Eesti uuem mütoloogia/Pärtel
PÄRTEL.
Apostel Bartolomeusest on Eestis Pärtel tekkinud võõraste rahvaste eeskujul. Bartolomeus lühendati esmalt Bartoliks, siis Barteliks, Rootsis isegi Bertiliks. Pärtli kõrval tarvitatakse meil veel nime Pärtmes, Pärkmes, peaasjalikult päeva nimetamises: Pärkmese päev — 24. augustil. Rahvausu järele külvab taevataat sel päeval seeni; enne seda kasvanud seeni arvatakse maa-aluste seenteks, nii siis halvemateks, kuna pärtlipäeva seened taevalise algupäraga võivad hoobelda. Pärtlipäeval tapeti vanemal ajal sikkusid iseäralikkude tempudega. On püütud seletada, nagu oleks see Viljandis Eesti suure mässu ajal langenud meeste mälestuseks sündinud (Kodumaalt nr. 6, lk. 80), kuid siku tapmine on palju vanem; see kuulub vanaaegsete ohvrite hulka. Sikkusid tapeti ka toomapäeval ohvriks. — Pärtel mõistab mesilastele surmakohut: vanemal ajal surmati mesilasi pakkpuudes ja võeti nende mesi välja. Sellevasta kuulutab ta rukkile uut elu; sel päeval alustatud rukki külv tõotab rohket lõikust. Heinatööle määrab Pärtel lõpu. Rahvas ütleb: nael heina, kivi kaevu! See tähendab: hein muutub kõvaks ja vesi kaevus külmaks, selgeks. — Päikest ei näi Pärtel armastavat; kui päike ta nimepäeval paistab, põleb sel aastal palju majasid ära: Pärtel kutsub Lauritsi ametisse.
Pärtli mälestust tuletab Palamuse (Bartolomeuse) kirik meelde, kuna Palamuse nimi näikse sõnast Pala mõisa tekkinud olevat.