Eesti uuem mütoloogia/Laurits
LAURITS.
Ristikoguduse tagakiusamise ajal said keisri Valerianuse ohvritest Küprianus ja Laurentius iseäranis kuulsateks. Roomas võeti piiskopp Sixtusega üheskoos ta diakon Laurentius kinni ja viidi linnavalitseja ette. Laurentiuse järelevaatamise all seisis kirikuvarandus. Seda varandust ihkas linnavalitseja enesele. Laurentius palus kolm päeva aega varanduse kokkumuretsemiseks. Kolme päeva pärast ilmus Laurentius uuesti, kaasas koguduse vaesed ja viletsad. „Tule, vaata nüüd Jumala varandust, kogu õu on täis kuldriistu!“ ütles Laurentius ülemale. Linnavalitseja vihastas hirmsasti kulla ja hõbeda asemel ainult kerjajaid ja santa nähes. Arvates, et Laurentius teda pilkab, laskis linnavalitseja diakoni tulistele raudadele panna ja seal küpsetada. Ilma nurisemata, kaebamata suri Laurentius tagakiusajate küpsetajate kätte.
Laurentiust hakati pea pühaks pidama, tema mälestuseks kirikuid, kabelid ehitama. Rooma preestrid ja mungad tegid Laurentiuse aegamööda tulekaitsejaks, tule ülevaatajaks, rahvas aga koguni tulejumalaks. Paavstiusu kuulutajad tõid Laurentiuse austamise meiegi maale. Meie rahvas ei jäänud roomlastest maha, jah, pidas pühast kannatajast mõnes suhtes ehk veel rohkem lugu kui ta kodukohas Roomas temast peeti. Laurentiuse auks ehitati meilgi pühakodasid, Laurentius pidi meilgi tuld oma valitsuse all hoidma, kuna meie paganuseaja tulehaldijas vähemalt nimepidi ametist lahti lasti.
Laurentius on mõnegi mälestuse meie rahva sekka maha jätnud, kõige rohkem ehk Kuusalusse. Kuusalu kirik kannab Laurentiuse nime. Rahvasuu teeb Rooma diakoni Laurentiuse koguni meie maa elanikuks. Ühed ütlevad, ta olnud õige Jeruusalemma usku mees, kelle maarahvas pärast Kuusalu kiriku ehitust sakslaste ässitamise peale Kuusalus ära põletanud. Teisendi järele ehitanud Laurentius, õigem Laurits, Kuusalusse paganate maale kiriku. Paganad ei sallinud kirikut ega Lauritsat. Ühe teate järele tahtnud paganad eestlased Kuusalu kiriku ära hävitada, aga kiriku ehitaja Laurits astunud neile vasta, käskides parem tema enese ära põletada kui kirikut hävitada. Paganad põletanud Lauritsa, jätnud aga kiriku seisma. Kirik kannab sest ajast peale Lauritsa kiriku nime. Lauritsa ärapõletamise kohal leitakse, räägib rahvas, iga aasta sõrmejämedusi punaseid pulki; nendega võib iga asja peale kirjutada, teiste arvamiste järele haiget kehaosa vajutades arstida. Iga aasta korjatakse neid sealt ära, aga ikka tekivad uued asemele.
Teiste meie maa Laurentiuse kirikute kohta ei räägi rahvasuu, et püha mees need ehitanud ega et ta seal ära põletatud. Laurentiuse nime kannab meil veel Kuresaare kirik ja Pühalepa kirik. Prangli saare kabel kannab ka Laurentiuse nime. Vanasti oli Vana-Karisteski Laurentiuse kabel. 1640. a. kirikukatsumise-protokolli järele peetud Alistes Sammasti küla Loorentsi kabeli juures mõnesuguseid ebausu tempa ja viidud sinna ohvrid; antakse käsk kabel hävitada ja ohverdamisele takistusi teha. Ohverdamisega lootsid ohverdajad, et Laurits neid tulekahju eest kaitseb. Tarakvere vallas on Laaritsa mägi.
Eestlased ei nimeta Laurentiust ometi Laurentiuseks, vaid on nime, nagu mitmed muud rahvad, mitmet moodi lühendanud. Kohanimedes avaldub nimi väga mitmesugustes teisendites, ristinimena esineb ta meie päevil harva, kõige rohkem ehk Лаврентій kujul. Vanasti armastati seda nime meie rahva seas koguni rohkesti, seda tunnistavad järgmised, suuremalt jaolt hulgakaupa leiduvad kohanimed: Lauritsi, Laaritsi, Laratsi, Lartsi, Loorentsi, Looritsi, Lauri, Laari, Luuri. Aga Laurentiusest tehti vanasti mõnel pool isegi Laberits, Labõrits, Labrits, Rentsius, Rentsus, Rents, Rints, Rent.
Tulejumala, ei, ütlen parem tulehaldija nimetamiseks tarvitab rahvasuu sõnakujusid Laurits, Laarits, Larats, Laberits, Labõrits, Labrits. Kuna ühe rahvajutu järele Laurits Kuusalu kiriku ehitab, esineb ta teise järele palju vanemana. Mõni legend laseb Jeesust juba Lauritsiga, Laratsiga tegemist teha. Jeesus peksab reht seda viisi, et tule viljavihkudesse paneb. Tuli puhastab vilja kõrtest ja aganatest. Mõne legendi järele käib Jeesus kepiga tule ümber, üteldes: Laurits, vakka! Ehk: Laurits, ära mine lakka (laudile)! See tule ümber käimine keelab tuld maja põlema süütamast. Teisendid lasevad Jeesust ainult tule põlemist pealt vaadata ja tule kaugemaleminemist sõnadega keelda. Niisuguste legendide järele peaks Laurits juba enne Jeesust olema elanud.
Ülepea valitseb rahva seas arvamine, et Lauritsil võimus tuld takistada, sumbutada ja tulele piirisid panna. Seks tuleb Lauritsit appi paluda. Appipaluja peab tulesõnu mõistma. Kuuldes, kudas Jeesus tulesõnadega Lauritsit nimetas, tahtis korra üks peremees niisamasuguste sõnade abil reht peksta, kuid sõnad ei mõjunud: tuli põletas kogu rehe (Teine Rahvaraamat, 45).
Rahva teadmise järele panevad järgmised tulesõnad tulele piiri ehk sumbutavad tule:
Tas[1], Laurits, tas, Laurits, |
Teisal ei hüüta tule kustutamiseks ometi Lauritsat nimepidi appi, vaid astutakse Jeesuse nimel ta vasta: „Tuli, ma käsin sind sinu leekide hõõgamise juures ja Jeesuse Kristuse nimel, et sina pead paigal seisma ning mitte edasi põlema Jumala see Isa nimel †, Jumala see Poja nimel † ja Jumala see püha Vaimu nimel †. Aamen.“
Ehk jälle: „Jumal hoidku tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus; seinad seisku serviti paigal; katus kõikumata kaksiti peal; raha, vara liikumata, peatoidus puutumata!“
Mõnel pool arvatakse, et tulesõnade oskajad tulega võivad väga hooletult ümber käia; neil pole iialgi tulekahju karta. Ja pääsekski korra nende majades tuli lahti, tulesõnadega oskavad nad tule sedamaid kustutada. Laurits varjab nende hooneid alati tulekahju eest.
Teisal valitseb usk, et tulesõnadest üksi vähe, vaid et Lauritsile ohvridki tuleb viia. Alles ohvrid teevad Lauritsi meele nii heldeks, et ta hooneid hoiab õnnetuse eest. Kuna kodumaal Lauritsile ohverdamine ammu juba ununenud, leidis Dr. O. Kallas sellest Kraasna eestlaste seast veel jälgi. Viimsed viisid tulehaldijale rehekahja. Viija oli nimelt peremees; naisterahvas ei tohtinud ohverdada. Rehekahi kanti rehte ahju otsale, aga kolm korda pandi sellest ka ahju suhu tuha peale. Ohvri puhul palus peremees ise järgmiselt: „Pühä Laberits! Sulle puhta ollega, nii kauni kahaga — — rihe hoitmast — — hoia mu rihekeist, hoonekeist tule palangu eest, vee upungu eest!“ Ehk jälle teist viisi: „Pühä Labõrits! Hoia sa hädast, patust — — hoia sa hoonid — — lätsi is palama!“ (Kraasna maarahvas, l. 87).
Kuna muidu püha Jüri karjaste haldijas on, tahab Kraasnamaal Laberits ainuvalitsust ta käest kiskuda. Kraasna karjased hüüavad tulehaldijatki enestele appi, nimelt kevadel, karja väljalaskmise puhul. Siis heidavad nad lapaka tulde ja paluvad, et püha Laberits nende riideid hoiaks. Ei selgu küllalt, kas Laberits karjaste riideid ülepea kulumise ja rebenemise eest peab kaitsma, või ainult selle eest, et õitse- ehk muu tule ääres leek nende riideid ei rikuks.
Lauritsat arvatakse austajatelt nõudvat, et ta päeva täiesti pühaks peetaks. Igasugune töötegemine oli vanasti lauritsipäeval keeldud. Töötegemine ulatas ahju kütmiseni, keetmiseni, küpsetamiseni. Isegi piibumehed ei tohtinud sel päeval piipu suitsetada. Saaremaal maeti isegi tulerauad sel päeval tuuleveski alla ehk kiviaedadesse. Lauritsipäeva rikkujaid, nimelt sel päeval tule ülestegijaid ootas ränk nuhtlus ees: Laurits tuli neile tulega kätte maksma. Ühest Kuusalu õpetajast räägitakse — Kreutzwald peab seda Boecleriks —, et ta rahvausu pilkeks lauritsipäeval teinud kööki suure tule. Varsti tõusnud piksepilv, välk löönud kirikutorni sisse, mõne silmapilgu pärast põlenud kirikutorn lausa tules. Seda hoiatusejuttu räägitakse Eestimaal mitmet moodi (Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 88).
Hanila Kaseküla kohta kõneldakse, et see korra täiesti ära põlenud. Sel puhul tõotanud küla elanikud, et nad iialgi enam lauritsi-, pärtlipäeval ei taha tööd teha, arvates, et küla põlemine nuhtlus on Lauritsi mitteaustamise eest. Seda muistist tõotust on Kaseküla uuema ajani hoolsalt pidanud. Mitme muu küla kohta teatakse niisamasugust lugu rääkida.
Iga töö kannul ei käi küll tuli ega välk, aga töö toob halbu tagajärgi. Põllul rikub töö põllu ära (Holzmayer, Osiliana, l. 65). Isegi kapsaaeda ei tohi kapsaid minna vaatama, — kapsad jäävad kohe kängu. Ei minda kapsaid vaatama, siis loodetakse kapsastest: Laurits loob lehti, Pärtel pöörab päid!
Isegi välk seisab, nagu eelolevast seletusest nägime, Lauritsi võimuse all. Neis kohtades, kus Laurits juba unulasse sattunud, seletatakse tuletegemise keeldu lauritsipäeval sellega, et tuli siis välgu enese ligi tõmbaks. Jälle teisal otsitakse keelule muud põhjust. Nagu tuttav, langeb lauritsapäev 10. augusti peale. Sel päeval hävitati 70 aastat p. Kr. Jeruusalemm ära. Rahvasuu seletab tuletegemise keeldu lauritsipäeval sellega, et sel päeval Jeruusalemma tempel kaks korda ära põlenud (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, l. 365).
Teisal loodeti Lauritsilt abi ja loeti ühtlasi paganusest pärit olevaid tulesõnu:
Tuli on tuima, raud on valju, |
Teistes tulesõnades öeldakse, tulehaavu parandada püüdes:
Valge mees tõuseb meresta, |
Mõne korra peavad mitme muu hädaohu vastane abinõu — „Sator“ sõnad aitama. Need sõnad kuuluvad:
Sator |
Need nõiasõnad on maailmas laialt tuntud. Väike-Aasias tarvitati neid juba 4. aastasajal pärast Kristust. Peale eurooplaste otsivad araablasedki neist abi. Saksamaal usuti veel 18. aastasajal nende võimu sisse tuld kustutada. Saksi-Veimari hertsog Ernst August määras 1743, et igasse külasse ja linna hangitagu taldrikuid pealkirjaga Sator arepo j.n.e. ja visatagu neid tulekahju puhul kustutamiseks tulde. Tulekahjud näitasid ometi pea, et nad hertsogi Sator arepost midagi ei hooli.
Kõigile neile teadetele vastasõdiva teate avaldab P. Lensin Viljandimaalt, kus ta ütleb karjalapsi oma noores eas 1845.—1850. a. paigu Lauritsi tuld olevat teinud. Laste püüd käis selle peale kõrgeid leeka sünnitada; neist hüppasid nad läbi ja palusid siis „Tule, püha Laurits, ülenda mu tuld, et ta kõrgesti põleks ja loidaks ja meie ilusaid ilmu saaksime!“ Ülepea lootsid karjalapsed, et tuletegemine, tulest läbi hüppamine ja palve pühale Lauritsile ilusaid, kuivi ilmu toob.
Ainult üht tööd lubati lauritsipäeval teha, nimelt vett kanda. Vee kandmistki võeti ometi määratud paika ette: Vett viidi esmalt pangega ahju peale, siis sisse. Niisugusel vee ahju peale viimisel oli oma teatud otstarve: aitas hooneid edaspidise tulekahju eest varjata (M. Varonen, Vainajainpalvelus, l. 342). Ei sadanud sel päeval vihma, viidi rannamail toobriga vett katusele. Siht niisamasugune kui vee ahju peale viimisel (Russwurm, Eibofolke, 299).
Ülepea pannakse meiegi päevil veel lauritsipäeval hoolsalt ilma tähele. Kui sel päeval müristab ehk kõuevihma sajab, teeb pikne sel suvel veel palju kahju, arvatakse Viljandimaal. Teisal jälle ustakse, et kui sel päeval kuiv ilm, palju tulekahjusid oodata; jälle teisal, et kui vahel päike paistab, vahel vihma sajab, talvel palju tulekahjusid oodata. Igatahes oletatakse, et lauritsipäeval ilm tulekahjud eeltuleval ajal ära määrab. Tulekahjude puhul on mõnel pool veelgi viisiks öelda: „Laurits lahti!“ Tulekahju tekkimisel avaldab siis Laurits täiel mõõdul oma väge ja rammu.
Lauritsit kardeti ja peeti pühaks. Rahva arvamistest selgub, et vanemal ajal Lauritsi mõõka — tuldki — kui just mitte pühaks ei peetud, siis ometi austati. Kõvasti keeldi ära tuld jalaga puutuda, sest, öeldi, tuli olla vanem kui keegi muu. Kuna vesi ja maa inimeselt vähemalt sülge nõudsid ohverdada, keeldi seda tulele andmast; Laurits lasta sülitaja mokad minna kärna. Ei tohitud midagi roojast tulde heita: ikka arvati niisuguse teo järel karistus käivat, enamasti ikka kärnad süüdlase ihule ilmuvat.
Nagu enne tähendatud, esineb rehi nagu Lauritsi koduna, kuhu talle ka ohvrid viidi. Rehe ehitamise järele pidi ahi koguni iseäralikul viisil tuld saama. Kust ja kudas rehe ahju esimest tuld saadi, ei ole mul kahjuks korda läinud teada saada. Niipalju tean, et Hiius selleks muretsetud tulega piirg pandi põlema, piiruga leitseaugu ehk suitsuaugu juurde mindi ja sealt põlev piirg läbi augu tuppa pisteti. Selle piirutulega süüdati ahjus puud põlema. Niisugune tegu kaitses tule lahtipääsmise eest ja suitsu toas mahaheitmise eest.
Lauritsipäev arvatakse mädakuule lõpu tegevat ja sügisese külvi alguse ära määravat (Gutsleff, Anleitung, l. 303). Veel ustakse, et see päev õuntele alles nende õige maitse annab.
Tulekahju kannatajad läksid pärast Lauritsit vanemal ajal enestele „tuleabi“ kerjama ja võtsid mõisast enestele kerjamiseks lubakirja (J. Jung, Kodumaalt VI, l. 79).
Lauritsi kultuur tunnistab omalt pooltki, kudas paavstiusk oskas paganust enesesse sulatada, endiste paganuse suuruste asemele ristiusu pühalisi seades. Vanade eestlaste müristamisejumala teenistus moondus püha Lauritsi teenistuseks. Kui palju vanu aineid mõlema kultuse kokkusulamisel kadus ja kui palju uusi juurde tuli, on raske ära määrata, seda enam, et aeg Lauritsigi kultuse suuremalt osalt unulasse viinud.
- ↑ Alguses muidugi: Tasa, Laurits, tasa, Laurits.