Eesti muinasjutud (Kunder)/Nääriöösine õnne otsija
Nääriöösine õnne otsija.
Noormees oli kuulnud, et nääri ööl laka uluhaugust tulukest wõida näha. Kui teisel päewal tulukese ase läbi otsitakse, siis leita sealt wara.
Läks nüüd ka lakka ning pani, nagu wana rahwas talle rääkinud, rangid wõi taused tagurpidi kaela ning wahtis wälja.
Öö jõuudis juba poole ligi, aga nooremehe silma nähtawale ei tulnud midagi iseäraldust. Ilm oli udune ja summane; ei paistnud kuu ega tähed.
Seal läks nooremehe süda wiimaks araks ja kartuse wärinad tikkusiwad peale.
Mõtles ka wiimaks: „Lähän ära!“
Katsus jälle maha ronida, — aga kust wõtta? Rangid oliwad uluhauku kinni jäenud ja seisiwad nii liikumata, nagu oleks neid mõni sala käsi kinni hoidnud. Küll wäänles ja käänles mees, aga ei midagi!
Wiimaks, suure jändamise järele peasis mehike piinast lahti: sai pea rangide seest wälja, jättis rangid uluhauku ja puges tuppa, nagu oleks tall tuli tallade all olnud.
Siin nägiwad aga teised pererahwas inetuma ime loo: Noorel mehel oli silmnägu taha poole ja kukkal ette poole pöördud.