Eesti uuem mütoloogia/Anna
ANNA.
Maarjaga käib püha Anna käsikäes, kuid Annast on rahvasuhu palju vähem mälestusi järele jäänud kui ta tütrest neitsist Maarjast. Jakobi algevangeeliumist teame, et neitsi Maarja vanemad Joakim ja Anna olid vagad inimesed, kes templis kahevõrra rohkem ohverdasid kui kord ja kohus. Nende vagaduse pärast ilmus neile ingel neid trööstima ja kinnitama. Ristikoguduse esimesel ajal ei pandud veel rõhku Maarja ema Anna peale. Umbes 500 aastat pärast Kristust ehitati talle juba Konstantinoopolis kirik ja paarsada aastat hiljemini toodi ta luudki Palestiinast sinna.
Keskaja lõpupoolel hakati teda Euroopas üleüldiselt naispühalisena austama. Daanimaal pühendati Annale 1300. a. paigu esimene kabel ja Soomes 1398 Hartola kirik. 1300 ümber oli naisterahva hulgas Anna nimi veel haruldane, 1400 algusel vähe enam tarvitusel, aastasaja keskkohal aga Rootsis õige üleüldine. Meilgi oli Ann pärisorjuse ajal üleüldiselt tarvitusel, kuna viimsel ajal lapsi vähem sellele nimele ristitakse.
Keskajal lagunes Anna, Anne, Anu nimi sakslaste kaudu meie maal laiali. Saksamaal tarvitati Anna nime õige rohkesti. Tihti öeldi: „Püha Anna ise kolmandana. Maalijad maalisid pilta: Anna istub, Maarja süles, Maarja süles veel Jeesus. Anna austamine kippus Saksamaal tütre austamise kõrvale tungima. Luther, kes Annat kangesti austanud, tunnistab, et Anna pühade hiilgus muud pühad oma varju jätnud. Usupuhastuse uue õpetuse laitmise puhul kaitses seda Luther küsimusega: „Kas siis püha Anna teenistus vana on? Eks seegi olnud uus 10, 20, 40 aastat tagasi.“
Anna oli rikas ja armuline olnud, Anna sai rikkuseandjaks kaitsepühaliseks. Et Annalt rikkust oodati ja loodeti, austas rahvas teda iseäranis rohkesti. Luther küsib: „Kust leiame nüüd pühalise, kellelt palutaks kannatust, usku, armastust, puhtust ja muud vaimlikku headust nii palju kui pühalt Annalt rikkust?“
Saksa mägedes on Anna nimelisi kirikuid, kabelid ja linnu õige rohkesti, neis mägedes nimelt, kust metallisid, iseäranis hõbedat leitud. Peale mäetööliste pidasid teda oma kaitsepühaliseks ka koduse käsitöö tegijad. Soomes on keskaja pühaliste kujude hulgas peale neitsi Maarja Anna omasid kõige rohkem (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 176—177).
Ei või ütelda, et Eestis Annale just palju kirikuid oleks ehitatud. Kõige tuttavam on Anna kirik Järvamaal. Kui see kirik tõesti enne Peetri kirikut ehitatud, nagu 1690. a. kirikukatsumise-protokoll nimetab, siis päris ta nime vist katoliiklastelt. Praegune Anna kirik ehitati igatahes hilisemal ajal, alles 17. aastasajal. Esimese Anna kiriku kohta räägib rahvasuu, et seda Aavamäele tahetud ehitada, aga päevane ehitus lõhutud ööse ära. Üks Anna nimeline tütarlaps leidnud praeguse kiriku kohalt kaks kirjadega kivi ja ühe kroonlühtri. Sinna ehitati puust kabel. See ehitus jäi seisma ja sai enesele Anna kabeli nimeks. Hiljemini ehitati sõjaülema Burti ajal sinna kivist kirik. — Igatahes ei ole praegune Anna kirik koha määrajalt Annalt nime pärinud, vaid Maarja emalt Annalt.
Ka Aliste kirik kannab püha Anna kiriku nime. Selle kiriku koha määranud rahvajutu järele lind ära. Lind laulnud põõsas, kirikut ärgu ehitatagu Penoja Aliste mäele, vaid sinna, kuhu tema lendab. Lind lennanud praeguse kiriku kohale, kuhu siis kirik ehitatud. Miks aga kirikule just püha Anna kirik nimeks pandud, ei tea rahvasuu seletada.
Kolmas Anna kirik on Saaremaal Mustjalas. Sellele kirikule ei ole ometi püha Anna nime annud, vaid keegi ilmlik naisterahvas. Saaremaa valitseja proua Anna Sehestädt laskis Mustjalga praeguse kiriku asemele 1605 ühe kabeli ehitada. Kabelile anti ehitadalaskja nime järele Anna kabel nimeks, kuna rahvas kabelit aga Mustjala kabeliks hakkas hüüdma.
Niisama päris Annemõis Tartu ligidal, Urvastes ja Võisikus ilmlikult Annelt enesele nime, niisama ka mitmed Anne, Anni, Anna nimelised talukohad.
Sellevastu on Annemägi ja Anne kabel Karksis küll pühalt Annalt nime omandanud. Keskajal ehitati Annemäele väike puust kabel püha Anna nime peale. Selle kabeli juures mäel käis rahvas mõnekorra pidusid pidamas. Varemad kirikukatsumise-protokollid kaebavad, et Annemäel jaaniööl hirmsasti priisatakse ja prassitakse. Mäele tehti suured jaanituled, mille ümber rahvas tantsis ja mängis. Isegi tulest karati vahel läbi, arvates, et siis loomad paremini siginevad. Jaaniööl joodi seal mõnekorra 20 vaati õlut ära. Karksi lossi valitsejale antakse kõva käsk, 10 riigitaalri trahvi ähvardusel Anne kabel ära hävitada ja hoolt kanda, et rahvas sinna enam ei tule pidusid pidama.
Vist hävitati kabel käsu peale sel puhul, aga nagu näha, kestis pidude pidamine ja ohverdamine Annemäel endist viisi edasi. 1683. a. Karksi ja Aliste kirikukatsumise-protokollides kaevatakse uuesti, et inimesed Annemäel vähe ohverdavad, kuid neid sinna tihti nagu laadale palju kokku kogub, nii et isegi kaupmehed sinna tulevad oma kaupa müüma. Endised protokollid nimetasid jaanipäeva suureks pidu- ja ohvripäevaks; 1683. a. protokoll nimetab seks annapäeva 26. juulil. Annapäev ei ole muidu meie tähtpäevade nimekirja jaksanud tõusta. Sellest nähtusest võime järeldada, et annapäeva pühitsemine Eestis laialdasemat pühitsemist ei ole leidnud.
Enam ohverdamist on ennast Setu piiril Annemäel alal hoidnud. Setukeste seas valitseb veel usk, et püha Anna karja kaitseb. Kaitseja auks tapetakse tavalisesti igas talus must lammas. Tapetud lamba villad, suitsetatud pea ja jalad viiakse preestri kätte Annemäele ehitatud kabelisse õnnistada. Preester piisutab neid püha veega, võtab osa enesele, osa jagab vaestele. Pühalt Annemäelt minnakse pärast majadesse pidu pidama. Pidul süüakse tapetud lamba liha. Setukesed pühitsevad Anna auks pidu venelaste annapäeval, 25. juulil. Olgu veel nimetatud, et lammast pühale Annale tappes järgmine palve palutakse: „Puhas, püha Ann! Hoia ja varja, siita ja soeta, nooruta noorekeisi, väeta vanakeisi! Hoia esi puutagast ja puhmatagast, kivitagast ja kannutagast! Ole esi lambakarjuses, uma karjuse ommava ullis! Ole esi, puhas Anne, karjuse ülekaeja, hoia esi üle suve kari mõtsan kurja eest, varja kari viha eest, kodun kari kahju eest!“ (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten, l. 416). Kui ka veneusulised seda palvet paluvad ja neid ohvrid ohverdavad, näib minu meelest ometi, et Anne austamine Setumaalgi katoliku ajast päritud.
Suure-Jaanis Vastsemõisa Põhjaka küla ligidal on Annemägi. Rahvajutu järele pärinud mägi nime Annelt, kes seal korra äestanud. Äestamise ajal tekkinud sinna mägi, pärast mäele püha hiis. Hiies käis rahvas palumas ja ohverdamas, oma ütluse järele küll pühale Annale, tõepoolest ometi paganuseaegsetele olevustele. — Teisendi järele rändab hiis Annemäe juurde. Ka Karula Annemäel ohverdati.
Rakvere ligidal on veel üks Annemägi. Sinnagi tulnud vanemal ajal inimesi kokku. Vist viidi sellelegi Annemäele ohvrid, kuid lähemad teated puuduvad nende ohvrite kohta. Praegune põli ei mäleta sellest enam midagi. See Annemägi on rahvajutu järele ühe vägineiu tehtud, kes sinna kiva ja mulda kokku kandes selle mäe sünnitanud, kuhu ta hiljemini veel puid peale istutanud.
Rõngust kaevatakse 1683 kirikukatsumisel, et inimesed annapäeval Palamaa külasse kokku tulevad ebajumala-teenistust pidama; Härgmäel 1689, et inimesed annapäeval kokku tulevad ja palju joovad.
Hoopis isesuguses valguses esineb Anna Setu lauludes. Ta ei ole enam Maarja ema, vaid tütar. Ilmaparanduse laulus näituseks toob Anna oma kahe õega Katrega ja Hedoga emale Maarjale riided kätte, et ema võiks maa peale sõita (Setukeste laulud I, 34). Niisamasuguse ülesande täidab Jeesuse surma laulus Anna kahe õega (Setukeste laulud I, 35). Ikka on Anna tütar, kes valmis emal abiks olema.
Eesti rahvalauludes puutume mõnekorra veel Annega kokku. Selle Anne asemele võib ometi Mari, Mai, Tiiu, Viiu, lihtsalt iga muunimeline naisterahvas astuda, tal ei ole püha Annaga vähematki tegemist. Tähtsam niisugustest rahvalauludest oleks „Anna aki neitsikene“ Selles rahvalaulus kõneldakse, kudas Anna ehted rikki läksid ja Anna neid läks sepale parandama, sepp aga vaevapalgaks Anna oma pojale naiseks nõudis (Neus, Estnische Volkslieder I, 38).
Eesti legendides ei ole mulle Annat silma paistnud, ehk olgu siis alles koguni hiljuti võõrastelt omandatud toodetes. Niisama puudub püha Anna meie rahvaluule ainetes.