Eesti uuem mütoloogia/Jüri
JÜRI.
Legend jutustab, ristikoguduse tagakiusamise ajal kolmanda aastasaja lõpul elanud Kapadookias vapper Georgios. Korra tulnud kole lohemadu maad ja rahvast rüüstama. Keegi pole julenud koledale kollile vastu minna; hirmus elukas murdnud iga vastumineja. Georgios aga istunud ratsu selga, kihutanud, piik peos, jäleda eluka kallale ja tapnud kolli. Maa ja rahvas pääsnud nagu luupaine alt vabaks. Tagakiusamise ajal ei hoolinud keiser Diokletianus ometi Georgiose vägimehe-teost midagi, vaid saatis vahva võitja 23. aprillil 303. a. surma, sest et see ristiusku ei tahtnud ära salata.
See lohemao äravõitja Georgios on eestlaste suus Jüriks moondunud, niisama ka venelastel Юрій’ks. Läänerahvad lühendasid Georgiose nime Georgiks. Georgist tekkis eestlase suus Jürg, Jurka ja Jürgist Jüri. Veel paarisaja aasta eest leiame kaunis laialt nime Jürg. Meie ajal on viimne sõnakuju koguni harva alal hoidunud. Soomlaste seas on Georg Yrjöks ja Yrjänäks muutunud, Rootsis vanemal ajal Örjaniks, Örjaks. Karjalaste seas on Jyrki nimi üleüldine. Venelaste viisi nimetatakse tedä seal toitjaks (syötäjä, syöttäjäni = кормилица). Ingeris hüütakse teda „armuliseks“ ja „metsaherraks“ Venelaste seas esineb Georgios Juri ja Georgi kujul. Püha mehena austatakse teda aga Georgi nimel. Georgi nime kannab ta ka Vene sõjaväe kaitsepühalisena, niisama Vene riigi õuemärgis. Lohemao vahva võitja mälestuseks asutatud Georgi rist ehib kõigi kangelaste rinda.
Püha Jüri lohemaoga on ju vara paganust võitva ristiusu sümboliks saanud. Nagu ratsu ja ratsanik piigiga ta seljas lohemao purustab nii ristiusk paganuse. Kuni 11. aastasaja lõpuni kujutati püha Jüri lohemao peal seismas, hilisematel kujutustel aga hakkab lohemadu ta all elama. Vägimees tormab ratsu seljas ta kallale ja torkab piigi ta kidade vahele. Teisendi järele asub Liibiamaal ühe linna ligidal järves kole madu, kellele linnarahvas iga päev 2 lammast peab andma ohvriks. Lambad lõpevad, antakse üks lammas, teine laps. Viimaks tuleb kord kuninga tütre kätte maole söödaks minna. Kuningas ei tahaks tütart anda, aga ei või parata. Tütar ootab järve kaldal lohemao tulekut. Enne ilmub ometi ratsu seljas kangelane Jüri, kes varsti väljatuleva kolli piigiga läbi torkab. Kuninga tütar seob vöö kolli kaela ja viib eluka linnarahvale näha. Linnas olles tapab Jüri kolli täiesti. Rahvas heidab nüüd ristiusku ja kuningas ehitab toreda kiriku neitsi Maarjale ja pühale Jürile (K. Krohn, Neito ja lohikäärme, l. 73—74). Eesti rahva seas esineb see viimne teisend ilma püha Jüri nimeta, esineb legendi asemel ennemuistse jutuna.
Juba ristisõitjad võtsid püha Jüri oma kaitsepühaliseks. Kogu ristirahvas hakkas teda austama. Inglased tegid tast koguni rahvapühalise. Brunkenbergi võitluses, kus Sten Sture 1471 daanlased võitis, olid rootslased laulnud „Sancti Orjans vijsa“ See laul elab Rootsis meie päevini rahvalauluna edasi (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 190).
Üleüldiselt tuttava legendi kõrval tunnevad eestlased pühast Jürist veel teise legendi. Muiste tekkinud maa sisse suur pragu. Praost voolanud kihvtiseid gaasa välja, teinud inimeste ja loomade olu koguni viletsaks ähvardanud kogu elu maailmas hävitada. Taud tapnud koledalt inimesi ja elajaid. Otsitud abimeest ligidalt ja kaugelt, aga pole leitud kuskilt. Viimaks ilmunud tugev mees Jüri. See lubanud abi saata. Hakanud tööle. Suure vaevaga läinud tal korda maa pragu mullaga täita. Kohe lõppenud kihvtised gaasid ja surm jätnud lõikuse järele. (Võrdl. ka Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 82). Nii saanud Jüri rahva ärapäästjaks. Pärast hakatud teda pühaks pidama ja ta mälestuseks 23. aprillil jüripäeva pühitsema. Ustakse, et püha Jüri huntide seljas ratsutab, kuid harva võib lihalik silm teda näha. Kui hunt jookseb, lõuad lahti, siis püha Jüri ta seljas. Püha Jürit võib hundi seljas näha läbi tohu vaadates.
Niihästi üks kui teine legend tunnistab vägimehe pühaks. Vägimehe Jüriga sulab püha Jüri ühte. Kuna Maarjat ja muid pühalisi sagedasti ilma „püha“ sõnata nimetatakse, saab Jürile „püha“ sõna lahutamata attribuudiks. Rahvas ei ole ometi ainult Jüri pühadusega leppinud, vaid on ta isegi nagu jumalaks teinud. Võnnu kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 10. ja 11. märtsil 1680: „Kiidjärvel ohverdatakse hobusejumalale Georgiusele“ Võnnu rahvas oma hobusejumalat muidugi Georgiuseks ei nimetanud, vaid Jüriks, aga Saksa keeli protokolli kirjutajad panid enestele tuttavama nimekuju Georgiuse kirja. Teadupärast ei olnud püha Jüri austamine ainult Võnnu kihelkonda piiratud, vaid ulatas kaugemale, kuid selle kohta puuduvad meil teated. Ehk õigem nii ütelda: Võnnus näib püha Jüri tegevus enam hooste kaitsmisele olevat koondatud, kuna rahvas mujal selle kaitsmise aluseks kogu karja tegi. Püha Jüri varjas, kaitses igasugust karja, esines selle kuningana, haldijana ehk, nagu Võnnu protokoll ütleb, jumalana.
Ühtlasi võime ütelda, et püha Jüri huntidegi kuningana, jumalana esineb. Need on ta kutsikad, need täidavad ta käskusid, need saadavad teda igal sammul, otsegu ihukaitsejad; nende trabantide sekka ei julge isegi vanaõelus tungida. Rahva meelest asub püha Jüri halli vanamehe näol oma valgete kutsikate keskel kusagil tule ääres metsas, tukub ehk istub, ehk jälle rändab metsas ühest kohast teise. Püha Jüri saatjad „kutsikad” ei tee tavalisesti kellelegi paha, nagu nende peremees või kuningas ise ainult kellegi kuriteo karistuseks nuhtlusega välja astub, muidu aga alati lahkust ja heldust avaldab. Juhtub keegi kurjade vaimude ehk ükskõik missuguste vaenlaste kimpu ja juhtub püha Jüri ligidal olema, silmapilk ruttab ta hädaohus olijale appi. Rahvajutt jutustab ühest juhtumisest, mil kurjad vaimud ühe mehe kallale kipuvad. Seitsme penikoorma kaugusel olles aimab või teab püha Jüri mehe hädaohtu, sedamaid oma kutsikatega appi tõtates. Kurjad vaimud põgenevad püha Jüri ja ta kutsikate eest rattarummu. Mehe juurde jõudes käsib püha Jüri meest kuulutada, kuhu kurjad vaimud põgenenud. Mees ajab pihlakase vitsaga kurjad vaimud rattarummust välja. Kohe murravad püha Jüri kutsikad vaenlased. — Kui korra keegi mees taevast kutsikatele antud leiva ära sööb, peab ta kahjutasuks oma härja pühale Jürile lubama. Enne kui mees veel aimab, murravad püha Jüri kutsikad ta härja. Teisendi järele murravad hundid nende leiva sööja enese. Mõne korra päästab ta enda puu otsa ronimisega, mõne korra ootavad hundid seni puu all, kuni mees maha tuleb.
Karja kaitsejana ja huntide kuningana olles oskab püha Jüri oma ülesannet hästi korda saata. Karja metsaskäimise ajaks on aeg jüripäevast mihklipäevani määratud. Enne jüripäeva karja karjamaale lastes võiks karjale kergesti äpardust juhtuda ja niisama pärast mihklipäeva. Teades, kudas ta kutsikad karja peale hambaid ihuvad, paneb huntide kuningas oma kutsikatele jüripäeval päitsed pähe ja võru nina peale, takistab neid seega karjale kahju tegemast. Mihklipäeval päästab Jüri kutsikad umbes pooleks aastaks jälle lahti, siis algab nende vabaduse aeg: nad võivad iga ettejuhtuva looma murda. Leidub kutsikaid, kes kuninga keelust üle astudes loomi murravad. Kui püha Jüri niisugust keelu vasta tegemist teada saab, karistab ta valjult süüdlasi. Korra murdnud hundid suvel mehel kaks hoost ära. Mees läinud pühale Jürile kaebama. Huntide kuningas vilistanud. Püha Jüri käskinud vilistamise peale kokku jooksnud hunta süüdlasi enese ette tuua. Varsti toonud teised hundid kaks süüdlast hunti eneste vahel kuninga ette. Püha Jüri mõistnud süüdlased surma. Sedamaid kiskunud teised hundid süüdlased lõhki.
Nagu nimetatud, unustas mõni kutsikas kuninga käsu, ennast lihahimust lastes murdmisele ahvatleda. Kutsikate kurja iseloomu tundes palusid karjapidajad püha Jürit karja iseäranis oma hoole alla võtta ja kurjategijaid alati silmas pidada. Palved ja ohvrid tegid püha Jüri karjaomaniku sõbraks. Paluti näituseks jüripäeval:
Metsa ulpi, metsa alpi, Metsa kardane kasukas, |
Ühes manamises öeldakse ta kutsikate kohta: Sina metsakoer, sinu lõuad olgu kinni pandud Peetruse võtmega (K. Krohn, Finnisch-Ugrische Forschungen I, 3.)
Öeldakse, et enne jüripäeva peab karjane karja kaitsema, pärast jüripäeva kaitseb püha Jüri. Ilmub hunt ometigi karja, kui see tal ka keeldud, peab karjane hüüdma: „Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!“ Niisugusel puhul avab hunt küll suu, aga ei saa murda ega hammustada. Mõnedki põhjused võivad keeldud ajal hundi karja sekka kutsuda, näituseks hundi nime nimetamine. Sööb karjane karjas liha, tükib hunt varsti karja.
Ganander teab, et karjaomanik kevadel nii kaugele pidi metsa minema kui lehmad karjamaal käisid ja valju häälega kolm korda hüüdma: „Sankt Yrjänä, tuo karjas kotiin!“ (Püha Jüri, too oma kari koju).
Ühes Laiuse kihelkonnas Dr. Kreutzwaldi üleskirjutatud laulus nimetatakse püha Jüri koguni Jörgovitsiks.
Püha Jüri Jürgovits, |
„Püha Jüri Jörgovits“ näikse Vene algupära poole tähendavat. Kas aga püha Jüri usk ülepea venelastelt meile tulnud, nagu M. Weske oletab (E. Kirj. Aastaraamat 1884, l. 13, 15), jääb küsitavaks. Küll austavad venelased 23. aprillil püha Jürit, teda oma karja kaitsejaks pidades, aga me kuulsime varemini, et vägimeest vanasti kogu Euroopas austati. Võimalik, et venelaste poolt mõni austamisekomme juurde tuli, aga üleüldse peab tunnistama, et püha Jüri kuulsus meile läänest tulnud.
Kui püha Jüri karja kaitseb, võib karjane mureta magama heita. Enne magamaheitmist peab karjane teda aga nimelt paluma karja kaitsta:
Püha Jüri poisikene, |
Kodaverest üleskirjutatud manamises nimetatakse „Püha Jüri, pitka saksa“, keda samblaid kästakse süüa ja mitte karja puutuda (Mythische und magische Lieder, nr. 35 A). Selles manamises on huntide „kuningas“ huntidega enestega nagu üheks olemiseks kokku sulanud. Muidu oskavad rahvalaulud ikka vahet teha püha Jüri ja ta kutsikate vahel.
Kui ka rahvasuu pühale Jürile antud ohvritest otsekohe ei tea rääkida, leiame ometi näpunäiteid, mis seda oletamist tõendavad. Gutsleff juba kõneleb, et igaüks, kes iganes jõudis, jüripäeval looma tappis, õlut pruulis, laulis, sõi, jõi, ilutses (Anweisung, l. 302). Jüripäeval tapeti must kukk ehk pandi ohvriks liha ja õlut (Rosenplänteri Beiträge XIX, l. 82). Teisal jälle pandi kolme kiviga kaetud koha alla muna, raha ja punase lõngaga kinniseotud hobusejõhvi; see edendas hooste sigidust ja varjas neid huntide eest (Verhandlungen der Gel. Estn. Gesell. I, 2, lk. 39). Viimne ohver tunnistab iseäranis selgesti, et ta Jürile oli määratud, sest oli ju Jüri koerte jumal ja huntide kuningas. Mujal ohverdati jüripäeval veel mitmesuguseid ohvrid: küll leiba, viljateri, piima j. n. e. Wiedemann teab, et põllumees jüripäeval põllule läks ja sõrmest tilga verd iga põllu nurgale tilgutas (Aus dem inner. und äuss. Leben, l. 360). Saaremaal korjatakse karjamaalt kõik kivid kokku ja põletatakse ristteel ära. Niisugune põletamine hoiab hundid karjast eemale ja kurjad vaimud põletajast (Luce, Wahrheit und Muthmassung, l. 69—70). Huntide eemalehoidmine karjast tähendab, et meil siin jälle Jüriga tegemist. Teisal põletatakse jõuluõlgi kapsaaias, Harjumaal toodi vanasti kolme mõisa maalt kadakaid põletamiseks (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebr., l. 85). Karjane annab mõnes kohas karjaomanikule viina, muidu tuleb hunt loomi murdma. Viina andmine oli vististi vanasti ohver Jürile, kuid hilisemal ajal arvati, et parem peremehel viin ära juua kui teda kusagil Jüri jaoks maha kallata. Leiva andmine karjale, munade mahapanemine j. n. e. lasevad kõik meid oletada, et meil siin õieti pühale Jürile määratud ohvritega tegemist.
Võhandu ääres peeti vanasti jüripäeval iseäralikku pidu, kus paluti, et loomad, iseäranis hobused, alati terveks jääksid ja prisked oleksid. Ligidalt ja kaugelt tuli sinna hobuseomanikka hoostega kokku ja tõi ühtlasi kaeru kaasa. Kaerad pandi künasse, kust neid hoostele söödeti. Küna nimetati „ohvrikünaks“ Ohvriküna taga seisis posti otsas väljanikerdatud hobusekuju. Hulga kokkutulnud rahva pärast kestis hooste söötmine kogu jüripäeva. Pärast söötmist sõitsid omanikud koju tagasi, kindlas lootuses, et püha Jüri nüüd nende karja kaitseb ja hobuseid õnnistab.
Veel mõned Jüripäeva kombed tunnistavad, et nende kommete taga Jüri peidus seisab. Jüripäeval ei tohitud puid raiuda, aeda teha ega parandada, muidu tuli hunt läbi aia. Karja välja ajades ütles peremees: Pask ja kusi külarahvale, piim ja või meile. Tule tegemist metsas ei tohtinud karjased sel päeval ette võtta, muidu sai hunt tulised hambad. Läks karjane lepase kepiga karja, kutsus see kepp hundid ligi, kuna pihlakane pajuvasikad kaugele peletas. Et püha Jüri metsas asub, ei tohtinud karjane jüripäeval nugagi metsa kaasa võtta, et mitte kiusatusesse langeda üht ehk teist võsu raiuda ja püha Jüri elukohta seega rikkuda. Metsast kaasa võetud vits moondus kodus maoks. Karjapoisile valati karjast koju tulles vett kaela. Kella ei panda jüripäeval loomadele kaela, muidu kutsub kell hundid ligi. Ülepea tuleb püha Jüri surmapäeva täiesti pühaks pidada, nimelt sedaviisi, et tööd ei tehta, ei kolistata ega müristata, vaid igal pool peab täielik vaikus valitsema. Vastasel korral maksab püha Jüri ta rahu rikkumist kätte: kolistamine jüripäeval toob müristamist suvel. Imelikul viisil lubatakse jüripäeva hommikul õmmelda, jah, oodatakse niisugusest õmblemisest koguni kasu, sest õmbleja õmbleb hundipoegade silmad pimedaks.
Jüripäeval peetakse veel palju vanu kombeid, aga et need püha Jüriga vähe seisavad ühenduses, ei hakka ma neid üles lugema. Tähendan ainult niipalju, et jüripäevaga rahva elus õieti uus aasta algab. Püha Jüri surmapäev ehk vana kiriku õpetuse järele sünnipäev esineb kevadegi sünnipäevana, paneb aluse looduse edenemisele: „Jüri puhub puu koore lahti“
Jüri surmapäev sunnib meid mõnelegi jüripäeval peetud kombele surnute kultusest seletust otsima. Isegi tööde keeld ja niisama kolistamise, käratsemise keeld juhatavad meid surnute austamisele. Varonen ütleb, et me jüripäeva pühitsemisest rohkem surnutekultuse jälgi leiame kui muude kevadepühade pühitsemisest (Vainajainpalvelus, l. 288). Muidugi mõista, on need surnute austamise kombed vanemad kui Jüri kultus; need ühendati keskajal Jüri austamisega. Peale surnutekultuse leiame Jüri kultusest paganuseaegse metshaldija kultuse jälgi. See metshaldijas on ristiusu ajal rahvasuus nimestki ilma jäänud; ristiusk tõi karjakaitseja ja metsavalitseja Jüri ja see püha Jüri tõrjus paganuseaegse suuruse täiesti enese eest, õigem sulas sellega ühte. Kirik hakkas endise karjakaitseja ja metshaldija asemel püha Jüri kultust õpetama, kusjuures ausaaja nime muutusega enamasti kõik endised austuseviisid alale jäeti. Alles evangeeliumikirik jõudis 18. ja 19. aastasajal ikka enam Jüri kultust kaotada; väike osa sellest elab praegu alles rahva mälestuses edasi.
Peale selle on püha Jüri endisest ajast mitmele kirikule oma nime mälestuseks jätnud. Harjumaal tuletab Jüri kirik, Juuru kirik, Tartumaal Laiuse kirik, Tartus õigeusu kirik püha Jürit meelde. Vastseliinas näidatakse Jüri kiriku lohku.