Eesti uuem mütoloogia/Maarja

Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

MAARJA.

Ristiusu esimesel ajal ei pandud neitsi Maarja austamise peale veel rõhku. Pea muutus ometi lugu. Meelde tuletades Maarja sõnu: vaata, sest ajast peale kiidavad mind õndsaks kõige põlve rahvad! hakati varakult Maarja kultust edendama, ometi hiljemini kui märtrid austama. Paulus seadis Kristuse ja Aadama kõrvuti, Tertullianus Pauluse eeskujul Eeva ja Maarja. Esimesed kirikuisad ei julge Maarjat patusest veel täiesti lahutada, Augustinus aga püüab teda juba kõigest patust laasida. Nestoriuse tüli järele sai Maarja kultus uut hoogu. Maarja au hakkas ühtelugu kasvama. Viiendal aastasajal nimetati juba Maarja nime muude pühade isikutega üheskoos pühas kojas ja vähe hiljemini ehitati Maarja nime peale kirikuid. Umbes 1000 aastat pärast Kr. kohus Maarja muudest pühalistest kõrgemale, astus esimeseks kolmainsuse kõrvale.

Ristisõjad panid kogu maailma liikuma. Pühamaad püüti Issandale Jeesusele tagasi võita. Selsamal ajal jõudis ristiusu kuulutamine Liivimaalegi. Piiskopp Berthold langes märtrina ristiusu eest, Bertholdi kaaslased ei julenud märtri verega väetatud alal enam tööd edasi teha. Nüüd võttis paavst Innocenti III ristiusu väljalaotamise Liivimaal oma hoole alla, töö selleks määratud piiskopp Alberti hooleks jättes 1199. Kuulutati ristisõda meiegi maa vastu välja. Paavst kinkis meie kodumaa Maarjale; see maa pidi niisama Maarja päralt olema, nagu Pühamaa Jeesuse päralt. Sest ajast saadik hakkab meie kodumaa uut nime kandma: „Maarjamaa“ Maarja lipu all purjetas uus piiskopp Albert 1200. a. Maarjamaale Maarja kultust edendama. Küll ei unustanud Albert ega ta abilised muid pühalisi ära, aga eesõiguse andsid nad alati austamises Maarjale, nii et Maarja pea kõrguselt üle teiste pühaliste ulatab. Maarja sai oma ilmlikuks kaitseks veel „püha Maarja Saksa herrade ordu“ ühisuse, kes Maarja nime kandis, kes siin püha neitsi nime tulest ja veest läbi kandis ja Maarja aule vaimulikkude meeste sõnamõõga kõrval terasmõõgaga teed raius. Preestrid ja mungad muidugi pidid rahva südames Maarjale aset valmistama.

Hilisemad ristiusu kuulutajad Maarjamaal ei annud Maarja kultuse edendamises eelkäijatele järele, kuni usupuhastus algas ja paavstiusu lõpetas. Nagu tuttav, on evangeeliumiusk Maarja ta kõrgelt aujärjelt maha lükanud, ta lihtsaks inimeseks moondanud. Keegi ei austa enam Maarjat, ei palu teda ega hüüa teda appi, nagu katoliiklased seda praegu veel teevad. Kolmsada aastat ometi, 16. aastasaja esimese veerandi lõpupooleni, on Jeesust ja Maarjat meie kodumaal jumalatena austatud, mungad ja preestrid neid igal puhul õpetanud appi hüüdma, nende peale lootma. Setud nimetavad endid tänapäevani veel Maarja omaks rahvaks.

Kui 14. aastasajal uutelt ristiinimestelt küsiti, kas nad Jumalasse usuvad, vastasid nad: „Meie usume Jumalasse, neitsi Maarjasse, Jumala pühalistesse ja kõigisse, mis püha Rooma kirik usub“ j.n.e. (Urkundenbuch, Reg. 714).

Tekib küsimus, kui sügavaid, kestvaid jälgi jättis Maarja kultus järele, missugused mälestused Maarjast on 400 aastat, nii siis meie päevini alal hoidunud.

Rahva elus ümber vaadates jõuame otsusele, et Maarja mälestused kasinateks kokku kuivanud. Siiski tabame üht ja teist. Neid veel leiduvaid mälestusi Maarjast tuleb paremini tähele panna.

Igal pool kogu maal tuletab Maarjat naisterahva nimi Mari, Marie meelde. Hea meelega oletaksin, et Mari Maarja nimest ei ole tekkinud, vaid meie omast sõnast mari, kui mitte sellekohased nähtused teiste rahvaste seas seda oletamist ümber ei lükkaks. Nimi Maria, Marie moondus rahvasuus Mariks, kuna nime andja ise Maarjaks jäi. Olgu, kuidas lugu on algupäraga, meie marjaga ühine ristinimi Mari esineb ilusa nimena. Maarja kõrval esineb veel sõnakuju „Maarjas.“

Kõige laialdasemalt on endid paavstiusust Maarja tähtpäevad alal hoidnud. Mõnda neist peetakse suuremas aus, mõnda vähemas, mõnda nime tuntakse kõigest üsikus kolgas. Juba 5. aastasajal ristikoguduses pühitsema hakatud Maarja puhastamise ja Maarja kuulutamise päeva peetakse meil enam-vähem. Maarja puhastamise päeva 2. veebruaril kutsutakse tavalisesti küünla-maarjapäevaks. Maarja nimelised naisterahvad joovad sel päeval Maarja puna, et nad suvel ikka punased ja prisked oleksid. Teisal juuakse Maarja puna paastu-maarja ehk Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil. Maarja puna joomine tuletab elavalt germaanlaste sellekohast pruuki meelde. Skandinaavlased jõid Freya tervist, saarlased Gertrudi tervist ja pidasid Gertrudi auks märtsikuus pidu (Grimm, Lieder der alten Edda, 53). 25. märts on maarjapäevadest õieti ainus päev, mida meie evangeeliumikirik pühitseb. Meie kirik ei pühitse seda Maarja auks, vaid Õnnistegija pärast, kelle sündimist ingel sel päeval ette kuulutas. Paljud peavad paastu-maarjapäeva ainult poolpühaks. Teisal jälle, nimelt seal, kus hommikumaa kirik Maarja teenistusega ümbruse kohta enam mõju avaldanud, esineb paastu-marjapäev suurema pühana. Kroonlinna eestlased näituseks kipuvad ta peaaegu jõuluga ühele astmele asetama. Peale muude sel päeval ettevõetavate pruukide, mis aga Maarjaga lähemas ühenduses ei seisa, olgu nimetatud kapsamaa kaevamine. Rahva seas valitseb veel usk, et kui sel päeval kapsamaad kaevatakse, Maarja kapsaid külma eest kaitseb, teised ütlevad, usside eest varjab, et need kapsastele kahju ei tee.

Järgmine Maarja mälestamise päev tuleb alles 2. juulil. See maarjapäev kannab mitu nime. Meil hüütakse seda päeva tavalisesti heina-maarjapäevaks, sest et see päev heinaaja alguse peale langeb. Vähem tuttav on nimi puna-maarjapäev. Viimne nimi sellepärast, et naised sel päeval punase värvi jaoks sellekohaseid rohtusid otsivad. Puna-maarjapäeval ei tohi muidugi Maarja puna joomine puududa. Veel hüüti vanemal ajal seda päeva Maarja koduotsimise ja Maarja katsumaminemise päevaks. Sel päeval tehtud tööd arvati pikne hävitavat.

6. aastasajal pühitsema hakatud Maarja taevaminemise päev langeb 15. augusti peale. Meil nimetatakse seda päeva külvi-maarjapäevaks, sest et sel ajal rukki seemne külimine algab. Luutsi maarahvas nimetab augustikuud „maar’apäva kuuks“, septembrit aga „veiku maar’apäva kuuks“ Viimne nimi tuleb sellest, et selle kuu 8. päeval väikest ehk pisikest maarjapäeva peetakse. Ka ussi-maarjapäevaks hüütakse seda päeva, nimelt sellepärast, et ühe arvamise järele rukkiussid sellest ajast peale kaovad, teise arvamise järeie ussid ülepea siis juba talvekorteri peale hakkavad mõtlema. Katoliku kirik on selle päeva 7. aastasajal Maarja sündimisepäevaks määranud.

1. oktoobril peetakse Maarja kaitse ja eestpalve päeva, mida Luutsi maarahvas „suure Maar’a päivaks“ nimetab. 24 päeva hiljemini langeb kaasani-maarjapäev. Vist ei tule seda päeva Rooma usu mälestusemärkideks lugeda, küll aga niinimetatud Leemeti maarjapäeva ehk Maarja ohvripäeva 21. novembril. Vanade juttude järele pühendatud Maarja juba kolmandal eluaastal igaveseks neitsiks. Seda igavese neitsipõlve pidamist pühitses Greeka kirik juba varakult, õhtumaal käskis paavst 1274. a. seda pühitseda. Alles paavst Sixtus V määrus 1585 selle päeva pühitsemise üleüldiseks, kuid siis ei ulatanud see käsk enam siia. Leemeti nimi tuleb igatahes nimest Kleemens. Kleemens oli apostli Pauluse seltsiline. Rooma kirik palus seda püha meest appi tormi vastu. Põhjamaal peeti ta laevameeste kaitsejaks. Soomlaste suus omandas ta enesele sõnakuju Klemetti, eestlased hakkasid teda Leemetiks hüüdma. Kleemensipäeva peetakse päev pärast Maarja ohvripäeva. Läheda kleemensipäeva pärast päris Maarja ohvripäev enesele eestlaste suus leemeti-maarjapäeva nime.

Viimne maarjapäev aastas on nigula-maarjapäev ehk Maarja saamise päev 8. dets. Nigula-maarjapäevaks hüütakse teda sellepärast, et ta kohe nigulapäevale järgneb. Kindlamaks äramääramiseks teiste maarjapäevade hulgas katsuti juba varasel ajal igale maarjapäevale iseäralik tundemärk juurde lisada. Rooma kirik määras viimase maarjapäeva alles 12. aastasajal Maarja saamise mälestuseks. — Katoliiklased pühitsevad veel mitut maarjapäeva, nagu näituseks Maarja 7 valu päeva laupäeval enne palmipuude püha j.n.e., aga neid ei ole vist iialgi meie maal pühitsetud. Kuidas lugu ses tükis paavstiusulise Luutsi maarahvaga, ei selgu Dr. Kallase „Luutsi maarahvast“.

Küünla maarjapäeva nime kannab see päev sellepärast, et katoliku usu ajal sel päeval küünlaid kirikusse viidi ja neid seal kogu aasta jumalateenistuse ja koduse tarvitamise jaoks pühitseti. Kirikud ise särasid sel päeval täies küünalde valguses. Katoliku usku eestlastel oli sel päeval jõulu sarnane tähendus (Hurt, Über estnische Himmelskunde, l. 40).

Tuttav on, et meil laupäeval aegsasti õhtule jäädakse ja laupäeva õhtut pühaks peetakse. See nähtus tuletab jällegi paavstiusku ja Maarjatki meelde. 11. aastasajal määras paavst, et laupäeva Maarjale tuleb pühitseda. Igal laupäeval peeti Maarja auks jumalateenistust. Meie rahvas lõpetab laupäeva õhtuti küll aegsasti töö, aga et sel töö lõpetamisel midagi oleks Maarjaga tegemist, ei mäleta rahvas enam. Koguni haruldaseks tuleb pidada laupäeva õhtu nimetamist „Maarja õhtuks“

Ristiusu toojate antud nimi Maarjamaa kestab rahva mälestuses edasi. Ei või ometi ütelda, et seda nime väga sagedasti tarvitataks. Harukorral kuuldakse rahvasuust kõnekäändu: „Kõik on üks Maarjamaa.“ Kui Mihkli kogudust 1694 kalmu matmise pärast manitsetakse, vastavad nad: „Maarja muld kõigis paigus!“

Dr. O. Kallase teadete järele tähendab Maarjamaa Luutsi maarahva seas maad ülepea, mitte aga paavstist Maarjale kingitud Läänemere maad. Lätlastel ei esine rahvasuus prof. R. Hausmanni teate järele Maarjamaa, küll aga rahvalauludes Mahras seme ehk Mahras semite kujul. Ulmann oma sõnaraamatus seletab Mahras seme = Liivimaa (rahvalaulus) = Maarjamaa. Ka Dr. A. Bielenstein tõendab, et ta lätlastelt rahvakõnes Mahras seme ei kuulnud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1899, l. 110—112).

Maarjamaale püüdsid preestrid ja mungad jäädavaid Maarja mälestusesambaid asutada pühakodade näol. Ehitatavatele kirikutele pandi tihti Maarja nimeks, õigem — kirik pühendati Maarjale, Maarja määrati kiriku kaitsejaks.

Maarjale pühendatud kirikud olid Tartumaal: Tartu-Maarja, Kambja, Torma-Kursis oli Maarja kabel; ka Maarja-Magdaleena tunnistas vanemal ajal neitsit Maarjat oma kaitsejaks. Isegi Tartu doomkirik kannud vahel Maarja kiriku nime, kuid see mälestus on rahvasuust ja isegi kirjadest hävinud.

Võrumaal: Rõuge, Karula ja Põlva. Põlvat nimetati vanal ajal ka Maarja oruks (Marienthal). Vastseliinast läinud mees vanasti Petseri ja ehitanud sinna Maarjale kiriku.

Viljandimaal: Helme ja Paistu.

Pärnumaal: Tõstamaa. Õigem: Tõstamaal oli vanasti Maarja sündimise mälestuse kabel. Nüüd on Tõstamaa kirikul Maarja nimi unustusse jäänud.

Saarlased on Maarja vastu liig külmad olnud. Ainult Anseküla kirik tuletab Maarjat meelde.

Tallinnamaal pühendati Maarjale võrdlemisi vähem kirikuid. Siiski leidub neid sealtki.

Läänemaal: Vigala ja Märjamaa. Küsitavaks jääb, kas Märjamaa ise sõnast Maarjamaa tekkinud, nagu mõned oletavad. Oma oletamise toetavad nad paari vana dokumendi peale, kus Marjamaa kirjutatud. Võimalik, et dokumendi kirjutaja Merjamaa, Märjamaa õieti ei osanud kirjutada, ja nii tekkis Marjamaa, Mariama.

Harjumaal: Nissi.

Järvamaal: Ambla (Amplae Mariae).

Virumaal: Rakvere, Väike-Maarja, Vaivara. Nigulas „Sõja Maarja“ kabeli varemed, kus veel möödaläinud aastasajal palju ohverdati.

Vanasti tunti veel muid Maarjale pühendatud kirikuid ja kabelid, aga need ei ole meie ajani alal hoidunud. Näituseks Tallinnagi ehitati Maarjale oma kirik. Mõne kiriku Maarja nimi on rahva mälestusest nii hästi kui täiesti hävinud.

Muidu tabame kohanimedes harva Maarja nime. Marienburg, Alolinn, seisab juba väljaspool eestlaste maad. Maarjamõisa päris Maarja kirikust, kihelkonnast oma nime. Tallinna juures on Maarja org (Marienthal). Saksa keeles leiame natuke enam Maarjaga ühendatud kohanimesid. Põltsamaa Pajusil Marienhof, niisama Väike-Maarjas, Pilistvere Laimetsas Marienruh j.n.e. Maarja vald tuleb meie aja Maarja patenteeritud austajate suurepäraseks leiduseks arvata. Talukohtade nimesid ei ole ma Maarja poolest läbi otsinud, aga niipalju kui mulle muidu silma puutunud, puudub neis püha neitsi mälestus.

Mõne korra kuuleme nimetust „Maarja mägi“ Selle nimega ei tähendata iseäralikku mäge, vaid see nimi võib osaks saada igale mäele, kus ohverdatakse. Maarja mägi siis niisugusel puhul seesama, mis ohvrimägi. Üks säärane mägi on näituseks Räpinas.

Looduse toodete seast tabame mõndagi, millele rahvas ehteks Maarja nime juurde lisanud. Niisugusel puhul saab asi enesele tavalisesti teise tähenduse kui ilma Maarja nimeta. Luulelikult nimetatakse näituseks vikerkaart Maarja sillaks. Neus (Estnische Volkslieder, nr. 32) mainib ühe sellekohase salmigi.

Tegid kaare kulla karva,
Kaare servad eha karva,
Loogelista Looja teeda,
Sinikarva Maarja silda.

Küsitavaks jääb, kas need read tõesti rahvasuust üles kirjutatud.

Luutsi maarahvas arvab, et Maarja vahel vihmagi annab. Ühest laulust kuuleme:

Tuulekene tuli jumalista,
Vihma pisu Maariista.

(Luutsi maarahvas, lk. 95.)

Wiedemann teab (Aus dem inneren u. äusseren Leben, l. 418), et rahvas vahel inimesi kahte tõugu jagab: ühed on hobuse tõugu, teised Maarja tõugu. Hobuse tõugu inimesed on tugevad, Maarja tõugu palju nõrgemad, nagu üleüldse naisterahvad palju nõrgemad. Maarja tõugu inimesed on peale selle palju kaastundlikumad, hellemad, õrnemad.

Enne tähendasin, et meie maa Maarjamaa nime kannab. Maarjamaal kasvab palju Maarja nimega ühendatud taimeriigi tooteid. Kõige pealt puutub meile siin silma nõiaväeline maarjahein (Anthoxanthum). Rahvas usub, et selle rohuga võib imet teha. See hein avab kõik lukud ja uksed, selle heina omanik saab varjatud salavarandused kätte. Maarjahein avaldab umbes niisamasugust imeväge nagu sõnajala õis.

Edasi tuleks nimetada maarjakask (Betula pubescens). Vististi kandis maarjakask muiste muud nime, aga hariduse väljalaotajate munkade mõjul hakati kaske Maarja omaks nimetama ja selle kase puust, mis iluduse poolest muud kased ja paljud muud puud võidab, kirikutele ja kloostritele üht ja teist kaunistust tegema. Ka üks tõug kadakaid (Agrimonia Eupatorium) on Maarjale pühendatud = maarjakadakas.

Muudest taimedest seisavad Maarja nimega ühenduses maarjamaltsad (Melilotus vulgaris), maarjarõigas (Armoracia rusticana), maarja sõnajalg (Sempervivum), isane maarja-sõnajalg (Aspidium filix mas) ja maarjalill (Bellis perennis).

Isegi maru lastakse Maarjast tulla.


Maru astus Mariast.

Päikese loojaminekul öeldakse mõne korra luulelikult: „Päev, päike läheb Maarja valda.“ Üks „Albireo“ täht kannab paastumaarjatähe nime (J. Hurt, Eesti Astronoomia, l. 37).

Kiviriikigi on Maarja mälestusi jätnud. Rahva seletuse järele tekkinud kivid Moosese käsulaudadest. Tuul kannud käsulauad tolmu mööda maailma laiale; igast tolmukübemest tekkinud kivi. Targad oskavad nende peal olevat kirja lugeda. Kõige rikkamateks kirjade poolest arvatakse maarjakiva. Maarjakivideks nimetatakse iseäralikku lubjakivi tõugu. (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben der Esten, l. 457.)

Veel olgu nimetatud maarjajää (Alaun). Rahvas lühendab maarjajää nime tihti „maarjääks“ ehk lihtsalt „maarjaks“ jää sõna koguni mainimata jättes. Üks iseäralik tõug klaasi kannab maarjaklaasi nime.

Elajariiki ei ole Maarja jälgi jätnud, maha arvatud Marid ja Maarjad.

Eesti vanasõnad ja mõistatused lähevad koguni kainelt Maarjast mööda. Ka ennemuistsetes juttudes puutume koguni harukorral Maarjaga kokku. Enamasti näitab lugu nii olevat, et Maarja niisugustest juttudest uuemal ajal salaja Eesti rahva sekka pugenud. Näituseks jutt kahest äraeksinud vaesestlapsest, keda suhkrumaja juurde jõudes küsimise peale kästakse ainult vastata: „Tuul, tuul, Maarja memm.“ Niisama on Maarja mõnesse setu juttu sisse pugenud.

Karksi rahvas kõneleb, Polli Mäkiste vanapagan tahtnud korra vanaemale paari Maarja sukki kinkida, kaotanud need aga läbi oru minnes ära. Paha meelega hakanud ta Sukksilda tegema, aga töö jäänud pooleli (Kodukurukesest, l. 33). Rahvateadetest ei selgu, missugused need Maarja sukad olnud. Vist niisugused, mis Maarjale ohvriks määratud.

Legendide hulk ei tee Maarjaga palju tegemist. Siiski esineb mõne korra neis Maarja. Jeesuse kandmise ajal kiusanud vana Juudas Maarjat taga. Maarja pidanud tihti ta eest põgenema. Korra põgenenud Maarja ühest odrakülvajast mööda. Maarja ütelnud mehele, et kui keegi küsib, kas Maarja sealt mööda läinud, vastaku mees: „Jah, siis kui ma otri külvasin!“ Kolmandal päeval põllule minnes näinud mees, et odrad juba loomisel. Sel silmapilgul tormanud üks mees mööda ja küsinud Maarjat taga. Külvaja vastanud, et Maarja külvamise ajal mööda läinud. Sest ajast jätnud vana Juudas tagakiusamise järele.

Meie rahvalaulud mainivad harva Maarjat. Paavstiusuga kadus Maarjagi rahvasuust ja rahvalauludest.

Kreutzwaldil näikse „Kalevipojas“ Maarja eest nagu kartus olevat. Siiski on poolkogemata Maarja nimi Kreutzwaldi oma sulest sisse pugenud Kalevipoega (Sissej. 12—13):

Uku hõlmas uinutavad,
Maarja rüpessa magavad.

Setu lauludes sellevastu puutume tihti Maarjaga kokku. Tuleb oletada, et setukesedki vanal ajal katoliku usku kuulusid.

1473. a., mil Petseri klooster asutati, hakati nende hulgas Vene õiget usku välja laotama. Võimalik, et setud enne Vene õige usu vastuvõtmist paganad olid. Setukeste legendilised laulud juhatavad tihti katoliku usu juure. Niisugusel korral on nad Võru- ja Tartumaalt sisse rännanud. „Suisa suud“ nimelise laulu kohta on Dr. O. Kallas seda katsunud tõendada (Die Wiederholungslieder, l. 305—306). Jeesuse sõidu kohta tõendab professor K. Krohn selle katoliku algupära. (Kantelettaren tutkimuksia, III, l. 178). Ka Jeesuse surmalaul on katoliku ajast pärit, nagu Dr. O. Kallas „Lutsi maarahvas“ nr. 131, 132 järele võib oletada.

Maarja jäi setukeste rahvalauludesse edasi elama, sest et Vene õige usk ka Maarjale suure tähtsuse annab. Setukesed teretavad Maarjat:

Tere, tere Jeesu ema,
Jeesu ema, Maarja mamma.

Tihti nimetatakse Maarjat ka „ilma mammaks“ Veneusuliste Богородица astub setu lauludes vähe päevakorrale. Jeesuse ema, ilma mamma j. n. e. võivad väga hästi paavstiusu ajast pärit olla. Need Maarja määrsõnad ei avalda otsekohe Greeka usu jälgi.

Setu laulikud seletavad sagedasti, et kõiksugu laulusid lauldakse, kaebades juurde lisades:

Keäki laula es Eesu laulu,
Maarjat manitselle es.
Utli iks Eesu koolvat,
Maarja maale matetavat.
Koole ei Eesus kunagi,
Maarja maale matetagi ei!

(Setukeste laulud I, 150.)

Kaebamisehelide järele paneb laulik rõõmukandle helisema: Jeesus ja Maarja ei sure iialgi! Mõttes lisab laulik juurde: nad elavad meie seas, nad hoiavad ja kaitsevad meid, nad peavad maailma üleval. Setu mõttekujutuse järele kuuluvad Jeesus ja Maarja ühte, käsikäes aitavad nad maailma, käsikäes teevad nad oma tööd. Küll ei toonita rahvalaulud Maarja jumalust, aga kõik näpunäited juhatavad meid Maarjat niisama jumalaks pidama, nagu Jeesust.

Maarja elukoht on taevas. Üheskoos asub ta seal Jeesusega. Vist kujutab laulik Jeesuse ja Maarja elukohta enesele õieti lossina ette, kui see loss meile ka kõiges selguses ei esine. Maarja eluhoone akende taha saadab laulik tihti inimesi maa pealt abi saama. Kuidas surelik maa pealt taevasse Maarja akende taha pääseb, jääb enamasti hämaraks.

Taevasse näikse Maarja juba enne Jeesuse surma jõudnud olevat. Kui Jeesuse surma ajal Jeesuse hukkamist Maarjale teadustatakse, viibib see juba taevas. Jeesus küsib, kes ta piina Maarjale kuulutab. Poolküpsenud kala ruttab Maarjale lugu kuulutama ja Maarjat maa peale maha kutsuma. Maarja ei usu kala juttu.[1]

Kukk juba katlasse pandud, pool külge keedetud, teine keetmata. Kukk Maarjale teadet viima. Ei Maarja usu. Kuke järele härg kuulutajaks. Härg juba katlas keemas, pool keedetud, pool keetmata. Ei Maarja usu härjagi juttu. Viimaks läheb ilmaneiu

Jumalde lävele
Maarijide paja ala,
Kuldarõngast koputelli,
Hõbelinki hõlotelli.

(Setuk. l. I, 173.)

Nüüd alles usub Maarja, kes maas oli voodis

Sinilille sisehna,
Kuldalille kodona.

Teisendi järele istub Maarja tooli peal. Kohe annab ta oma kolmele tütrele Annale, Katile ja Hedole käsu riided tuua:

Otske iks tie hõlsti, hõlekuub,
Otske tie särki, vaskisälg.

(Setuk. l. I, 147.)

Tütred toovad Maarjale riided ja ehted. Kas Maarja ennast ise riidesse paneb või aitavad teda tütred sealjuures, jääb hämaraks. Peale selle käsib Maarja kolme sulast hobuse saani ette panna ja sõidab nüüd saaniga taevast maa peale ja


Tõstis Jumala tulesta.

Teise samasuguse sõidu taevast maa peale, kuid Jeesusega ühes, võtab Maarja ilma parandamise ajal ette. Et nüüd Jeesuski taevas viibib, tuleb oletada, et seda juhtumist tarvis asetada Jeesuse taevaminemise järele. Kaebatakse maailma puuduste üle ja palutakse Jeesust appi. Jeesus laseb kohe oma kolm sulast, Peetruse, Pauluse ja Antsu, hobuse saani ette panna, Maarja tütred enesele riided tuua ja siis sõidab ta Jeesusega seltsis ilma parandama.

Tuli iks kulda tugimil,
Hõbetsil hõrelil,
Vasitsil valilil.

(Setuk. laulud I, 164.)

Jeesus ja Maarja parandavad maailma ära ja trööstivad nutvaid neidusid.

Kuu olgu tuo tütar kuningille,
Ao tütar Aleville,
Päeva tütar päälikille,
Vaene iks võtku vaesid,
Rikas võtku rikkid.

(Setuk. laulud I, 162.)

Huvitav tähele panna, et siin päeva, kuu ja ao tütar esinevad. Need taevakehade tütred ei kuulu, nagu näha, üleloomuliste olevuste kilda, vaid ennem suurtsugu isikute liiki, sest „rikas võtku rikkaid“ ja sel põhjusmõttel lubatakse kuutütar kuningale, aotütar Alevile, päevatütar pealikule.

Ülepea ei oska meie rahvalaulud Maarjat kaugeltki nii suure saatkonnaga varustada kui Soome omad. Maarja matkab ainult Jeesusega, kolmas seltsiline veel appipaluja. Soomes sellevastu esineb Maarja kui vägev kuningas teekäigul.

Maaria matkoa pitävi,
Tuhat on eessä enkeliä,
Sata santtia jälestä,
Hän käy keskellä väkeä,
Paistaa kuin pyhäinen päivä,
Kumoittaa kuin kultaristi.

(K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 215.)

Umbes samasugune sõit nagu maailma parandamise puhul algab aida põlemise ajal, kui minnakse Jeesust ja Maarjat kustutamise pärast paluma. Mõne teisendi järele saadavad Jeesus ja Maarja Pauluse ja Peetruse kustutama, teiste teisendite järele sõidavad nad ise. Kuid siingi kuuleme: Maarja magab abi palumise algusel, laseb aga tütred enesele kohe riided tuua. Üleüldse räägivad setukeste laulud tihti Maarja magamisest ja annavad selle magamise kohta omalt poolt seletusegi:

Egä Maarja maah maka ai,
Pühä risti rästäh,
Maarja makah taivah,
Püha Peetri pesäh.

(Setukeste laulud I, 113.)

Taevas, püha Peetruse pesas magab siis Maarja. Kuidas ja kus ta magab, seletavad järgmised read:

Maarja maka kõrgõh taivah,
Pühä risti ringutelles,
Kuldasärki kandenessa,
Kulatsah sänguh sirotelles.

(Setuk. laulud I, 114.)

Niipea ometi kui abi tarvitatakse, jätab Maarja magamise ja ruttab Jeesusega appi, sõidab taevast alla maa peale. Korra jälle sõidab Jeesus jõge mööda, Maarja kallast mööda. Ei seletata selgemalt, kuidas nad sõidavad. Sõitjad puutuvad kirikuga kokku, paluvad endid üle jõe viia. Kirik vastab, et ei ole aega, sest homme on pühapäev, mil palju kirikulisi tuleb kirikusse. Edasi minnes saavad sõitjad hobusega kokku. Kordavad palvet. Hobuselgi mõnda vabandust. Edasi sõites härg teel ees. Paluvad härga, et härg neid üle jõe viiks. Härg lubab tingimisi palvet täita ja viibki sõitjad üle jõe. Selle heateo eest saab härg õnnistust.

Rahvas näeb hea meelega Maarja maa peal viibimist.

Seeni om ello ilmä päällä,
Seeni maahto maa päällä,
Kooni om Jeesus ilma pääl,
Kooni om Maarja maa pääl!

(Setuk. laulud I, 159.)

Enne tähendasin, et Maarja juba Jeesuse surma ajal taevas viibis. Kuidas ta taevasse sai, seda seletab ehk üks rahvalaul. Jeesus ja Maarja sõidavad jällegi maad mööda, Jeesusel kuldne vikat õlal ja vaskne raha kaenlas. Jeesus niidab ja teeb kuus kaunist kuhja ja seitse sündlikku saadu. Neitsi seisab kuhja otsas, korraldab kuhja. Kes see neitsi on, seda laul ei nimeta. Tahaksin ometi oletada, et seda neitsit Maarjaks tuleb pidada. Üleüldse hüüavad rahvalaulud Maarjat harva neitsiks, palju enam ikka emaks ja Jeesust isaks. Neitsi kuhja otsas tõstab käed taeva poole ja igatseb taeva pääseda. Uuesti tõstab ta sõrmi sinipilvede poole. Taevast aga küsitakse:

Kas mõistat kivvekirja,
Mõistat ravvast raamatit?

(Setuk. laulud I, 156.)

Neiu jaatab küsimist ja pääseb taevasse. Hämaraks jääb, mida see kivvekirja, need rauast raamatud tähendavad. Niisama ei selgu taevasse võetud neiu nimi. Et aga Rooma kirik kuulutab, Maarja läinud üles taevasse, peame oletama, et kuhja otsast taevasse võetud neiut just neitsiks Maarjaks tuleb arvata.

Taevas asudes esineb Maarja ühes Jeesusega kõige parema tohtrina. Mis häda iganes olgu, ikka minnakse Maarja palvele. Ei ime ka: peetakse ju Maarjat meie kõikide emaks, vaimulikuks emaks. Kui ema ei aita, kes siis aitab, pealegi kui sel emal vägi ja võimus aidata.

Nõialauludes seisab Maarja Jeesusega ikka kõrvuti, vahel aga ka isaga ja pojaga, vahel pühalistega. Mõne korra tõrjub Maarja niisugusel puhul koguni Jumala enese eest ära. Näituseks sõnades külmatõbe vasta palutakse: Püha Maarja, püha poega saagu tõbelista kaitsema! (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder, l. 92). Jooksvatõbe sõnades jälle nimetatakse: Püha Maarja, poeg ja vaim (Mythische und magische Lieder, l. 94). Jälle mõnes nõiasõnas ilmuvad Isa, Poeg ja Püha Vaim kolmekesi, kuna Maarja mujale asetatakse. Roosi sõnades palutakse: Marile tahan abi anda Jumala Isa, Jumala Poja, Jumala Püha Vaimu nimel (Myth. u. mag. Lieder, l. 82).

Huvitav on ussisõnu tähele panna. Leidub sõnu, mille järele Maarja koguni ussi loonud. Maarja (andis) hinge maole (Myth. u. magische Lieder, l. 68). Jälle teiste ussisõnade järele astub Maarja kõige parema tohtrina platsi: ta pigistab mao mürgi haavast välja (Eesti Kirjandus 1910, l. 263). Arstirohtu annab Maarja nikastamise puhul. Nikastusesõnades palutakse: Maarja määrgu märga peale! (Myth. u. magische Lieder, l. 98). Roosi sõnades kuuleme Maarja kolme roosiga olevat: „Jeesus sõitis teeda mööda, Maarja vastu neitsikene, kolme roosikest käessa, üks sinine, teine punane, kolmas valge; sinine hävitab, valge hävitab, punane kaotab.“

Haiguse puhul hüütakse Maarjat vahel muude pühalistega appi:

Püha Peetrus, Matteus, Markus,
Aave Maarja, santa Maarja j. n. e.

Maarjale on Aave ja santa sõnad Ladina keelest juurde lisatud. Aave = ave tuletab roomlaste ave Maria — tere Maarja meelde, santa on nende sancta— püha.

Maarja ei esine mitte üksi inimeste arstina, vaid niisama ka loomade tohtrina, hea karjasena. Keskajal peeti Maarjat meiegi maal kõige paremaks loomade kaitsjaks (Scriptores rer. Livon. II, l. 617). Kaitsejana toob ta loomadele tervist, hoiab aga niisama hundi eest. Hundisõnades nimetatakse, et Jeesus karja ees ja Maarja karja järel käib.

Ülepea tuntakse hulk nõiasõnade palveid Maarja appihüüdmiseks. Ristiusu palveid sellevasta ei ole nii hästi kui ei sugugi leitud. Katoliku usku Luutsi maarahva juurest on Dr. O. Kallas Ave Maria palve üles kirjutanud järgmisel kujul: „Tervetahto olet sa Maarja, täus Jumala arm, naist püha ihu, sugu Jeesuse Kristuse, püha Maarja, Jumala imä, palõge me vaeste nink patostõ eest — parhilla surma tunnisõ. Amin. (Luutsi Maarahvas, l. 56.)

Sünnitamise puhul on Maarja kõik Rõõgutajad eest ära tõrjunud ja ise akushööriks ja günäkoloogiks hakanud. Ei arvata palju tarvilisekski muid abilisi otsida, Maarja abi võidab kõik muude abid ära. Hädas hüütakse ikka Maarjat appi. Sel puhul antakse Maarjale mõned muidu harvemini esinevad epiitetid: hüva Maarja, hella Maarja, helde Maarja. Viimased epiitetid on vististi katoliku kiriku pärandus, sest nimetatud kirik armastab Maarjale epiitetid anda, näituseks: gratia plena. Kui ka mitte nurganaise lugudes, nimetatakse Maarjat mõne korra madalaks (Vana Kannel I, l. 70). Nurganaise appihüüdmise peale lähevad Maarja ja Jeesus mõlemad appi, Jeesusel õled õlal, Maarjal padjad kaenlas, jutustab rahvalaul. Lapse sündimise järele käsib Jeesus Maarjat (Neus, Estnische Volkslieder I, 92):

Jookse, Maarja, jõua, Maarja,
Löö kinni kiriku uksed,
Kata kinni kalmu kaasi.

Nende sõnadega tahab Jeesus muidugi tähendada, et hädaoht mööda jõuaks.

Haiguse puhul minhakse Setumaal Maarjalt ja Jeesuselt küsima, kas haige terveks saab. Ei minda ainult küsima, vaid palutakse ka tervist.

Mõne korra teeb rahvasuu Maarjast Mari, näituseks: „Oh Mari madalakene“ (Vana Kannel I, 54).

Setukeste laulud annavad nõu:

Jumalale ütle oma ohud,
Maarjale kahjud kaeba.

Surmatunnilgi ei saa jälle ilma Maarjata läbi. Surm on Maarja määrus (Setuk. laul. III, 1829). Surm on Jumalate ja Maarja ligi (Set. laul. III, 1866). Surres antakse nõu:

Jumalale heida hinge,
Süda Jeesuse süleje,
Käed Maarja kädeje!

(Neus, Estn. Volkslieder II, 91.)

Maarja ja Jeesus lasevad jääda vaesekslapseks (Set. laul. III, 1848). Siiski ema osa esitab Maarja vaestelaste, ülepea hädaliste ja viletsate vastu. Ei leia vaesed, viletsad, hädalised maa pealt enam abi, leiavad nad seda Maarjalt. Sel puhul, kui lapsele liiga tehakse,

Ülevalt hüüab Looja,
Maalta Maarja kõneleb:
Ärge lööge vaesta lasta,
Vaene nutab löömatagi.

(Weske, Eesti rahvalaulud I, 98.)

Niisama näitab Maarja heldust orja vastu üles, makstes taevas orja maapealist vaeva. Ori läheb merest tooma vett, Maarja teel vasta. Maarja väsinud, vaevatud orja kutsuma:

Tule üles taevaasse,
Taeva laiasse taresse,
Maariani kamberisse.

(Weske, Eesti rahvalaulud I, 28.)

Ei ime, et niisuguse lahkuse ja helduse eest vaesedlapsed, orjad ja viletsad Maarjale oma tänu püüavad avaldada. Oleks liig vähe ainult sõnadega avaldada, tänulik süda tasub seda tegudegagi, kududes

Jumalale jooni särki,
Maarjale maani särki.

Maarja paneb niisuguse särgi alevisse ehk kirikusse mineku puhul selga,

Minkä kävvä kerkohe,
Minkä astu alevahe.

(Setuk. laulud I, 116.)

Teisal jälle arvatakse särgi tegemist Maarjale ilmaaegseks, sest Maarja asuda taevas ja kanda kuldseid riideid. Käsi peseb kätt. Neiu valmistab Maarjale särgi, Maarja jälle jagab neiule ehteid. Setu mõrsja jutustab, et Jumal kevadel puud ehtinud, Maarja marjavarred. Vaest mõrsjat ehib Maarja niisama, teeb säravaks nagu päikese.

Pruudile soovitakse mehele minnes: „Jumal andku tervist, Maarja armu!“ (Set. laul III, 1). Lauludes arvatakse Maarja meelespidamist tähtsaks teenuseks. Pruut on näituseks ikka Maarjat maininud, selle eest hea, kalli peiu saanud (Set. laul. III, 1678).

Ülepea peab Jeesus maailmas hoole, Maarja hoiab korra üleval. Jeesus ja Maarja on isegi paastuaja määranud, inimeste „suu seitsmeks nädalaks kinni sulgunud“ Kõige selle eest on inimesed Maarjale tänu võlgu. Kui ka ikka ei saa tegudega Maarjat küllalt tänada, võib seda enam suusõnal. „Tänu Jumalale ja Maarjale!“ seda ütlust kuuldakse Setumaal veel sagedasti.

Maarja elab küll taevas, esineb aga maa peal ühtlasi maja pidamas. Setukeste laulud (I, 138) teavad, et korra ilusal heinamaal kuhje tehakse. Kuhjadele ilmuvad „Jumalide joonik lehmä, Maarijide maarik lehmä“ Väike poiss viib lehmad koju lauta. Aga

Tuli varas varikost,
Kuri meesi kuusistust,
Vei ära Jumalide joonik lehmä,
Maarijide maarik lehmä.

(Setuk. laul. I, 138.)

Ime, et jumaline Maarja oma lehma laseb ära varastada, see Maarja, keda kõik peavad pühaks pidama ja kumardama. Isegi puud peavad talle au andma. Kõik metsa puud kumardavad Maarjat, üksi haab mitte. Nuhtluseks määrab Maarja haavale kõrkuse eest, et selle puu lehed alati kõige nõrgemagi tuulega värisevad (Miks, 98; Russwurm, Sagen aus Hapsal, 199). Teisendi järele ei anna haab mehe tapjale Maiele varju; sellepärast peavad haava lehed ikka värisema (Weske, Eesti rahvalaulud I, 80).

Setu kalamehed nimetavad rohket kalasaaki Looja loomuseks, Maarja „püvvüseks“, püüuks:

Heidi na Loia loomusid,
Pühä Maarja püvvüsid.

(Set. laulud I, 310.)

Niisugusest Maarja loomusest saadakse „sada sada, tuhat tuhat kala“

Vahel nimetatakse Maarjat „madalaks vaimuks“:

Oh Maarja, sa madal vaim,
Jeesuse ema veel ilusam,
Kelle ema veel ilusam,
Kelle pea peenikene,
Peastab pead pindajast
Varsad vaja väänetest.

(K. Krohn, Finn.-Ugrische Forschungen I, 3.)

Vaim ei tähenda siin seda, mida me praegu vaimu nime all mõistame, vaid vanema keele vaimu = naisterahvast, nagu Soome keeles praegugi veel sõnal niisugune tähendus on. Manamine on Soomest saadud ja enam-vähem Soome iseloomu alal hoidnud.

Ei või nimetamata jätta, et Maarjat kurja kättemaksjaks katsutakse teha. Kui keegi ise ei saa ehk ei või tehtud paha eest tegijat karistada, soovib ta, et Maarja karistuse oma peale võtaks. Maarja peab siis ka kohtuniku osa etendama.

Iseäralikuks näituseks tuleb pidada, et Setukeste lauludes Maarja tavalisesti enamuses esineb. Meil ei ole siin Maarjaga tegemist, vaid Maarjatega, nagu eespool ülesloetud tsitaatidestki selgub. Legendides ja muudes rahvamälestustes kõneldakse ometi Maarjast.

Maarjate kohta katsub professor K. Krohn seletust anda. Küll ei esine Maarja selsamal mõõdul Soomes enamuses kui meil Eestis, aga siiski leiab Soome uurija nimeta naisterahvastest ehk koguni muud nime kandvatest naisterahvastest Maarjad välja. Juba Saksa nõialauludes puutume kolme Maarjaga kokku. Hilisemates keskaja legendides kõneldakse, püha Anna läinud Joakimi surma järel kaks korda mehele ja talle sündinud veel kaks Maarja nimelist tütart. Need olid siis neitsi Maarja poolõed. Ühest poolõest Maarjast saanud Alfeuse, teisest Sebedeuse naine (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 225). Sakslaste kaudu oleksid siis kolm Maarjat eestlaste sekka rännanud ja siingi enestele eluõiguse nõudnud. Küll ei teata päris eestlaste maal enam Maarjatest midagi, aga Setumaal on nad endid ometi alal hoidnud, vähemalt nimetatakse Maarjat tavalisesti enamuses.

Setukesed laulavad lugu neljast neitsist mitmes teisendis, mis teineteisest rohkesti erinevad. Enamasti esinevad meile kolm nagu suuremat sugu neitsit ja neljas nende juures on vaenelaps. Kolm neitsit avaldavad pilves ilmudes tegevust, kuid üsna selgelt ei oska laulik seda tegevust kirjeldada. „Üks kukotelli kulda, teine hõlot hõbehet, kolmas vaske valgurelli“, kuna neljas vaenelaps kuldkangast kudus (Nr. 118). Teisendi järele kudus üks kuldkangast, teine lõikas linast riiet, kolmas nuttis (Nr. 121). Jälle ühes teisendis istuvad neli neitsit pilvel; üks kudus „kuldsukki“, teine „vali vaskivööda“, kolmas „kudi kaputat“ ja neljas nuttis (Nr. 122). Vist tuleb ülepea lugu nii mõista, et kolm neitsit nagu suurema soo sekka tulevad arvata ja neljas enam nende teenija osa esitab. Teise sõnaga, need kolm suuremat sugu neitsit võiksid Maarjad olla, neljas aga tavaline inimene. Nende kolme neitsi tegevus annab niisuguseks oletamiseks näpunäiteid. Nad valmistavad riideid. Soome Maarja ketrab vahel sinist, punast, valget lõnga, vahel õmbleb osavalt. Keskaja jutustuste järele teenis Maarja Egiptuses olles õmblemisega peatoidust. Prof. K. Krohn ja mõni muu Soome õpetlane kaldub neid kolme neitsit Maarjateks pidama (Suomalaisten runojen uskonto, l. 224). Nende hulka tahetakse aga isegi luonnotared, päivätär ja kuutar arvata, kui ka viimseid mitte igal juhtumisel.

Setukeste lauludes näikse „imeline emänd“ nagu Maarja kohta käivat. Laulu mõistetes valitseb ometi enam-vähem segadus. Imeline emand, laps süles, võiks ehk ema Maarja olla. Kõik, mida aga emanda lapsest edasi kõneldakse, langeb täiesti luule valda. Ühes teisendis (I, 352) lauldakse, et söömisele, joomisele kutsutakse „korge neiõkene“ See kõrge neiuke võiks ehk neitsit Maarjat tähendada, kuid kindlasti ei tohi seda tõendada, sest laulu sisu on liig hämar.


  1. Rootslased nimetavad oma legendis seda kala lestakalaks, soomlased lestakala Maarja kalaks.