Eesti muinasjutud (Kunder)/Metsawahist tohter
Metsawahist tohter.
Ükskord läinud üks metsawaht koeraga metsa jahi peale. Koer ajanud jänesse kütile ette ning kütt põrutanud loomakese maha. Aga ei tea, kudas see tulnud wõi olnud, koeral teine esimene jalg ka ära lastud. Jalg jookseb werd ning waene loom hulgub ja haugub nagu tahaks ta oma walu kütile kaebada.
Mees waatab jala läbi ning tunneb ära, et wiga suur; ütleb: „Ei nüüd muud midagi, jaht jäeb pooleli!“
Wiskab siis jänesse üle õla selga ning teeb minekut.
Tall wõis ka ikka kahju olla, et ta nii wara tagasi pidi minema ning ütles nagu ise eneselle: „Kurat wõtku ka niisuguse koera jala!“
Sellesama korraga lonkur wanamees metsa wahi juures. Hakkab juttu tegema: „Ega see wiga suur ei ole! Koera haaba wõib ju kergeste terweks teha, kui sull ise aga tahtmist on. Säh siin on kallis roht! Riputa teda kolm korda päewas haawa peale: küll sa näed, koera jalg on terwe, enne kui sa arwata wõid! Selle rohu läbi on juba mitu meest oma õnne leidnud!“
Andis topikese halli jahuga metsa wahi kätte ning enne, kui see oleks tänada wõinud, oli ta kadunud.
Metsawaht pruukis rohtu tohtri õpetust mööda ning — seda ei oleks keegi wõinud uskuda — koera jalg oli kolme päewa pärast terwe.
„See on küll üks rohi, seda pian ma ütlema!“ pomises metsawaht. Lõikas siis nua otsaga weikese haawakese oma pahema käe sisse, nii et weri wälja tuli. Riputas metstohtri rohtu peale, ning — haaw nagu kadunud.
„Kas see wana lonkur mitte ei ütelnud: Selle rohu abil on juba mõnigi mees oma õnne leidnud? Jah, ütles küll! Sõnad mull praegu weel meeles. Noh, kui asi nii on, miks siis ka mina tema abil oma õnne ei wõi leida! Lähän metsa, ehk saan lonkruga weel kokku, ning kui saan — siis saab minust tark tohter. Olgu mis on!“
Mees läks ka metsa. Hulkus siin hulk aega ümber ning hakkas wiimaks hüüdma: „Tarkmees, kus sa täna jäed?“
Tarkmees oli ka kohe käe pärast.
„Kuule, õpeta mind seda ime rohtu tegema. Ma tahan tema läbi ka oma õnne leida. Wõta palgaks minu pärast, mis sa ise tahad!“
„Seda teen ma hea meelega!“ ütles wana lonkur. „Palk selle eest on naeru wäärt pisike.“
„Nõua, mis sa nõuad — muud kui õpeta mulle rohu tegemine kätte!“ ütles metsawaht.
„Kurakäe nimetse sõrmest kolm tilka werd! See on kõik, mis ma tahan; — ja sina oled suur tohter.“
„Olgu peale!“
Lonkur ribistas nõelakesega metsawahi käe seest tingitud were tilgad wälja ning pani karbikese sisse paigale.
Andis siis metsa wahile weikese kotikese ning ütles: „Siin sees seisab sinu tohtri tarkus! Lõpeb roht otsa ehk jäeb ta wähemaks, siis koputa aga kotikesega kura jala kanda wastu!“
Lonkur oli kadunud.
Metsa waht pistis kotikese põuue ja läks kodu.
Nüüd oli mehel tõeste õnn käes. Lühikese ajaga oli tema nimi ümberringis tuttaw. Targa tohtri juure tuliwad ka kaugelt haigeid, linnast ja maalt. Tema ime pulber parandas kõik haawad ja wiad ära. Keegi aga ei teadnud, kust mees selle osawuse saanud.
Metsawaht oli wahe ajal rikkaks meheks saanud; elas nagu tohter kunagi…
Aga korraga jäenud tark tohter haigeks ja surnud ära.
Naine pesenud mehe ilusaste ära ning pannud siis kesk tuba redeli peale maha, kunni puusärki walmistati. Päewake jõuudnud õhtule ning naise süda löönud kohkuma, sest surnu näitand nagu elu märkisi.
Mis nüüd teha? Naine wõtnud poja kaasa ning läinud ahju peale. Wõtnud koera ka ligi. Hakkanud ahju peal mehe hinge eest raamatut lugema.
Korraga kukkunud mehe parem jalg ja parem käsi redeli pealt ripakille.
Naine arwanud surnu keha alles sooja olema, läinud ja pannud jala ja käe jälle redelile.
Seal kukkunud pahem jalg ja käsi redelilt maha.
Naine seadnud ka need jälle paigale ja läinud ahju wommile tagasi.
Nüüd tõusnud surnu redelilt päris ilusaste ülesse ja tahtnud ka wommile kippuda.
Naine kisendama ja karjuma, koer aga hammastega surnu otsa kinni. Nagu tuul pühkinud mees tuast wälja, — koer järele.
Läinud teised, kus see ja teine.
Naine jooksnud lapsega naabri talule ning ei tohtinud teine enne walget oma maja ligigi minna.
Kolme päewa pärast tulnud koer alles tagasi ning olnud nii puru wäsind, et ei jõuudnud enam jalul seista.
Metsawahti ei olnud aga kellegi silm pärast seda enam näinud.