Eesti rahva ennemuistsed jutud/Võllamehikesed

Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

VÕLLAMEHIKESED


Üks kirikuõpetaja otsis juba mõnda aega endale sulast, kes muude toimetuste kõrval ka talituse enese peale pidi võtma, igal keskööl kirikukella helistada. Küll olid juba mitu väga kõlblikku meest endid teenistusse tinginud, aga niipea kui nad öist kellahelistamist läksid toimetama, olid nad äkitselt kui maa alla kadunud; ei kuuldud seal kellakõlksu ega saadud kellalööjat enam näha. Ehk küll kirikuõpetaja asja väga saladuses pidas, siiski sai hulga inimeste äkiline kadumine aegamööda teatavaks, mispärast keegi enam ta juures ei tahtnud teenida.

Mida enam asjalugu tuttavaks tõusis, seda rohkem vangutas rahvas kahevahel mõttes pead. Ka ei leitud kurjade keelte puudust, kes jutustasid, et kirikuõpetaja ise sulaste elukägistaja olla. Papp oli hädaga palga kolmevõrra kõrgemaks tõstnud ja pealegi veel iga päev head sööki lubanud. Mitu kuud oli igal pühapäeval pärast jutlust kantslist pajatatud:

„Mulle on ühte kõlblikku sulast tarvis, kellele rohket palka ning priskesti süüa anda ja korralikku ülalpidamist luban,“ jne., aga ikka jäi kuulutamine asjata.

Seal tuli ühel päeval Kaval-Ants ennast pakkuma, kes lühikese aja eest üht ihnust peremeest oli teeninud ja kanget nälga kannatas: seepärast tõmbas igapäevane lubatud hea söök teda papi poole. Ta tahtis sedamaid uude teenistusse astuda.

„Hea küll, mu poeg,“ ütles kirikuõpetaja, „kui sul julgust ja usaldust jumala vastu ei puudu, võid täna öösel juba oma katsetüki kellaga ette võtta. Homme tahame siis teenistuse kaupa kinnitada.“

Ants leppis sellega, läks peretuppa ega teinud uue ameti pärast endale muret.

Kirikuõpetaja oli üks ihnuskael. Pererahva rohke söömine tegi temale meelepahandust, seepärast läks ta enamasti söögiajal peretuppa, lootes, et inimesed tema silma nähes söömisel vähem julged võiksid olla. Ta noomis peret, sagedasti keelekastet sööma vahele võtta, arvates, et kui kellelgi palju vedelat kõhus, siis on tal vähem ruumi leiva ja muu tarvis. Aga Ants oli kavalam kui ta isand; seepärast tühjendas ta ühe korraga joogikapa, öeldes:

„See teeb söögile kahevõrra ruumi.“

Kirikuõpetaja arvas kuuldud jutu tõeks, ega läinud sellest päevast peale iial enam rahvast joomisele meelitama. Aga Ants naeris salamahti, et kelmustükk korda oli läinud.

Umbes tund aega enne keskööd läks Ants kirikusse. Ta leidis kiriku seestpoolt valgustatud ja pani natuke imeks, kui sisse astudes hulga rahvast ees leidis, keda mitte palved siia ei olnud kokku kogunud.

Inimesed istusid pika laua ümber ja mängisid kaarte. Ants ei tundnud kartust, ehk kui temal ka pisut kartuse tundmist oli, ei lasknud ta tarkuse pärast sellest midagi välja paista. Ta läks julgesti laua juurde ja istus kaardimängijate seltsi. Üks neist oli teda tähele pannud ja küsis:

„Vennike, mis sul siin otsimist on?“

Ants vahtis suurte silmadega tüki aega tema otsa ja ütles siis naeratades:

„Sina ninatark! peaksid parem suu kinni pidama! Kui kellelgi siin küsimise õigust on, siis arvan, et mina seesinane küsija olen. Kui mina oma õigust ei tarvita, siis oleks teist vist kõige targem oma edev suu kinni pidada!“

Seepeale võttis Ants kaardid ja mängis tundmata meestega, kui oleksid nad tema paremad sõbrad. Tal oli hea õnn — iga sissepandud raha tuli kahevõrra tagasi, misläbi mõne teise mängija taskud põhjani välja tühjendati.

Nüüd kuuldi kukelaulu: kesköö võis parajasti käes olla. Seal kustutati äkitselt küünlad ja silmapilk olid mängijad laua ja pinkidega üheskoos kadunud. Ants pidi pimedas kirikus tüki aega käsikaudu teed otsima, kuni viimaks kirikutorni trepi üles leidis.

Kui ta esimesest trepist oli üles roninud, leidis ta viimasel trepiastmel väikese mehikese istuvat, kel pea otsast puudus.

„Hohoo, pisikene! Mis sul siin otsimist on?“ küsis Ants, ja andis talle vastust ootamata nii valusasti jalakannaga vopsu, et peata mehike mööda pikka treppi alla veeres. Teisel, kolmandal ja neljandal trepil leidis ta samasugused tummad vahimehed ees. Ta keeritas nad üksteise järel maha, nii et neil kondid kogu kehas naksatasid.

Viimaks oli Ants takistamata kella juurde saanud. Kui ta silmad üles lõi, et näha, kas kõik seatud korras on, silmas ta veel ühe peata mehikese, kes küürakil kella sees istus. Mehike oli kara kella seest lahti teinud ja näis selle peale ootavat, kuni Ants köiest hakkaks, et siis raske kara temale pähe visata, misläbi kellalööja vististi surma oleks saanud.

„Pea kinni, sõbrake!“ hüüdis Ants. „Nõnda ei ole me teineteisega kihla löönud. Sa vist nägid juba, kuidas ma sinu pisikesed naabrimehed nende eneste jalakeste vaevata mööda treppi alla veeretasin? Varsti pead sa nende järele lendama. Aga et sa kõige kõrgemal istud, siis pead ka kõige uhkema sõidu saama: tahan su luugist välja visata, et sul enam tagasi tulemise lusti ei oleks.“

Nõnda rääkides seadis ta redeli püsti, miska väikese tahtis kellast välja tuua ja ähvarduse tõeks teha.

Mehike tundis hädaohtu, kus sees ta kõikus, ja hakkas paluma:

„Vennike! Heida mu vaese elu peale armu! Selle eest tahan sulle kindlasti tõotada, et ei mina ega mu kaaslased sind iialgi öisel kellahelistamise toimetusel ei tule eksitama. Olen küll väike ja näotu, aga kes teab, ehk võiks ükskord ka juhtuda, et sulle tehtud heategemise eest enam kui sanditänu tasuks toon.“

„Sina, pisike nirps!“ naeris Ants. „Sinu tasumise palk ei saa mitte sääse sabagi raskendama! Aga et ma täna just heas tujus olen, võid pealegi elusse jääda. Siiski hoia ennast, et sa mulle teele vastu ei tule, sest ma ei hakkaks sinuga teist korda mitte naljatama.“

Peata mehike tänas alandlikult, ronis kui orav mööda kellaköit maha ja jooksis, nagu oleks tal tuluke taskus, kirikutorni treppidest alla.

Aga Ants hakkas südamerõõmuga kella lööma.

Kui kirikuisand keskööl kellahelinat kuulis, pani ta seda imeks ja oli rõõmus, et ta viimaks ometi sulase oli leidnud, kes katsetööga õnnelikult korda oli saanud.

Ants läks pärast tehtud tööd lakka ja puges heinte sisse magama.

Papil oli harilik viis varahommikul tõusta, et näha, kas rahvas kõik on oma seatud tööl. Teised olid kõik platsis, aga uus sulane puudus ja keegi ei olnud teda näinud. Kui nüüd keskhommik möödas oli, ja päike juba noores lõunas seisis, Ants aga ikka veel nähtavale ei tulnud, siis tuli kirikuisandale kartus — ja ta ei uskunud teisiti — kui et kellalööja pidi, nagu teised enne teda, otsa leidnud olema. Aga sel ajal, kui peret kolklaual lõunasöögile kokku kutsuti, tuli ka Ants nähtavale.

„Kus sa kogu ennelõuna oled olnud?“ küsis papp.

„Magasin,“ kostis Ants haigutades.

„Magasid!“ hüüdis papp imestades. „Sa ei tohi ometi tahta, et iga päev lõunani võid magada?“

„Arvan,“ kostis Ants, „et see on nii selge mõista kui allika vesi. Keegi ei või kaht isandat teenida. Kes öösel tööd teeb, peab päeval puhkama, nõnda kui teistel päevatöö tegijatel öö puhkamiseks on seatud. Laske mind öösisest kellalöömise teenistusest priiks, siis olen hommikul ühes päikesega töö kallal. Aga kui ma pean öösel kella lööma, siis tuleb mul päeval magamisaeg, kõige vähemalt lõunani.“

Pärast seda kui nad pikalt edasi-tagasi olid vaielnud, tehti viimaks kaup ometi kindlaks, kus alamalnimetatud tingimused aluseks pandi. Ants pidi öisest kellalöömise ametist lahti päästetama, päeva tõusust kuni päeva veeruni tööd tegema, peale keskhommikut poole, ja pärast lõunasööki terve tunni magama, kuid pühapäeval hoopis prii olema.

„Aga,“ ütles papp, „mõne korra võiks ometigi ette tulla, iseäranis talvel, kus päevad lühikesed, et töö pikemale ulataks.“

„Ei, mitte iialgi,“ hüüdis Ants, „selle eest on suvepäevad jälle pikad. Ma ei saa mitte rohkem tööd teha kui minu kohus on: äripäevil päeva tõusust päeva veeruni töös olema.“

Mõni aeg pärast seda paluti kirikuisand linna suurele varrule last ristima. Linn ei olnud kirikumõisast kaugemal kui söögivahe tee, siiski võttis Ants leivakoti kodunt kaasa.

„Mikspärast tahad sa leivakoti kaasa võtta?“ küsis kirikuõpetaja, „me jõuame ju õhtuks linna.“

Ants kostis:

„Kes võib kõik asjad ette teada: teel võib mõni kogemata juhtumine tulla, mis meie sõitu viivitab, ja teie tunnete minu kontrahti, mille järgi mul kohus on üksnes kuni päeva veeruni teid teenida. Peaks päike enne looja minema, kui meie linna jõuame, siis peaksite juba üksi edasi sõitma ja mina maha jääma.“

Papp pidas seda juttu naljaks, seepärast ei andnud ta Antsule mingit vastust, ja nõnda sõitsid nad teele.

Lühikese aja eest oli värsket lund sadanud, mille tuul tuisates kokku puistanud, nii et tee paiguti umbne oli ja kiiret sõitu takistas. Linna ligidal pidid nad suurest metsast läbi minema. Päike seisis juba puude ladvul, kui nad metsa äärde jõudsid. Hobused venitasid pikkamisi samm-sammult sügavast lumest läbi ja Ants pööras sagedasti oma silmnäo päikese poole.

„Miks sa nii sagedasti üle õla tagasi vahid?“ küsis kirikuõpetaja.

„Sest et mul kuklas silmi ei ole, mis päikese järele võiksid vaadata,“ kostis Ants.

„Jäta nüüd oma rumalad naljatembud,“ ütles papp, „ja pea muret, et enne täielikku pimedat linna saaksime.“

Ants sõitis sõna lausumata edasi, aga ei jätnud aeg-ajalt päikese poole vaatamata.

Nad võisid ehk metsa keskele jõudnud olla, kui päike alla veeres. Ants pidas hobused kinni, võttis oma leivakoti ja astus saanist.

„Noh, Ants, oled sa peast hulluks läinud? Mis sa tahad teha?“ küsis hingekarjane.

Aga Ants vastas vaikselt:

„Tahan enesele siin öömaja valmistada, päike on alla läinud ja minu teenistusaeg möödunud.“

Leivaperemees tegi kõik, mis võimalik, kulutas palumisi ja häid sõnu, ja katsus vahetevahel ka ähvardamistest abi, aga kui kõik katsetükid ei aidanud, lubas ta viimaks head jootraha ja aastapalgale lisandust.

„Eks teil ole häbi, kirikuisand!“ ütles Ants, „kas tahate kiusaja olla ja mind õigelt teelt eksitada, et ma tingitud lepingu vastu pean eksima? Kõik maailma varandused ei jõua mind petta: meest peetakse sõnast, härga sarvest. Tahate täna õhtul linna saada, siis sõitke jumala nimel üksi edasi, mina ei või ega tohi kaugemale teiega kaasa tulla, sest minu tänane teenistusaeg on mööda läinud.“

„Minu armas Ants, kulla poiss!“ ütles papp, „mina ei tohi sind üksi jätta. Vaata natuke ümber, küllap siis näed, mis hädaohu sisse sa meelega tahad minna. Seal seisab hukkamispaik võllaga, kaks kurjategijat ripuvad praegu veel oma kehadega võllasambas, seni kui nende hinged põrgus põlevad. Ega sa ometi niisuguste meeste naabrusse taha ööseks jääda?“

„Miks siis mitte?“ küsis Ants. „Võllaroad ripuvad üleval tuuleõhus, mina tahan öömaja alla maapinnale teha; seal ei või meie üksteist eksitada.“ Nõnda rääkides pööras ta oma leivaperemehele selja ja läks leivakotiga oma teed.

Papp pidi, kui ta ristimise rahast ilma ei tahtnud jääda, üksi linna sõitma. Seal ei pandud mitte pisut imeks, kui teda kutsarita nähti tulevat; aga kui ta oma imeliku jutu Antsust oli rääkinud, siis ei teadnud inimesed, keda nad suuremaks albiks pidid arvama, kas isandat või teenrit.

Ants ei pidanud sellest lugu, mis rahvas temast arvas või rääkis. Kui ta kaasavõetud leivakoti abiga oli oma kõhu tagakihutused vaigistanud, siis süütas ta oma ninasoendaja põlema, tegi laiaoksalise kuuse alla aseme valmis, mässis end sooja kasuka sisse ja uinus varsti magama.

Ta võis mõned tunnid maganud olla, kui äkiline käratsemine teda üles äratas. Öö oli kuust valgustatud. Ei kuigi kaugel tema asemest seisis kaks peata mehikest kuuse varjus ja rääkisid vihaselt teineteisega. Ants tõstis oma pea natuke kõrgemale, et paremini võiks näha, aga selsamal silmapilgul hüüdsid mehikesed:

„Tema see on, tema see on!“

Üks astus Antsu asemele ligemale ja ütles:

„Vana sõber! Üks õnnelik juhtumine viib meid kokku. Mu kondid valutavad veel natuke kirikutorni trepist: ehk on sul lugu juba meelest läinud? Selle eest tuleb täna sinu kontisid virutada, et sa mõne nädala meie kokkusaamist meelde tuletaksid. Mehed! ae! Seadke vemblad vinna ja tulge tööle!“

Otsekui paks sääsepere kargasid nüüd igalt poolt peata mehikesed sinna, kõigil tugevad vemblad käes, suuremad kui nende kandjad ise. Nende väikeste vaenlaste suur hulk ähvardas hädaohtu, sest nende hoobid langesid nii tugevasti, et üks võimas mees vähe paremad võis anda. Ants uskus eluotsa kätte tulevat: nii rohkele vaenlaste hulgale ei jõudnud ta vastu panna.

Temale õnneks tuli üks väike mehike sinna, kui kolkimine kõige paremal käigul oli.

„Pidage kinni, pidage kinni, mehed!“ hüüdis ta oma sugulasi. „See mees oli kord minu heategija, ma olen selle eest ta võlglane. Ta kinkis mulle elu, kui ma tema voli all olin. Kui tema teist mõnda valusasti trepist alla on visanud, siiski ei ole õnneks keegi seeläbi lonkruks saanud. Saun on pekstud liikmed ammugi jälle pehmeks haudunud, seepärast andke andeks ja minge koju.“

Peata mehikesed lasksid endid hõlpsasti oma kaaslasest lepitada ja läksid vaikselt oma teed. Ants tundis nüüd oma päästja öise vaimu kirikukellast.

Mehike istus nüüd kuuse alla Antsu kõrvale ja ütles:

„Sel korral panid sa minu juttu naeruks, kui sulle ütlesin, ehk võib ükskord ka aeg tulla, kus sulle kasu võiksin tuua. Niisugune silmapilk on täna tulnud; sellest võta õpetust, et kõige pisematki looma maailmas ei tohi põlata.“

„Tänan sind südamest,“ ütles Ants, „minu kondid on neist vähestest hoopidest kui ära purustatud. Seepärast oleksin selle sauna hõlpsasti oma eluga võinud maksta, kui sa parajal ajal siia ei oleks tulnud.“

Peata mehike rääkis pikemalt:

„Minu võlg sinu vastu oleks nüüd tasa, aga ma tahan enam teha ja sulle saadud peksmise eest veel valuraha maksta. Sul ei ole pikemalt enam tarvis ennast sulasepõlves ihnsa kirikuisanda teenistuses piinata. Kui sa homme koju saad, siis mine viibimata põhjapoolsesse kiriku nurka, seal leiad seina sisse müüritud suure kivi, mis mitte nõnda kui teised lubjaga ei ole valgeks tehtud. Ülehomme öösel on meil täiskuu. Kanguta siis keskööl tähendatud kivi raudkangiga müürist välja. Sa leiad kivi alt põhjatu varanduse. Seal seisavad mitmest põlvest korjatud kuld- ja hõbekirikuasjad ja väga palju selget raha, mis sõja kitsikusel sinna varjule pandud. Ühe kolmandiku salarahast pead vaestele jagama: kõik, mis üle selle, on õigust mööda sinu omandus, miska nõnda võid teha, nagu ise tahad.“

Kaugel külas kuuldi sel silmapilgul kuke laulu. Äkitselt oli peata mehike kui ära pühitud, nii et jälge ega märki temast järele ei jäänud. Ants ei võinud tükil ajal valutavate liikmete pärast magama uinuda ja mõtles palju peidus seisva varanduse peale; nii uinus ta vast koidu eel natuke magama.

Päike seisis juba kõrgel, kui tema leivavanem linnast tagasi tuli.

„Ants, sa olid eile suur alp, et minuga ühes ei sõitnud,“ ütles papp. „Vaata, ma olen priskesti söönud ja joonud, ning peale selle on mul veel raha taskus.“ Seda öeldes kõlistas ta raha, et Antsu süda õige raskeks läheks.

Ants vastas rahulikult:

„Teie olete selle pisikese raha eest, aus kirikuisand, öösel pidanud valvama, senikaua kui mina magades sada korda rohkem olen teeninud.“

„Näita mulle, mis sa oled teeninud?“ ütles kirikuõpetaja.

Aga Ants andis vastuseks:

„Albid kiitlevad oma kopikatega, kuna targad oma rublad ära peidavad.“

Koju jõudnud, toimetas Ants rutusti oma talitused, päästis hobused rakkest ja andis neile söögi ette, tegi siis käigu kiriku ümber ja leidis tähendatud kohast müüri seest lupjamata kivi.

Esimesel ööl, kus kuu täis saanud ja teised kodus kõik magasid, läks ta salamahti toast, võttis raudkangi, murdis suure vaevaga raske kivi müürist välja ja leidis tõesti rahaaugu, nagu peata mehike oli jutustanud. Pühapäeval jagas ta kolmanda osa rahast vaestele, tegi enese siis kirikuõpetaja teenistusest lahti, ja et ta lühikese aja eest palka ei tahtnud, laskis leivavanem tal heal meelel minna.

Aga Ants läks ühte kaugemasse kohta, ostis seal ilusa talukoha, kosis noore naise ja elas peale seda veel mitu aastat õnnes ja rahus.