Eesti muinasjutud (Kunder)/Kuldmuna
Kuldmuna.
Ennemuiste elas suure laane lähedal nõuukas peremees kolme kauni tütrega.
Jumedate piigade pärast oliwad juba mitugi kosilast peresse tulnud, aga kellegille neist ei olnud neiud palgaks pantud.
Ühel hommikul saatis eit kõige wanema tütre aita ning käskis kirstust kangast tuua. Tütar ruttas ema soowil wõtmega aida juure. Näeb korraga: kuldmuna weereb kassi haugust aita.
„Kas nüüd ’pole walge wäljas!“ ütleb piiga, „kuldmuna läks aita! kes teab mis õnne wõi õnnetust see ime nähtus mulle peaks tooma!“
Neiu keeras ukse lukust lahti ning astus aita. Kuldmunake weeris siin nagu mõni hingeline põrandal edasi-tagasi ning kadus wiimaks wilja kottide wahele ära.
Sellsamal silmapilgul seisis aga ilus noor mees neitsi ees ja palus teda omale abikaasaks tulla.
Ehmatand piiga ei saanud esiotsa mitte sõnakestki suust wälja. Wiimaks aga, kui meel ja mälu jälle tagasi tulnud, wastas ta noorele mehele: „Ei tohi ilma isa ema teadmata midagi lubada! Wõi see mehele minek mõni mängi asi on!“ Palus siis noort meest, ise wanemate jutule minna.
Noor mees aga käis tütarlapsele ikka peale, et tule mulle ja tule mulle!
Kui teine kedagi meelitamist ei kuulnud, ütles noor mees: „Tule ometi mu kodu waatamagi! Küll sa siis näed, missugust lahedat elu sa minu abikaasana wõid elada. Ega ma siit kaugel ei elagi!“
Tütarlaps põikles esite küll wastu, aga kui noor mees ikka jälle nii lahkeste ja kindlaste peale käis, lubas ta kaasa tulla.
Läksiwad nüüd minema. Otsekohe suurte metsa sisse ja ikka sügawamasse ja sügawamasse.
Kui nad hulga aega niimoodi ärakäinud, jõudsiwad nad toreda maja juure. Maja, mis ütelda, nagu mõni mõisa!
Maja ees ja maja sees oli nii palju asju ja wärkisi, et nende järele maja peremeest wõis maailma rikkaks pidada.
Kõik oli siin neiu meele järele, ning tema lubas hea meelega noore mehe abikaasaks tulla, kui aga wanematel selle wastu midagi ei oleks.
„Mis neil siis oma lapse õnne wastu wõib olla!“ ütles noor mees. „Aga parem on siiski, kui ma neilt ise järele küsin. Jäe sina, hea laps, seie, mina aga lähän sinu wanemille ja õiendan ise asja weel tänapäew ära.“
Piigal ei olnud selle nõuu wastu midagi rääkimist, muud kui soowis noorele mehele head teed ja õnne wanemate jutul.
Noor mees wõttis taskust halja hõbedase wõtme, andis ta neiu kätte ja ütles: „Et sull aeg minu äraolekul igawaks ei lähäks, sellepärast käi ja silmitse kõik minu kohad ja kambrid läbi ning wõta ja maitse, mis süda kutsub. Aga sinna taga poole selle weikesesse kambrisse, kelle jauks see hõbedane wõti siin on, ära mine sina mitte. Sinu sõna kuulmata olek wõiks ilma aegu pahandust ja lahutust meie wahel sünnitada.“
Andis wõtme tütarlapse kätte ja läks ise teele.
Küll oli aga siin talus mitmet sugu wara ja rikkust! Tütarlapse silmad wäsisiwad seda küllust waadates ära; üks asi ikka ilusam kui teine.
Wiimaks tuli kodu hoidja ka selle kambri ukse ette, kelle tarwis hõbedane wõti oli.
„Kes teab, mis ime asju siin kambris weel wõib olla! Ega ta muidu mulle sisse minekit ära ei oleks keelnud,“ mõtles neiu. — Juba pidi ta ust lahti tegema, aga seal tuli tall weel õigel ajal noore mehe noomimine meelde.
Kui kauaks see kestis! Olgu ta nüüd neiu wõi noorik, uudist tahab ta ikka teada; see on juba naiste rahwa wana wiis.
Neiu wõttis wõtme, pööris ukse lukust lahti ja astus keeldud kambrisse.
Oh sina heldeke, kudas ta nüüd ära kohkus!
Kambri nurgas seisis suur laud ning laua peal mitu naiste pead. Teises seinas seisis werine pakk, kelle peal suur laia teraga kirwes oli. Laua all aga nähti mitu naiste rahwa keha maas olema.
Neiu oli nii kohmetand, et — laskis wõtme maha kukkuda!
Wõttis küll jälle ruttu üllesse — aga were plekk wõtmel küljes. Tüttarlaps õerub ja nühib, aga tee, mis sa tahad — plekk jäeb külge.
Pani kohkunud neiu ukse jälle lukku aga tunnismärk ei läinud wõtme pealt sellegipärast enam ära.
Just nagu oleks keegi seda peremehele teada andmas käinud, — tema kodus!
„Ei saanudgi sinu wanemate juure,“ ütles ta neiule, „teel tuli mulle niisugune mõte pähä, sina ehk wõiksid ometi minu keelust üle astuda ja salakambri ukse lahti teha. Tulin sellepärast tagasi. Anna nüüd wõti jälle seie!“
Nein wärises nagu haawa leht ning ei teadnud muud midagi teha, kuid andis wõtme pisarsilmil noore mehe kätte.
„Mis see on?“ käratas mees kurjaste, „sina ei ole ometi minu keeldu kuulnud!“
Wõttis nüüd tüdruku juukseid pidi kinni, nagu mõni kuri metsa loom, wedas sala kambri ning lõi tema pea pakku peal maha. Wiskas keha laua alla ja pani pea laua peale. Uks aga lukku.
Talu eit ootab ja ootab tütart aida juurest tagasi tulema, aga tütar ei tule. Ootab kunni lõuneni, ning saadab siis teise tütre waatama, kuhu wanem õde jäenud.
Teine tütar lähäb ka aida juure ning — kuldmuna jälle seal. Munast saab aidas noor mees, kes jällegi teist õde omale abikaasaks awatellema hakkab.
Neiu wastu: „Ei tohi ilma isa ema teadmata midagi lubada! Mine enne ikka wanemate jutule!“
„Tule siis ometi mu kodu waatamagi! Kui ta mitte su meele pärast ’pole, ega ma sind siis ometi wägise ei wii. Kodu mull lähedal, ei ole tunni käikigi.“
Tütarlaps ei mõtelnud ka midagi paha ning läks noore mehega teele.
Kui nad nüüd noore mehe majasse jõudsiwad, tõutas see endise lubamisega jälle neiu wanemate juure kosima minna ning andis hõbedase wõtme neiu kätte. Kodu hoidjal aga juhtus seesama õnnetus, mis wanemal õelgi: ka tema keha wisati laua alla ning pea õe pea juure laua peale.
„Mis see nüüd ometi peaks tähendama, et need lapsed aida juurest enam tagasi ei tule!“ ütles pere eit kodus. „Juba õhtu jõuab kätte, nemad ikka weel aidas. Noorem tütreke, mine waatama mis wanemad õed teewad, kutsu kabukesed kodu!“
Noorem õde tuleb aida juure — kuld muna jälle seal. Munast saab noor mees ning see meelitab ja palub ka noorema õe weel oma kodu.
Ja noorem õde läks ka kaasa; ei hoolinud sest midagi, et päike tunni pärast alla weereda wõis. Pandi ka temagi proowi peale ning noor mees lubas ise sellsamal õhtul weel wanemate juure minna Ja läksgi.
Neiu mõtles: „Mis ma nii õhtu hilja weel hakkan wõeras majas ümber luusima! Heidan parem puhkama ning waatan homme, mis siin näha on!“
Leidis ka woodi laseme ja heitis puhkama.
Ei olnud uni silma laugusi weel kinni matnud, seal kuuleb ta piiksumist, nagu weikese pillikese healt.
Mis se peaks olema?
„Ah, hiirekesed! Kus neid nüüd puudub!“ mõtles neiu ja jäi jälle rahule.
Aga mis ime lugu see on? Hiired hakkawad üksteisega rääkima: „Siin on nüüd jälle üks õnnetu laps! Magab nii rahuliste, nagu oleks tall homme mõni meele hea oodata. Ei teagi, et keha laua alla ja pea laua peale wisatakse.“
„Sellest õnnetusest wõiks ta kergeste peaseda, kui tall aga enam tarkust oleks,“ ütles teine hiir.
„Kudas siis?“ küsis esimene.
„Sidugu neiu wõti wöö külge, kui ta sala kambrisse lähäb,“ wastas teine hiir.
„Wõi ta õdesigi ei wõiks peasta!“ lisas esimene hiir juure. „Katsutagu kuldmuna seni kaua taguda, kunni ta suu lahti teeb; kül ta siis isegi ära ütleb, mis surnu kehadega teha tuleb.“
Hiired waikisiwad ning neiu jäi wiimaks ka magama.
Teisel hommikul ei olnud noort meest weel kodus.
Neiu läks otse kohe sala kambri uksele, keeras ta lukust lahti ja sidus siis wõtme wöö külge. — Astus kambrisse ning waatas siin kõik terawaste läbi. Laua peal oli arwata tosina ümber naiste rahwa päid, — oma õdede pead leidis neiu ka nende seast.
„Olgu nüüd peale!“ ütles neiu iseendamisi, „ehk saab teist kõikidest weel hingelisi, kui hiirekesed õigust rääkinud.“
Neiu pani kambri ukse jälle lukku.
Arwata lõuna aegu tuli noor mees tagasi.
„Ega sa ometi mu sala kambris ’pole käinud?“ küsis ta kohe neiu käest.
„Ei käinud! Oli ju ära keeldud,“ wastas neiu.
„Anna hõbedane wõti seie!“ ütles noor mees.
Wõti oli aga puhas nagu hõbe ennegi.
„Noh, nüüd saad sa mu perenaiseks, kui sull siit maja kord ja elu meele pärast on!“ ütles noor mees.
Neiu oli sellega rahul, muud kui palus noormeest, et ta teda enne weel isa kodu saadaks, kus weime wakka walmistada, nagu see juba ema emadel wiisiks olnud.
Mehel ei olnud selle soowi wastu midagi. Saatis neiu kodu; näitas talle siis ära tulles ka weel sala tee oma talu poole ilusaste ära.
Nüüd rääkis noorem tütar wanematele kõik ära, mis ta kuulnud ja näinud, ning kudas ta ise weel hingega peasnud.
Isa palus külast tosina mehi appi, wõttis noorema tütre teejuhiks ning läks siis teisel päewal wara, enne walget kurjategija talule.
Saiwad sinna. Noor mees magab.
„Wõtke see kurjategija otsekohe kinni ja pooge ta wõlla!“ karjus peremees.
Aga sellesama korraga oli noor mees kadunud, muud kui weike kuldmuna weeris woodist maha põrandale ning sealt ukse poole.
„Wõtke kuldmuna kinni!“ palus neiu. „See ep see nõia hing on, kes meid metsa pettis!“
Peremees rabas ise kuldmuna kinni.
Muna aga weeris ja põksus peus, nagu oleks ta iga silmapilk jälle ära põgeneda tahtnud.
„Ei wennike, nüüd sa enam ei pease!“ ütles peremees. „Mehed hakake teda taguma!“
Kuldmuna sai nüüd ka kirwe silmadega ja wasaratega nii moodi wopsida, et wiimaks inimese keeli paluma hakkas.
„Ütle, kus hõbe wõti on!“ päris peremees.
Ei ütelnud.
„Antke talle aga seni, kui ta suu lahti teeb!“
Ära ütles nüüd ometi, kus wõti oli. Tehti kambri uks lahti. Surnuid nähes sai meeste süda nüüd nii täis, et nad oleks kuldmuna selle sama korraga puruks tampinud.
„Ütle mulle nüüd, kudas tütred jälle elusse saawad!“ käritas peremees.
Muna ei ütelnud.
Nüüd laskis peremees teda uuesti tampida. Tema jälle paluma: „Laske lahti, laske lahti! küll ma ütlen!“
„Muud kui walu talle!“ karjusiwad mehed. Sai jälle.
„Pange pead kehade otsa, küll tüdrukud siis ellu tõusewad! Laske mind aga lahti! Mis te mind nii palju piinate!“ palus kuldmuna.
Lahti laskmisest ’polnud juttugi.
Pandi neiudel pead küll keha otsa, aga mis surnud see surnud! Anti aga kuldmunale uueste walu.
Nüüd hakas teine rääkima: „Tooge lakast üheksat jägu rohtusi ning suitsetagu nendega tüdrukuid.“
Toodi rohud ja suitsetati.
Ennäe imet! Neiu ärkas ülesse! Suitsetati, kunni terwe tosin tapetuid jälle jalul oli.
Küll see oli nüüd neiudel üks õnn ja hõiskamine!
Rääkisiwad siis, kudas kuri nõid neid kõiki oma wõrku petnud ja siis ära surmanud.
Nüüd kütsiwad mehed ahju tuli-punaseks ning kuldmuna wisati sisse — ahju uks eest kinni.
Küll paukus ja kärkis teine tules. Sest ei kuuldut midagi. Sinna ta kärwas.
Nõia warandust sai aga mitu kümment koormat, mis kõik ära wiiti ning kellest kõige suurem osa noorema õele anti.
Mehed pannud lõpeks nõia talu weel põlema.