulikka laulusid ja loetakse Jumala sõna, pea astuvad ebausu kombed esile, ikka vaheldamisi. Enam kui mujal annavad kristlus ja paganus matusekommetes teineteisele kätt. „Matus“ ja „matma“ sõna juhib meid seletust „maatama“ sõnast (= maaks saama, muutuma) otsima.
Niipea kui keegi surnud, algab sagedasti vaimuliku laulu laulmine ja lühike palvetamine, aga ühtlasi avatakse toauks ja aken, et hing hõlpsasti välja pääseks. Väljas puhuvat tuult nimetatakse niisugusel puhul hingetuuleks. Surnu kohta lüüakse tihti kingnael, et surnu tagasi ei tuleks kodukäija näol. Niisama püütakse kodukäijat eemal hoida seega, et surnu all olnud õled teele, enamasti ristteele viiakse ja seal ära põletatakse.
Veel usutakse, et isikud, kes kudagi vanapaganaga ühenduses seisnud, iialgi kodu õiget surma ei sure, vaid alati „undlikku“ surma surevad, kas iseendid tapavad ehk mingisuguse õnnetuse puhul elu kaotavad. Nende hinge viib vanapagan kohe kaasa; nende surnukehadele jäävad iseäralikud märgid järele. Sarnaseid rikkamaid ja suurtsugu inimesi moondab vanapagan oma sõiduhoosteks; ise tõllas istudes, kihutab ta siia ja sinna kellegi oma jüngri hinge ära tooma.
Meesterahvas peab meesterahva surnut pesema, naisterahvas naisterahva; pesemist peetakse väga tähtsaks; muidu hakkaks surnu kodu käima. Pesija pärib surnu särgi. Surnu pesu seep arvatakse rohuks mitme haiguse vasta, iseäranis kooljaluu vasta.
Senikui surnukeha matmata, ei tohi keegi majas tavalist tööd teha. Tihti peavad naabritaludki sellest kombest kinni. Peegel toas kaetakse kinni, et surm sealt välja ei vaataks. Puusärki pannakse surnu vaimulikkude lauludega ja palvetega, aga ühtlasi antakse talle sinna kaasa elus kõige tarvilikumad asjad, mehele isegi kirves ja nuga, naisterahvale nõel, niit ja riidetükid, et ta teel riideid võiks parandada. Raha ega toitki ei tohi puududa. Rindadele seatakse õlekõrtest rist, peale selle veel lauluraamat, aga ka paberitükk „passiks“ Peetrusele ette näidata taeva väravas. Veel antakse surnule peerg peosse, et ta Manalas valgust näeks. Kirstu kinnipanekul lööb igaüks paar korda vasaraga kirstunaela peale.
Ööseks riputatakse tuhka sinna, kus surnu seisnud, et näha saada, kas surnu hakkab kodu käima.
Matuse ajaks peab tingimata midagi veristatama, kõige halvemates oludes vaesuse puhul kana. Perenaise ehk peremehe matuseks jätab mullikas elu, muude kodakondsete matuseks lammas. Ei tapeta looma, võib surnu kergesti hakata kodu käima. Matusepäeval antakse igaühele matusemajasse tulijale „surnu hinge ülenduseks“ liha süüa ja viina juua, viimast kiriku teel ka kõigile vastutulijatele, kiriku juures santidele leiba ja lambaliha. Seks võetakse mitu pätsi leiba kiriku juurde kaasa.
Puusärgi tõstmisel vankri ehk ree peale ohverdatakse surnule kukk; vankril ehk reel raiutakse kuke pea otsast ära. Kuke tapmine keelab surnut kodukäijaks hakkamast. Peale selle visatakse äraviidavale surnule pang vett järele, mõnes kohas ka tuhka, ja lüüakse nael läve sisse. Kõik see sünnib surnu kodukäimise keelmiseks. Surnu vanker ehk regi ei tohi üle põllu sõita, muidu võiks vili ikaldada. Surnu äraviimise järele seatakse kuusk ukse kõrvale. — Surnut peavad kaks musta hoost hauda viima. Ligem surnu sugulane peab kaksiti kirstu peale istuma, seegi istumine surnu tagasitulekut takistama. Arvatakse aga, et surnu nõidust tunnud, viiakse teda tee ääres seitse korda ümber iga kivi, et ta ei oskaks koju tulla. Teisal tehakse surnuga selsamal otstarbel kolm keerdu ümber kadakapõõsa ehk mõne puu — virvepuu. Jälle teisal, nagu Saaremaal Kihelkonnal, Helmes, Laatres j.n.e., raiutakse tee ääres mõnele iseäralikule puule ehk kivile ristid peale. Niisugune raiuminegi arvatakse surnu kodukäimist takistavat.
Rahvausu järele muutub mõni surnu teel nii raskeks, et hobused surnukirstu ei suuda vedada. Ühtlasi hakkavad kaarnad puusärgi ümber lendama. Niisugused märgid tunnistavad, et surnul eluajal vanapaganaga tegemist olnud. Õpetaja abil võivad hobused jälle edasi pääseda. Kodukäimise takistamiseks külvatakse herneid, ube, läätsa, iseäranis sagedasti aga linaseemneid teele. Rahvausu järele ei pääse kodukäija neist mööda, vaid peab need ükshaval ära lugema. Mõnes kohas murtakse mänd tee ääres katki, teisal veetakse surnu kolm korda vastu päeva ümber haua, jälle teisal keeratakse pärast puusärgi hauda laskmist kolm korda pahema jala kannaga haual ringi, et surnu koju ei tuleks. Teisal lüüakse selsamal otstarbel kolm korda jalaga puusärgi pihta. Arvatakse, et surnu seni, kuni kirikukellad hüüavad, kõike kuuleb, mida ta ümbruses räägitakse. — Ristile pannakse kirjuid linta ja paelu ümber.
Mõne surnu matusel unustatakse üht ehk teist ettevaatuse-kommet tähele panna ja selle tagajärjel hakkab surnu ometi kodu käima. Niisugusel puhul minnakse pärast matust hauale, otsitakse auk üles, kust kodukäija ehk võib välja pugeda, tõmmatakse pahema jalaga seitse korda ümber augu ja öeldakse: „Tuhat aastat pead siin olema!“ — Teisal jälle loetakse seitset Moosest. Seitsme Moosese lugemine paneb surnu niisama hauda kinni (vd. mu „Kodukäijad“). Mõne korra minnakse öösel salaja hauale, kaevatakse haud lahti, pöördakse puusärk hauas ümber: pea sinna, kus enne jalad ja jalad sinna, kus enne pea.
Surnuaialt kõige viimaks tagasi tulnud matuseline toob tihti surnu sealt nägemata viisi tagasi.
Leinamajasse tagasi jõudes võtab keegi matuseline kadaka oksa, süütab põlema ja vihub sellega igaüht peast jaluni. Kustuvad kadaka oksad, süütab ta need uuesti põlema ja vihub edasi. Niisugune kadakatega suitsutamine takistab surnut kodu käimast ja keelab peale selle haigusi suitsutatute kallale tulemast; kadakamarjade rist peab niisugusel puhul maagilist väge avaldama.
Huvitav tähele panna, et rahvaluule laseb ristimata laste, emade poolt hukatud laste ja kristliku matmiseta jäänud isikute hinged maailma minna uitma. Nagu igavene juut rändavad need hinged ühest kohast teise, tihti kiunudes ja soigudes; neid ei võeta taevasse ega põrgu vasta. Kuna emade poolt hukatud laste rändamine paganusesse veel võiks ulatada, juhivad ristimata laste ja õnnistamata maetud isikute hingede rändamised meid kristlusesse. Rahu võivad sarnased õhus uitvad hinged alles siis leida, kui keegi nende soovisid täidab. Mõnest hauda pandud õnnistamata surnust teatakse, et ta rändamine lõpeb, niipea kui oigav sääreluu ehk pealuu hauda pannakse, hauda õnnistatakse ehk haual lihtsalt matmisesõnu loetakse. Teisal ometi on hingede rahu leidmine raskemate tingimiste külge köidetud: mõni hing palub kirikuleiba, teine enesega laulatamist, kolmas ta kaisutamist j.n.e. Ei täideta neid tingimisi, jääb hing maailma edasi uitma.
Kodukäijaid, aga ka hulkuvaid hingi laseb rahvaluule sagedasti ööseti kirikutes, kabelites, surnuaedadel j.n.e. tantsida. Tavalisesti kuuluvad tantsijad kirikus sakste hulka. Saksu maeti kuni 18. aastasajani kirikutesse. Rahvaluule laskis neid, kes elus tantsu armastanud, kirikutes pärast surma haudadest välja tulla ja tantsida. Surnutants ometi ei ole Eestis tekkinud. Seda tunti keskajal Euroopas laialt. Juba 14. aastasajal lasevad sakslased surma mängumehena esineda ja see mängumees paneb oma alamad tantsima. Endisest surnutantsust on Tallinna Niguliste kirik uue ajani surnutantsimise jälgi piltides säilinud. Igatahes võõrad rahvad lasksid oma surnuid tantsida ja nende tantsud tungisid eestlastegi rahvausku ristiusu ajal.
Kodu ja söömas käivad hingesid tunti juba paganuse ajal, kuid ristiusu aeg laseb mõne nendega ühes vanapagana esineda. Vanapaganat püüti majadest aga ristidega eemale hirmutada; neid rista tehti ustele, akendele ja mujale. Vanapaganast vabanemiseks arvati heaks „Isa pojuke, püha ristike“ nimetada, aga ka tagaspidi Issameiet lugeda, kui vanapagan ehk surnu hing kusagil kallale kipub. Tagaspidi loetud Issameie on maagiline abinõu mõnesuguste hädaohtude vasta.
Surnute meeldetuletamiseks määras Rooma kirik pühade meeste päeva 1. novembril. Pühade meeste päevaga sulasid vanade eestlaste jäoaeg, jäguaeg, jäoõhtud ühte. Need algasid niisama 1. novembril ja kestsid mardipäevani. Kreutzwald määrab jäoaja jõuluaja peale ja nimetab seda aega ka jõuajaks, oletades, et see nimi jõuluga ühenduses seisab. Ülepea arvab ta jõulu Kõuga kokku puutuvat ehk sellest sõnast tuletatud olevat (Verhandlungen der Gel. Estn. Gesellschaft II, 3, l. 44). Jäoõhtutel ehk jäoajal ei ole ometi jõuluga midagi ühist ega peeta seda tavalisesti jõuluga ühenduses, vaid, nagu juba tähendatud, varemini. Jäoaja pidamist tuntakse Virumaal ja Harju rannas. Rannast kaugemal Harjus seda ei tuntud, vaid seal pilgati: Ei tea, mis seal õige jagatakse, kas hülge vorsti või!
Jäoaeg esineb nii-ütelda kristliku pühade meeste päeva jätkuna. Kuna pühade meeste päeval ainult pühi mehi mäletati, oli jäoaeg kõigi surnute mälestusele pühendatud. Jäoaeg langeb teiselt poolt paganuse hingedeajaga ühte (Eesti mütoloogia I, l. 45—47), mil kõiki surnuid arvati koju käima tulevat, kus neid söökidega, jookidega vasta võeti. Jäoõhtuid peeti, nagu neljapäeva-õhtuid, pühadeks; kristlikkudes peredes loeti, lauldi vaimulikka laulusid, mujal aga viideti niisama aega, mõistatati, jutustati vanu jutte, tehti nalja j.n.e. Harukorral tegid tütarlapsed neil õhtutel enestele tööd, nimelt veimevaka jaoks, niisama lõhkusid poisid peergude puudusel mõne korra peergu. Kedagi peremees tööle ei sundinud. Kõvasti oli keeldud neil õhtutel, aga mõnes kohas isegi päeva ajal kolistada, müristada. Täielik vaikus pidi kuni jäoaja lõpuni, mardipäeva laupäevani valitsema.
Pühade meeste päeva jäoõhtu oli G. Wilbergi teate järele ilmade ettekuulutajakski. Mindi mere äärde vaatama, kas mere vesi ühekõrgusel seisab. Seletati, kui ta „pageneb“ ehk tõuseb, ei jää jää talvel kuigi kauaks seisma; sellepärast ei jäetud niisuguste tähelepanekute puhul võrka ega köisi ööseks jääle. Aga muilgi jäoõhtutel pandi niisama merevett tähele (Eesti Kultuura II, l. 272).
Jäoaega tuntakse laialt Soomeski, kus ta „jakoaika“ nime kannab. Soomes ei peetud „jakoaika“ ometi ühel ajal, vaid see vahetus koha järele. Enamasti igal pool langes see mihklipäeva ja mardipäeva vahelise aja peale. Savos tuntakse õieti kahte „jakoaika“: esimene ehk uus „jakoaika“ ulatab pühade meeste päevast mardipäevani, nagu meil, teine, vana „jakoaika“, kuni kadripäevani, Hämees ja Põhjamaal peeti seda nädal enne ja pärast pühade meeste päeva, Ingeris aga kas mihklipäeva ja pühade meeste päeva ehk pühade meeste päeva ja mardipäeva vahel (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 57).
Nagu eestlastel, oli soomlastelgi keeldud sel ajal mitmeid töid teha. Eestis käis töötamise keeld enam õhtute kohta, Soomes aga päevagi kohta. Et „jakoaika“ surnute hingedele määratud, nõutakse Soomeski sel puhul vaikust.
Soomlased tuletavad „jakoaika“ jagamisest. Mõeldakse nimelt koduloomade jagamise peale: osa määratakse üle talve jäetavateks, teine osa tapetavateks. Samal puhul jaetakse loomatoitki ära, s. o. arvatakse järele, kui palju loomi see suudab üle talve pidada. Uuemal ajal seletavad õpetlased, et „jakoaika“ aasta jagamist ehk vahetust tähendab. Oletatakse, et umbes sel ajal aastat jaetud, vana aasta lõpnud ja uus alanud, ja sel põhjusel seda aasta vahetuse aega „jakoajaks“ hakatud hüüdma. Ülepea on jäoaeg ühine eestlastel ja soomlastel sellekohaste kommete pidamise poolest.