Eesti rahva ennemuistsed jutud/Lopi ja Lapi
LOPI JA LAPI
Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemal üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli Lopi, naisel jälle Lapi. Lugu näitas, nagu oleksid mõlemad viletsusepõlve jaoks sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi.
Nooremas põlves oli neil ka lapsukesi olnud, aga neist ei jäänud mitte ühtainustki ellu, kes vanematele vanusetuge oleksid võinud anda. Nagu kaks kuivanud kändu, istusid mees ja naine iga õhtu ahjupingil, kus nende süda vahest tühjast asjast paisus ja tüli toas tõusis. Nagu igamees ise teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja sagedasti ka seal, kus mingisugune kurjus asju rikkumas ei olnud, seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti Lopi suust sõnu:
„Oleksin ma õnnekorral parema naise saanud, mis siis viga elada, ma võiksin täna rikas mees olla.“
Aga Lapil olid jõudsamad keeletiivad, mis, kui mees ühe sõna oli rääkinud, kohe kümme ja kakskümmend vastuseks andsid. Seepärast, kui mees jutuotsa kord joonele oli seadnud, ei saanud ta iial hakatusest kaugemale, vaid Lapi lõugutas kohe vastu:
„Kas sa hilpharakat näed! Kui ma hullus lapserumaluses paremat meest ei osanud valida, siis on selles küll osalt ka minul süüd, ehk ma küll, tõtt ütelda, usun, et muu mind sinu poole ei võinud meelitada kui nõiduse vägi. Kes kuri teab, mis sa mulle salamahti söögi või joogi sisse lisasid, kuni mul meel sinu järele hakkas käima. Kosilaste puudust ei olnud mul iial ja kui ma kogemata õnnetusel sinu puupalja kimpu ei oleks juhtunud, võiksin ma täna kaetud laua taga emandatanus istuda. Sinu hooletu pärast pean ma nüüd nälga ja vaeva kannatama, kuni mind surm päästma tuleb. Et kõik meie lapsed surid, oli ka sinu süü, kes ei naise ega laste eest osanud muret kanda.“
Ja nõnda jooksis lahtipääsenud jutuoja veel kaua edasi ega lõppenud mõnikord enne, kui mees rusikaga prundi suule ette vajutas.
Nõnda istus ühel õhtul jälle hurtsiku paarisrahvas riieldes ahjupingil, kui uhke saksavärki riides naisterahvas üle läve tuppa astudes naise keeleveski äkitselt peatas, ja mehe vinnatõmmatud käe jälle paigale pani. Võõras ütles, kui ta oli pererahvast lahkelt teretanud:
„Teie olete kehvikud, kes tänini palju vaeva pidite kannatama; aga kolme päeva pärast lõpeb kõik teie vaev ühekorraga otsa. Seepärast pidage rahu majas ja ütelge ise, mida te kõige paremaks põlveks endile tahate soovida. Mina ei ole mitte, nagu teile silma paistan, inimene, vaid vägevam loom, kes inimeste soovid salajasel rammul võib täita. Kolm päeva on teil aega mõtelda ja kolm soovimist on teil lubatud nimetada, mis põlve või mis head teie endile tahate soovida. Siis nimetage oma soovimised ning salavägi teeb nad silmapilk tõeks. Aga olge targad, et teie midagi tühja ei hakka soovima.“
Seda üteldes jättis uhke naisterahvas jälle head aega ja läks siis lipsti! uksest välja.
Lopi ja Lapi, kes tüli olid unustanud, vahtisid nüüd sõna lausumata üksisilmi ukse poole, kust ime oli tulnud ja kuhu ta oli kadunud. Viimaks ütles mees:
„Heidame puhkama. Meil on kolm päeva mõtlemiseks aega, seda tahame targasti pruukida, et võiksime endile kõige paremat õnnepõlve soovida.“
Aga ehk neile küll kolm päeva mõtlemiseks aega oli lubatud, siiski kulutasid nad enam kui poole ööd juba täna mõtete koormas ja hakkasid arvama, missugune soov kõige parem võiks olla.
Oh seda kallist rahu, mis nüüd kolm päeva järjestikku hurtsikus elas! Lopi ja Lapi olid nagu teiseks loodud, rääkisid teineteisega lahkesti juttu ja üks püüdis ikka teise tahtmist juba silmist ära tunda ja seda täita.
Suurem jagu päeva istusid mõlemad sõnata nurgas ja pidasid soovimisnõu. Kolmandal päeval pärast lõunat läks Lopi külla, kus sel hommikul siga oli tapetud ja vorstipada parajasti tulel võis olla. Ta võttis kodunt kaanega vitsiku kaasa ja tahtis naabri-perenaiselt natuke vorstivett paluda, kus sees õhtul kodus kapsapäid keedaks.
Lopi mõtles, et kui kõht on hea roaga täidetud, siis tulevad inimesele kohe paremad mõtted pähe. Koju jõudnud, pani ta kapsapaja tulele, et söök õigel ajal õhtulauale saaks.
Kui nüüd õhtu ja soovimiste avaldamise tund kätte jõudis, auras kapsaleeme vaagen laual. Mees ja naine istusid söögilauda, kus nad soovima pidid hakkama. Olid nad mõned lusikatäied magusat leemekest suhu ja kõhtu pannud, ütles Lapi lahke meelega:
„Aitüma hüva leemekese eest, sellega võib inimene juba kõhtu täita: aga veel magusam maitseks leem, kui vorst ka leeme kõrval oleks!“
Patsti! kukkus toa laest üks suur vorst keset lauda. Mees ja naine olid natuke aega kingituse üle nõnda ehmatanud, et neil meelde ei tulnud kohe vorsti otsast kinni hakata. Lopi märkas, et vorstiga esimene soovimine täide oli läinud, ja see vihastas teda nõnda, et ta täie suuga hüüdis:
„Võtku sind — või pangu vorst sulle nina otsa kui —“
Aga vaene mehike ei saanud ehmatusest enam rääkida, sest vorst rippus juba Lapil nina otsas; mitte enam vorsti kombel, vaid kui ninaga ühest juurikast kasvanud tükk.
Mis nüüd teha? Kaks soovi oli tuulde läinud, pealegi veel viimane naise nina nii imelikuks loonud, et ta muu rahva silma ette ei usaldanud astuda. Siiski üks soov oli veel ütlemata ja sellega võisid nad targa kombel kõik heaks moondada. Aga vaesel Lapil ei olnud sel silmapilgul paremat soovi meeles, kui et oma nina pika vorsti kütkest jälle lahti saaks.
Seepärast nimetas ta soovi, ja vorst oli tuulde kadunud.
Nüüd olid kõik kolm soovi otsas ja Lopi ja Lapi pidid jälle kehval viisil kui ennegi hurtsikus elama. Küll ootasid nad tüki aega kena naisterahva teistkordset tulekut, aga kallis võõras ei tulnud enam. Kes kogemata õnnel kohe sabast ega sarvest ei oska kinni võtta ja kinni pidada, see on selle kaotanud.