Eesti rahva ennemuistsed jutud/Leitud laps
LEITUD LAPS
Üks naine leidis kord pühapäeva hommikul metsast poisikese, kes umbes kahe aastane võis olla. Laps nuttis kibedasti tühja kõhu pärast, ega teadnud midagi sellest rääkida, kust või kuidas ta siia metsa oli saanud. Naine võttis lapse sülle, viis oma koju, andis temale süüa ja kuulas siis järele, kus leitud poisikese kodu võiks olla.
Kui ta aga sel pühapäeval ega ka hiljem ümberkaudu lapse vanemaid ehk pärijaid kuskilt ei leidnud, võttis ta mehega üheskoos nõuks, poisikest endale kasvandikuks jätta. Neil oli enestel küll juba kuus last, neli poega ja kaks tütart, nõnda et kasvandik seitsmendaks leivarotiks majasse tuli; aga neil oli põldu ja karja, nii et ihukatet ja päätoitu kõigile sai ja millestki puudust ei leitud.
Kui kasvandik noormehe-ealiseks oli saanud, ütles ta ühel päeval oma kasuvanematele:
„Ma tänan teid kõige armu ja häätegemise eest, aga nüüd on mulle aeg tulnud, maailma rändama minna. Ehk leian õnne juhil kusagilt teenistust, mis mulle enam palka annab, kui mu enda väikesed tarvitused nõuavad. Siis maksan ka teile kasvatamise vaeva tagasi, ehk mul küll iial võimalik ei ole teile teie armastust tasuda.“
Jättis siis head aega, võttis leivakoti selga ja tõttas teele.
Kui ta juba mitu päeva lõuna poole teed oli tallanud, jõudis ta ühel päeval paksu metsa, kus raske oigamine tema kõrva tungis. Ta kuulas natuke aega teraselt, kustpoolt oigamine tõuseb, ja läks siis hääle juhil edasi. Paksu põõsa alt maast leidis ta ühe haavatud vanarauga, kellel pea ja silmad verised, samuti oli ka samblad ja muru tema ümber verega värvitud. Vanakese silmad olid kinni, nõnda et raske hingamine ja oigamine üksi märku andsid, et kehal veel eluvaimu sees oli.
Noormees ruttas vett otsima. Ta leidis ühe allika-soonekese selge külma veega, millega ta oma kübara täitis ja vanaraugale keelekasteks ja keha karastuseks juua viis. Vanarauk neelas aplalt mõne lonksu pakutud jooki, hakkas siis köhides läkastama ja minestas viimaks abimehe käte vahele ära. Noormees tõstis ta oma selga ja kandis allikale, kus ta vanaraugale nii kaua külma vett pähe valas, kuni see minestuseunest ärgates jälle toibuma hakkas. Vanakese lõhki pekstud pea köitis ta oma kaelarätikuga kinni, puhastas silmnäo, juuksed ja riided verest, tegi siis sammaldest pehme aseme ja pani vanakese sinna puhkama.
Vanarauk uinus sedamaid magama ja puhkas rohkem kui pool päeva haavamise väsimust. Noormees istus tema kõrval ja tõrjus lehtpuu oksaga kärbseid magajast eemale. Vanamees ajas ühe silma natuke lahti, vaatas lahkelt oma abimehe peale ja ütles siis:
„Ma tänan sind kõigest südamest sinu helde töö eest, mis sa mulle oled teinud. Selle heateo eest pean aga sulle küll võlgnikuks jääma, sest et röövlid minu kui kirikuroti paljaks on teinud. Aga edaspidi, kui meie ükskord jälle kokku peaksime juhtuma, loodan ma sulle su vaevapalka ära tasuda. Sinu teekond võib ehk sul kauem kesta, kui kodunt kaasavõetud leivakott ulatab, sellepärast palun võta minu silgukarbikene, mis riisujad mulle üksi on alles jätnud!“
Noormees tõrkus tüki aega pakutud abi vastu võtmast, mis ehk vanaraugale enesele palju tarvilikum võis olla. Siiski pidi ta viimaks järele andma, kui ta tähele pani, et vanamees tema tõrkumist pahaks paneb. Vanarauk pistis oma karbikese noormehele leivakotti ja ütles:
„Mul ei ole kodu siit kaugel, ühel teekäijal on aga nii mõndagi tuult talla all.“
Kui ta minema hakkas, pidi noormees tema kiirust imeks panema; mida kaugemale vanataat jõudis, seda lennukamaks läksid tema sammud, nii et ta üürikese aja pärast kui lendav lind noormehe silmist kadus.
Et noormees siin rohkem kui poole päeva puhanud oli, siis käis ta veel tüki maad õhtuajast, enne kui puhkama jäi. Kui ta maha istus leiba võtma, näis talle, nagu oleks leivakannikas täna kotis kasvanud, ühtlasi ka leib värskemaks läinud. Kingitud karbike oli täis värsket soolasilku, mis mehele väga maitses.
Hommiku-suurust võttes, leidis ta karbikese võiga, lõunal aga sealihaga täidetud.
„Aituma lahkele andjale,“ hüüdis mees, „kes mind selle külluse karbikesega on õnnistanud! Mis nüüd viga teed käia!“
Ühel päeval istus ta tee äärde jalgu puhkama. Seal tuli üks väike punane koer üle lageda joostes noormehe juurde, lakkus tema käsi ja liputas sabaga; võttis vahetevahel kuuehõlmast kinni, nagu tahaks ta meest üles tõusma meelitada ja kuhugi viia. Noormees vaatas natuke aega koera tembutamist ja tõusis siis püsti. Koer jooksis rõõmu pärast tema ümber, hakkas siis jälle kuuehõlmast kinni ja püüdis meest enese järele vedada.
Noormees mõistis koera sõnata tahtmist ja läks koera jälil üle lageda metsa poole, mis võis teest ehk poole versta kaugusel olla. Metsas leidis noormees ühe naisterahva, kes tugeva köiega männitüve külge oli köidetud, nii et ta ennast liigutada ei võinud; temal ei olnud muud kehakatet, kui üks peenikesest lõuendist särk. Mees päästis ta sedamaid puu paelustusest ja kuulis, et röövlid ta paljaks olid riisunud ja puu külge sidunud.
„Mul ei ole küll võimalik,“ ütles noormees, „sulle naisterahva riideid anda, aga võta minu kuub seni oma kehale varjuks, kuni meie rahva hulka jõuame ja sealt paremaid riideid leiame.“
Neitsi mässis ennast tänuga tema kuue sisse ja läks siis noormehe seltsis edasi; väike punane koer jooksis kui teejuht neil ees.
Õhtul jõudsid nad ühe vana lossi ahervaremete juurde ja võtsid nõuks seal öömajale jääda, sest et ümberkaudu neile muud varjupaika silma ei ulatanud. Üks teekäija oli juba enne neid müürikantside vahele asupaika võtnud. Noormees võttis oma leivakoti ja palus teised endale võõrsiks, nii et nad kõik kolmekesi kõhud täis said. Pärast õhtusööma rääkis võõras mees, kes üks õppinud sepasell oli, kuidas temal nõu olla kuninga linna minna, kus praegu seppasid väga tarvis olevat ja neile rohket tööpalka makstavat.
Neitsi rääkis, et ta ühe suurtsugu mehe tütar olevat, kes tädile tahtnud võõrsile minna, teel aga röövlite küüsi juhtunud, kes teda paljaks riisunud, puu külge sidunud, ning siis tema tõlla ja hobustega oma teed läinud. Siis peeti üheskoos nõu, kuidas neitsile riideid muretseda, millega temal võimalik oleks jälle inimeste seltsi minna. Aga et kellelgi rahakopikat taskus ei olnud, tõusis neil kartus, kas kusagilt inimesi peaks leiduma, kes neile riideid laenaks.
Magama minnes nägi noormees, et väike punane koer kadunud oli, seepärast küsis ta neitsi käest, kuhu koer oli jäänud. Neitsi ajas silmad laiali ja kostis:
„Mina ei ole sinu koera sestajast enam silmagagi näinud, kui siia saime.“
Nüüd imestas noormees niisamuti ja rääkis, kuidas ta koera jälil teed metsa oli leidnud ning sellepärast arvanud, et neitsi koer teda appi kutsunud.
Teisel hommikul läksid noormees ja sepasell õnne katsuma, et neitsile kusagilt riideid laenuks saada. Aga nad pidid mõlemad pärast lõunat tühja käega tagasi tulema. Õhtul heideti koormatud südametega puhkama, sest et peetud nõu neil üsna tuulde oli läinud.
Magades tuli neitsit lahke unenägu trööstima. Ta nägi unes, et üks väike vanamees temale riideid ja raha lubas, kui meestel küllalt julgust oleks teisel päeval katsetööd käsile võtta. Vanade müürikantside all öeldi keldrid ja seal sees põhjatu palju rikkust olevat. Siiski pidavat meestel raske võitlemine ees olema, enne kui nad varavahtide tagant varanduse võiksid kätte saada.
Neitsi rääkis hommikul oma unenägu ka meestele. See oli nii elavalt tema silma ees seisnud, et ta üles ärgates vanamehe veel enese kõrval arvas olevat.
Mehed läksid viibimata keldrit otsima, mille nad ka üürikese aja pärast leidsid; siiski näis sinna sisseminek nõnda pime, et seal ilma tuleta isegi jalgade ette näha ei võinud. Õnneks leiti üks tõrvane palgiots liiva ja lubjapuru seest; seda lõhastati peergudeks ja nüüd mindi tulevalgel õnneteed otsima.
Tüki maad mööda kitsast urgasteed edasi minnes jõudsid nad ühe raudukse taha, mis nii kindel oli, et nende löögid ja kangutused seda liigutada ei võinud, veel vähem lahti teha. Lodus tiibadega tulid mehed tagasi ja rääkisid oma õnnetust. Sepasell jutustas, kuidas tema tugevad vasara-vopsud uksele mingit viga ei teinud, mis kaljuseina tugevusel kõikumata seisnud.
Kui nad nõnda kolmekesi parajasti lõunat võtsid, tuli väike vanake nende seltsi ja palus süüa, mida temale ka lahkelt anti. Pärast kõhu täitmist ütles vanake:
„Mul on neitsiga mõni sõnake salajuttu rääkida, mis teised kõrvad ei tohi kuulda.“
Neitsi oli silmapilk ära tundnud, et vanake seesama oli, kellest ta öösel tähtsat und oli näinud. Seepärast ei tõusnud tema südamesse mingit kartust, kui ta vanakesega teiste seltsist pidi ära minema.
Kui nad müüride vahel üksiku koha olid leidnud, ütles vanamees:
„Teie ei saa raudust enne lahti kangutada, kui olete kolm kärnast konna tapnud ja nende verega kolm ristikest ukse peale teinud. Läheb rauduks lahti, siis olgu mehed vahvad, et nad varavahtide üle võimust saaksid. Võitlemine ei ole neil mitte kerge, aga selle-eest on ka palk põhjatu suur. Rohkem ei tohi ma sulle avaldada.“
Neitsi rääkis tagasi tulles, mis ta vanakese suust praegu oli kuulnud. Mehed läksid viibimata vanamehe õpetust mööda konnasid püüdma, mis siin niisketes keldri-koobastes ei võinud raske olla. Otsimine ei viitnud meestel kuigi kaua aega, seal oligi kolm kärnast konna nendel käes.
Sepasell võttis oma raske vasara, noormees ühe tugeva tammetüvikust tehtud vembla, ja nõnda vaenu vastu valmistatud, mindi teist korda teele, et varandusekambrit tühjendada.
Niipea kui rauduks kärnkonna verega oli ristitatud, kargas see iseenesest lahti, nõnda et mehed ilma vaevata võisid üle läve keldrisse astuda, mis tulevalgel tubli kiriku suurune paistis olevat. Silmapilk tuli üks suur must koer haukudes meeste peale ja tahtis noormehe kintsust kinni sasida. Ometi oli sepasell kiiruse poolest koerast üle ja rabas oma suure vasaraga temale nii osavalt pähe, et teist lööki enam tarvis ei olnud.
Natukese aja pärast tuli teine must koer, esimesest hea tüki suurem; sellel oli kaks pead ja neli silma. Ehk küll sepp esimese vopsuga tal ühe pea maha rabas, siiski tungis ta teisega seda kurjemalt meestele peale. Noormehe vemmal läks lüües katki, aga koer ei saanud sellest midagi viga. Seal langutas sepp kõigest väest oma vasaraga koerale kuklasse, nii et kuri elajas surnult tema jalgade ette maha langes.
Nüüd tuli kolmas, veel suurem must koer, kellel oli kolm pead ja kuus silma. Sepp rabas ühe pea maha, natukese aja pärast ka teise tagant järele, siis pistis koer jooksu ja kadus vingudes oma kolmanda peaga meeste silmist. Peale koera kadumist läks pime kelder korraga nõnda valgeks, nagu oleks seal mitukümmend küünalt põlema süüdatud, ehk küll silm siin kusagil küünalt ega lampi ei näinud.
Kui mehed alles imestades valgust vaatasid, astus tagaseinast üks noor naisterahvas välja, kaunim kui kõige ilusam lilleke, valges siidriides ja sõrmejämedused kuldkeed kaela ümber. Ta pakkus lahkelt meestele kätt ja ütles:
„Ma tänan teid kõigest südamest, et mind nõiduse paelust olete päästnud, miska kuri nõid mind oli vangistanud.“
Siis tuli teine, niisama kaunis naisterahvas tagaseinast välja, tänas nagu esimene ja lisas juurde:
„Nüüd päästke ka meie varandus, mis nõia keldris seisab.“
Mehed palusid teed juhatada ja läksid siis varandusekambrit tühjendama. Neitsid võtsid üksteisel kaela ümbert kinni ja nutsid rõõmu pärast. Siis rääkisid neitsid meestele, et nad ühe rikka kuninga tütred on, keda võõrasema, kes varandust oma lastele püüdnud saada, nõia abiga siia vangi pannud ja neid koerteks moondanud, nõnda et vanem tütar kui ühe peaga ja noorem kui kahe peaga koer varandusekambrit pidid valvama. Nõidusesõlmed olnud nõnda kinnitatud, et alles siis, kui keegi inimene koerad peaks tapma, siis ka kuningatütred lahti pääsevad. Varandusekambris ütlesid nad kulda ja hõbedat koormakaupa olevat, aga üks nõiduseväel karastatud karu olla uksevahiks pandud.
Meestel oli julgust ka seda koledat katsetööd ette võtta. Nad pidasid seepärast üheskoos nõu, et noormees vemblaga karule silma pidi torkama, seni kui sepp selja taha kargab ja sealt vasaraga karu pead hakkab virutama.
Siiski oli see töö palju raskem, kui nad ette olid arvanud; läks ehk tubli tund aega, enne kui nad vaenlase üle võimust said. Karu maha langemisel aga käis äkitselt kärgatus, nagu oleks maapind neil jalgade all lõhkenud. Tagaseina müür langes maha ja nüüd seisid meestel silmade ees varandusekirstud, kõik kulla ja hõbedaga täidetud; kirstude kõrval olid virna pandud sõled ja hõbehelmed, millest üksi mõni hea hobusekoorem võis saada.
Üks noormees, uhkes riides, astus kirstude tagant välja, teretas ja tänas oma päästmise eest. Ka tema oli üks kuningapoeg, keda nõid karuks moondanud ja oma varandusele vahiks pannud.
„Vanataadile suur tänu!“ ütles kuningapoeg, „kes teid siia on juhatanud. Vana nõid, kes ennast kolme peaga koeraks oli moondanud, ei saa meie üle enam võimust, sest et kaks pead temal otsast on raiutud, kus sees tema suurem nõidusevägi seisis. Nüüd tahame tema varandust isekeskis jagada, mida meile igaühele küllalt peaks saama.“
Siis hakkasid nad varandust jagama, mis rohkem kui nädalapäevad aega viitis.
Jagamise lõpetusel tuli väike vanake sinna, rõõmustas, et asjad hästi korda olid läinud, ja ütles:
„Nüüd tohin ma teile kõik saladused avaldada, mis tänini varjul seisid. Sina,“ ütles ta meie noormehele, „oled samuti kuningapoeg, nagu need teised siin kuninga lapsed on. Kurjad inimesed varastasid sind lapsepõlves vanemate kojast, sest et sa nende ainuke laps olid. Nad lootsid seeläbi pärast vana kuninga surma riigi valitsemist enda kätte saada. Mina olin sündimisest saadik sinu varjaja ja kandsin ühtepuhku hoolt, et sul talurahva majas midagi viga ei võiks sündida. Ehk küll sinu silm mind ei näinud, siiski olin ma ööd ja päevad sinu ümber. Kui sa hiljem rändama läksid, tahtsin ma sinu südant läbi katsuda, seepärast moondasin ma ennast haavatud meheks, kellele sa metsas appi tulid, ja andsin sulle silgukarbikese, mis iial tühjaks ei saa. Pärast seda juhatasin sulle teed riisutud naisterahva juurde koera kombel ja viimaks siia lossi kantsidesse, kust sa õnne pidid leidma. Nüüd valigu iga mees, nii kuidas süda ihaldab, endale abikaasad, sest et teil varandust enam kui küllalt käes on.“
Seal kosis karu moondusest pääsenud kuningapoeg ühe ja talumajas üles kasvanud kuningapoeg teise kuningatütre enesele abikaasaks, ja rikka mehe tütar andis oma käe ja südame sepasellile päriseks.
Aga kasvandik kuningapoeg läkitas poole osa oma varandusest kasuvanematele, kes nüüd korraga rikkaks said ning lastele ja lastelastele suure varanduse päranduseks võisid jätta.