Eesti muinasjutud (Kunder)/Luua tegijad
Luua tegijad.
Ükskord wanal ajal elas kuskil meie maal nõuukas peremees kolme pojaga.
Kui wanamees äratundis, et surm enam kaugel ’polnud, jautas ta oma talu kolme jakku ning ütles poegadelle: „Kui ma ükskord ära suren, siis wõtke igaüks oma jagu ja elage ilusaste nagu wennad kunagi!“
Mõne nädala pärast wiisiwad pojad isa juba mulda.
Aga wanemad wennad ütlesiwad nooremale kohe ära: „Mis sina noor inimene selle põlluga ja maaga teed! Meie ei anna sulle muud kui selle weikese kaasiku seal arul ja wana halli ruuna. Kui sa sellega mitte rahul ei ole, siis mine kuhu tahad. Saun jäeb ka weel sulle.“
Wõtsiwad ka tõeste noorema wenna käest kõik isa päranduse ära ning jätsiwad mehikesele paljalt sauna, hobuse kroni ja kaasiku.
Noorem wend mõtles: „Kuhu ma nüüd pean minema, puu paljas inimene!… Olgu peale, lähän sauna elama! Teen tööd ka, ehk elatan ennast ometi; wõi mina üksi nii waene olen!“
Asus ka sauna elama.
Käis igapäew kaasikut waatamas ja ütles ikka: „Setu’p mul seda isa pärandust on!“
Ühel päewal tuli mehel hea nõuu pähä: „Kase raagu mul küllalt, — hakkan päris luudu tegema! Wiin luuad linna ja saan neist mõne kopikagi ära. Hobune mull ka omast käest: panen koorma peale!“
Tegi ka koorma luudu walmis ja müüs ära.
Nüüd käis mees arutihti oma kaubaga linnas.
Kui ta ükskord jälle oma luua koormaga linna poole läks, istus wana hall mehike tee ääres kiwi otsas ning palus linnalist: „Ole hea mees, wõta mind ka selle kiwiga peale! Ei jõuua enam jalgsi edasi minna!“
„Armas wana taat!“ Näed isegi, et koorm enesel peal ja wana hobuse kroni juba wäsinud. Oota weel natuke, ehk tuleb mõni teine sõidumees, ja wõtab sind peale!“
Wanakene ei kuulnud sellest keelust midagi: wõttis aga kiwi sülle ning kobis wankrille.
Ime lugu oli aga see: hobune ei tunnud sest midagi, et koorm suuremaks saanud, käis ja sörkis aga peale, nagu ennegi.
Kui nad linna turule jõuudsiwad, ütles wanamees: „Säh, poeg, wõta see kiwi weu palgaks! Küll sa näed, mis sulle tema eest maksetakse.“
Ütles ja läks ära.
Mees hakkas luudu müüma.
Aga enam kui tema luudu, käidi seda kiwi waatamas. Wiimaks oliwad kiwi ümber inimesi murrus koos.
Kui kuningas sellest haruldasest kiwist sõnumet oli saanud, saatis ta mehe järele ning laskis selle ühes kiwiga oma juure tulla.
Kuninga kullassepad ja kiwitundjad katsusiwad kiwi läbi ning ütlesiwad kuningalle, et see üks koguni haruldane ja kallis kiwi olla ning andsiwad nõuu: ostku kuningas see kiwi ära. Tema eest wõida wendade wahel terwe koti täis kulda maksta.
Kuningas ostis kiwi ära ning andis mehele koti täie kulda.
Kodu tulles hakkas mees kulda lugema. Aga millal sa ta ära jõuad lugeda.
„Lähän palun wendadelt mati; hakkan matiga mõõtma.“
Wennad aga oliwad kawalad ning paniwad mati põhja pigi, et näha saada, mis noorem wend matiga mõõdab.
Kui ta mati tagasi tõi, leidsiwad wennad kuld peningi mõõdu põhjast. Ja kohe pärima: „Kust sa, wend, ometi niipalju seda kulda said, et teda juba matiga mõõdad! Ütle meile ka!“
„Mull on niisugune kaasik,“ ütles noorem wend, „kelle oksadest luudu saab, mille tükk toop kulda maksab.“
Nüüd käisiwad wanemad wennad nooremalle wennale peale, et: müü ja müü oma kaasik meile ära!
„Ega ma teda küll ei müüks,“ ütles noorem wend, „aga teile ma wenna poolest just müün, kui teie mulle selle mati täie hõbe rublasid annate.“
Wennad otsisiwad kõik oma wara ja rikkuse kokku, aga ei saanud ligigi. Müüsiwad wiimaks oma päranduse ära ja saiwad siis ometi mati piatselt ääre tasa ja palusiwad, et wend sellega lepiks.
„Matt ’pole küll weel täis,“ ütles noorem wend, „aga olgu peale, wõtan wenna poolest wastu.“
Nüüd pani noorem wend oma waranduse wankrille ning läks koguni ära teisse nurka elama.
Wanemad wennad tegiwad aga terwe kuhja luudu walmis ning läksiwad siis linna müüma.
Ilusatel luudadel ikka palju tahtjaid.
Juba alewis hakati küsima: „Peremehed, mis luuad maksawad?“
Peremehed aga wastu: „Toop kulda tükk!“
Alewi rahwas pidasiwad mehi nõdrukesteks.
Mehed aga tõendasiwad: „Nüüd saate weel toobi kulla eest, pärast piate palju enam maksma!“
Kui nad linna turul ka jälle niisugust juttu hakkasiwad ajama, seal tuli turu kubjas ja ajas luua kaupmehed linnast koguni wälja.
Nüüd oliwad wanemad wennad weel waesemad kui noorem wend enne.