Eesti muinasjutud (Kunder)/Ilus minija
Ilus minija.
Nõuukal talumehel oliwad kolm poega.
Kaks wanemat wenda oliwad tugewad ja terwed, kolmas oli nõdrake.
Wanemad wennad kutsusiwad teda loll-poisiks ning ei sallinud teda silma otsas.
Isa oli juba wanaialdane ning pojad hakkasiwad aegsaste selle peale mõtlema, kuda üks kord wara jautamisega lugu saaks olema. Wanem poeg tahtis kodu kohta oma kätte, noorem ja kõige noorem wend rääkisiwad ka seda moodi. Isal aga oliwad kõik kolm poega ühesugused armsad, ning kõige nooremat poega sallis ta iseäranis selle pärast, et see hea südamega ja õiglane poiss oli. — Kutsus nüüd wanamees ühel päewal pojad oma juure ja ütles: „Teie olete mull ühe wõrra armsad kõik. Et minu wara jautamise juures kord tüli ei tuleks, sellepärast õiendagem see asi minu elu päiwil weel ära.
„Noh, mudugi!“ hüüdsiwad wanemad wennad, „meie ootame igapäew oma jagu!“
„Olgu siis nii!“ ütles isa. „Minge kolmekesi aastaks reisi peale; kes mulle aasta pärast kõige peenema särgi toob, see saab koha omale. Kas olete sellega rahul?“
„Oleme küll!“ wastasiwad pojad.
Läksiwad nüüd teele
Wanemad wennad läksiwad otse teed linna poole, noorem wend ei teadnud aga midagi, kuhu poole minna.
Läks wiimaks metsa luusima.
Kõndis tuttawat karja teed mööda edasi, ikka kaugemale metsa poole. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks, kunni wiimaks weel weike jalgrada üle jäi. Seda jalgrada mööda läks noorem wend ikka edasi ja ütles: „Saan ometi nähä, kuhu ma wiimaks wälja jõuan!“
Sai ka wiimaks wälja. Tuli suur maja — nagu mõni kirik — wastu. Kõrged puud ja põõsad kaswasiwad ümber ringi; muidu aga kõik waik ja waga, nagu surnu aias.
Noor mees läks ja katsus ust. Uks oli lahti.
Läks sisse. Ei leidnud mitte üht hingelist majas. Muidu oli kõik korras, nagu oleks alles paari tunni eest maja saksu ja tua poissa täis olnud. Ühes weikeses tuas seisiwad söögid ja joogid laual, nagu pidu ajal. Noore mehe kõht oli ka jalutates tühjaks läinud ning ilma et ta kaua aega oleks järele mõtelnud, astus lauda ja sõi ja jõi kui pulma mees. Oli ta kõhu täitnud, siis waatas ta jälle ümber; käis ühest tuast teisi, ühest kambrist teisi — aga neid oli nii palju, et noor mees kõiki lugeda ei jõuudnud.
Kui ta nüüd nii ühest uksest sisse ja jälle wälja rändas, kuulis ta ühes kambris korraga rutulist kabinat.
„Ah, aa!“ mõtles noormees, „wiimaks leian ometi ühe hingelise, kes mulle selle maja üle otsust wõib anda. Olgu mis on, ma lähän waatama!“
Wõttis kambri ukse lahti ja astus sisse.
Aga kui ta seal ümber waatas, ehmatas ta nii ära, et jalad all wärisema hakkasiwad ja jumi ära kahwatas: Nurgas suure tooli peal seisis suur waskmadu, kes otsekohe pea ülesse tõstis ja terawaste sisse astujat silmitses.
Ehmatanud noor mees tahtis kohe uksest jälle wälja minna, aga madu hakkas rääkima ja ütles: „Ära karda noor mees! Jäe aga seisma, ega ma sulle midagi ei tee!“
Noor mees wärises, kui haawa leht, aga kuulis ometi mau sõna ja jäi tuppa.
Madu küsis nüüd: „Kudas sa seie said ja mis sa otsid?“
Noor mees rääkis oma reisu lu’u ja asja ära; madu nähti seda tähele pannes pealt kuulama.
„Kõige peenema ja ilusama särgi tahan ma sulle anda, kui sa mind aasta aega teenid. Sull on söök ja jook prii ja töö koguni kerge: pead mind iga päew paljalt korra pesema ja siis jälle seie tooli peale magama panema.“
Noor mees mõtles ka asja lugu järele, ja et madu nii lahkeste temaga rääkis, selle pärast ütles ta: „Üks kõik, kus ma olen, kui ma aga hea särgi kätte saan. Jäen küll seie!“ Noh, poisil oli nüüd hea elu. Sõi ja jõi, mis süda kutsus; peses iga päew waskmau ära ja pani tooli peale. Ning madu oli wiimaks tema meelest niisama armas, nagu isa kodus koera kutsikas ehk hobuse warss.
Sellwiisil jõudis wiimaks aasta mööda.
Noor mees astus mau juure ja ütles: „Lase mind teenistusest lahti! Aasta on mööda ning ma pean nüüd jälle isa juure tagasi minema!“
„Mine siis peale! Wõta siit käsikambrist seina kapist ka oma palk, peenike särk, kaasa!“ wastas madu.
Noor mees tänas lahke wastuwõtmise eest, jättis mauga jumalaga, wõttis seina kapist särgi ja läks teele.
Koju tulles leidis ta juba wennad ees. Igal ühel ilus särk kaasas. Aga kui tema oma särgi põuest wälja tõi, siis kohkusiwad teised ära, sest nii ilusat ja peenikest särki ei olnud keegi enne näinud. Isa ütles: „Nooremal pojal on kõige ilusam särk, külap tema ikka siis mu pärandajaks jäeb.“
„Ei, ei!“ karjusiwad wanemad pojad, „see ei lähä korda! Anna meile uus katse tükk!“
„Hea küll,“ ütles isa, „üks aasta on teil jälle aega; kes mulle aasta pärast kõige parema leiwa kodu toob, see jäeb mu pärandajaks. Kas olete sellega rahul?“
„Oleme küll!“ wastasiwad pojad.
Läksiwad nüüd jälle teele. Wanemad wennad tõttasiwad linna poole; noorem wend lonkis jälle metsa poole. Leidis ka endise tee kätte ja sammus edasi. Astus majasse ja tõttas mau kambrisse.
Nüüd oli aga madu hõbedane; ilusam ja suurem kui enne.
Noor mees teretas ja rääkis oma reisi lu’u ja asja jälle ära.
„Ka kõige parema leiwa pead sa saama, kui sa mind aasta aega teenid. Töö on kerge: pead mind paljalt kaks korda iga päew pesema ja siis seie tooli peale magama panema.“
Noor mees arwas jälle: „Üks kõik, kus ma olen, wõi keda ma teenin, kui ma aga kõige parema leiwa kodu wiin! Jäen küll seie!“
Oli nüüd mehel jälle hea põlw. Söök ja jook hea ja töö kerge.
Jällegi aasta mööda.
Noor mees astus mau juure ja ütles: „Lase mind nüüd oma teenistusest lahti. Aasta on mööda ning ma pean isa juure tagasi minema.“
„Mine siis peale! Oled mind heaste teeninud: wõta ka oma palk sealt käsikambrist seina kapist kaasa. Ega paremat leiba kuskil maailmas enam saada ei ole.“
Noor mees tänas madu lahke wastuwõtmise eest, jättis jumalaga, wõttis seinakapist leiwa ja läks teele.
Kodu tulles leidis isa jälle, et noorema poja leib kõige parem oli ning ütles: „Wist noorem poeg meie kauba järele ju ikka mu pärandajaks jäeb!“
„Ei, see ei ole wõimalik!“ ütlesiwad wanemad wennad. „Anna meile weel kolmas katse ning see olgu wiimane! kes siis wõidab, see jäeb ilma sõna lausumata teiste peremeheks.“
„Olgu peale!“ ütles isa. „Kes teist mulle aasta pärast kõige ilusama minija kodu toob, sellepäralt on kõik mu wara ja koht. Kas olete sellega rahul?“
„Meiegi pärast!“ wastasiwad wanemad wennad, ning noorem pidi seega ka rahul olema.
„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks omale meheks himustama!“ mõtlesiwad wanemad wennad.
Läksiwad nüüd jälle teele.
Wanemad wennad wõtsiwad teed linna poole, noorem aga metsa poole.
Jõuudis jällegi mau majasse Tegi ukse lahti ja nägi, et madu nüüd kullane oli. Teretas ja rääkis oma uue katse tüki ära ning arwas ise, et sellega wennad teda ikka saada ära wõitma. „Ka selle soowi täidan ma ära, kui sa mind aasta aega teenida tahad. Tead isegi: töö ’pole raske ja ihu ülespidamine on hea. Sa pead mind paljalt kolm korda päewas pesema ja siis seie tooli peale magama panema.“
„Jäen hea meelega seie!“ wastas noor mees ning alustas oma teenistust. Mõtles ise küll sagedaste: „Ei tea, kas kuldmadu seda soowi peaks ära täita wõima!“
Kui nüüd jälle aasta möödas oli, astus noor mees mau juure, palus luba kodu minna ning päris ka palga järele.
„Jah, wõid küll minna! Saad ka oma palga ilusaste kätte. Aga nüüd pane tähele, mis sull teha tuleb! Esite mine kööki ja küta seal suur ahi nii kuumaks, et ta just punane on. Siis tule tagasi ja wõta mind sülle, wii kööki ja wiska ahju. Uks aga ruttu eest kinni, et ma wälja ei saa. Hoia end aga, et sa mind ahjust wälja ei lase, kui ma sind palun ja ähwardan! Teed sa seda, siis on sinu elupäewad luetud.“
Noor mees täitis karwa pealt mau õpetuse. Kui ta aga ahju ukse kinni pani, hakkas madu ahjus latsuma ja puhuma, paukuma ja wilistama, mis hirmus. Kül palus ja ähwardas teine noort meest, aga see ei teinud ahju ust mitte lahti. — Nõnda möllas siis madu hulk aega; jäi aga wiimaks päris wait. Noor mees ootas weel mõne tunni ja tegi siis ahju ukse lahti.
Ahi tühi; mitte tuha põrmu ega süe kübemet sees.
„See on imelik lugu!“ mõtles noor mees ning hakkas siis jälle tubasid läbi otsima, kas ehk kuskil mõnda uut tunnismärki maust ei wõiks leida.
Otsis ja otsis, aga ei leidnud midagi.
Läks weel ühe weikese kambri, mis pool pime oli; akna ruudud oliwad koguni ära päewatand. Näeb nurgas ilusa siidi tekki rippuma; lähäb ja waatab teki taha: nurgas ilus siidi säng ning sängist astub ime ilus neitsit noorele mehele wastu ja ütleb: „Tuhat tänu sulle, noor mees, et sa mind nii truiste teenisid! Ma olen mitu kümmend ja kümmend aastat — mauks nõitud — siin üksi igawat elu elanud. See mõis, kus meie praegu oleme, oli minu isa päralt. Wihane nõid, kelle poega ma peiuks wastu ei wõtnud, nõidus mind siin mauks. Üks aasta olin ma ikka waskmadu, teine aasta hõbemadu ning kolmas aasta kuldmadu. Üksi siis pidin ma jälle ärapeastetud saama, kui mind keegi noor mees kolm aastat teeninud ja minu soowisi täitnud. Sina oled mind peastnud ning kui ma su meele järele olen, siis wii mind oma isale minijaks.“
Kes oli nüüd rõõmsam kui noorem wend!
Astusiwad majast õue. Siin kõik ümber muudetud: Puud ja põõsad kadunud; ilus lille aed akna all; siledad põllud eemal; tore tõld hobustega ukse ees.
Istusiwad tõlda ja sõitsiwad noormehe kodu.
Isa ja wennad ei jõudnud küllalt seda ilu imestada.
Wenna naised oliwad aga noore minija kõrwas, nagu kuu päikese kõrwas.
„Sina oled mu pärandaja, noorem poeg!“ ütles isa ning wennad ei tohtinud nüüd ka mitte enam tehtud kaupa murda.
Noor mees aga ütles: „Ei ole mull enam nüüd seda pärandust tarwis! jäegu ta wanematele wendadelle. Noorel minijal on suurem wara ja rikkus, kui mitmel mõisa herral kokku.
Tehti nüüd kolme kortsed pulmad. Noorem wend tõi uuest kodust isale ja wendadelle weel hulga raha ja wara kingituseks ning läks siis ära nooriku kodu elama. Ilusamat minijat ei olnud aga keegi enne näinud.