Eesti uuem mütoloogia/Laulatus
LAULATUS.
Vaatamata kristluse mitmesaja-aastase valitsuse peale kestis pagana-aegne pruutide ostmine ja tõmbamine kaua edasi; tõmbamine ehk neiu röövimine isegi 18. aastasajani, kui ka juba Rootsi ajal niisugust pruudi omandamist kõvasti keeldi. Peig käis õhtul — tihti neljapäeva õhtul — enesele ühes mitme abilisega pruuti „tõmbamas“; pruut võeti varitsejate poolt kodu lähedal kas kaevu ääres, lauda juures ehk mujal kinni, tõsteti vankrisse ehk hobuse selga ja kihutati minema. Pruudi karjumine tõi röövijale sagedasti pruudi omaksed tagaajajateks kaela. Said tagaajajad röövijad kätte, tõusis tüli, kusjuures tihti selleks kaasa võetud mõõkugi tarvitati. Niisuguste tülide hulka kuulub vist suurem hulk rahvasuu sajade kokkupõrkamisi, mil pruut ehk peig surma saanud. Sajade kokkupõrkamisel võis veriseid tagajärgi olla, kuid vaevalt nii sagedasti kui rahvasuu kõneleb. Loomulikumad olid niisugused tapmised pruudi röövimise puhul. — Pääsis röövija ometi tagaajajate käest õnnelikult koju, ei tohtinud tagaajajad teda kodu enam tülitada. Teisel hommikul anti tõmmatud pruudile tihti voli otsustada, kas tahab naiseks majasse jääda või vanemate koju tagasi minna (vd. Eesti Kirjandus 1910, Tõmmamine).
Tavalisest kosimisest ei ole siin tarvis pikemalt kõnelda, kui see ka palju vanu kombeid sisaldab. Enne pulmi käib pruut tavalisesti „hunthända“ ajamas, korjab veimevaka jaoks anda, nende eest viina vasta andes. Pulm määratakse tavalisesti noore kuu peale. Arvatakse, et noorpaarid, noore kuu ajal paari pandud, õnnelikult hakkavad elama ja noorikud alati noorteks jäävad, kuna täiskuu ajal abielusse heitnud naisterahvad ruttu vanadeks ja kortsulisteks muutuvad.
Abielu nimetus annab meile mõista, kudas esivanemad paariminemist hinnanud: uus elu peab abielu olema, kus mees naist ja naine mees aitab.
Laulatus juhib meid laulmisest seletust otsima, nimelt laulda laskmisest, laulma panemisest. Nagu näha, panid esivanemad abielusse õnnistamise akti puhul rõhku laulmise peale, kus papp noorpaarile oma abilistega pandi laulma ehk kus pruuti-peigu ühte lauldi, ja nii tekkis nimi laulatus. Esimesel kristluse ajal, aga ka hiljemini ei hoolitud palju laulatusest, mille eest preester pealegi maksu nõudis, vaid hakati ilma sellekohase aktita ühes elama, nagu paganuse ajal, kuid papid sundisid ikka rohkemini ja rohkemini paarisid laulatusele ilmuma.
Kui ka laulatus kristlikust ajast pärit, püüdsid esivanemad selle kirikliku aktiga ometi paganuse kombeid ühendada. Pruutpaari saatsid peiupoisid ratsude seljas, mõõgad käes, kirikusse. Mõõkadega veheldes püüdsid nad kurje vaimusid teelt peletada. Sõjariistu ikka kaasas kandes võis saja kokkupuutumisel vahel tõesti verine tüli tulla, nagu eespool nimetatud. Peig ega pruut ei anna enne laulatust kellelegi paljast kätt, küll aga kindaga kätt. Palja käe andmine saadaks hõlpsalt käeandja käepakkuja mõju alla. Kirikusse minnes hoiavad peig ja pruut hästi teineteise ligi, et keegi nende vahelt läbi ei pääseks; läbipääsmise puhul võiks vanapagangi nende vahele tulla ja nad tülli ajada. Sedasama panevad mõlemad altarigi ees tähele. Altari ees langevad mõlemad korraga põlvili. Kes enne põlvili langeb, sureb enne, niisama ka see, kes pärast laulatust magama minekul varemalt uinub. Altari ees püüab teine teise jala peale astuda: kel see õnnestub, saab valitsuse majas oma kätte. Sõrmust hoiavad mõlemad hoolsalt kinni; kukuks see ühel ehk teisel käest maha, tähendaks see omaniku peatset surma. Pruut püüab põlvili olles peiu kuue hõlma enesele alla saada: sellest loodab ta enesele edaspidi tulu.
Laulatuselt altari eest ära minnes laseb pruut kaenla-auku pandud raha salaja maha kukkuda. Niisugune raha varjab nõiduse eest. Kiriku ukse suus jagab pruut santidele leiba, muist viib aga koju loomadele, — siis ei lõpe leib ega ikalda loomad.
Pruutpaari lahkumise ajal kirikust hoiavad tüdrukud pruudi ligi, et selle seelik neid riivaks; niisugune riivamine toob neile meheleminemise õnne. Koju tagasi jõudes tõstetakse pruut ja peig teineteise järele kolm korda üles ja lauldakse:
Tõstkem peigu kõrgeelle, |
Kodu pannakse kaks küünalt põlema, üks peiu, teine pruudi nime peale; kelle küünal varemini ära põleb, seda arvatakse varemini surevat. Pruut peab koldele, ahjule, kaevule hõbevalget ehk muud ohverdama, et küllus ikka majas valitseks. Tule juures peab keegi vahti, et mõni tuleemale tulde visatud andi ära ei võtaks.
Kuna laulatust pühapäeval toimetati, algasid pulmad tavalisesti alles järgmisel neljapäeval. Neis võiksime kõige tähtsamaks momendiks „linutamist“ tanu pähepanemist, nimetada, mis kristluselaulatusele vastab. Paganuse ajal esitas igatahes linutamine laulatust. See paganuse komme muude pulma kommetega elab meie ajani edasi. Uuem aeg püüab seda paganuse kommet kristlustada; mõnelgi puhul toimetatakse seda nüüd vaimulikkude lauludega ja palvetega.
Vanemal ajal kutsusid niihästi peiu kui pruudi poolsed pulmalised nõia pulma kaasa. Vastasel korral arvati seda sajaväge, kellel nõid kaasas, teise poole pulmalisi ära nõiduvat, olgu kas libahuntideks ehk kellekski muuks. Alati ei kutsutud ometi nõida, vaid tihti kutsuti tark, kellest arvati, et ta kõik nõidade nõidumised suudab tühjaks teha, ilma et ometi ise paha teeks.
Pulmad esitavad õieti mitmejärgulist, suurepäralist melodraamat, nad on paremini muistse aja pitseri enestes säilinud kui palju muid kombeid. Nad avaldavad meile paganuse-aegse luulevõimu kujutuse omast kohast teatraalses arenemises, sisaldavad rohkearvulisi muistseid mälestusi. Kristlus ei ole neisse peale üksikute perekondade nii hästi kui sugugi oma jälgi suutnud vajutada; pulmad viivad meid aastasajad esivanemate elusse tagasi. Pulmakommete ligem kirjeldamine ei kuulu selle kirjutuse raamidesse.