Eesti muinasjutud (Kunder)/Huntema
Huntema.
Ühel laupäewasel õhtul nähti, et pärast wihtlejaid suur hunt sauna läks. Julgemad ruttasiwad sauna juure ning paniwad ukse ruttu kinni. Mõned ütlesiwad: „Teeme uks lahti ja lööme ta maha!“
Teised ütlesiwad jälle: „Ei, laseme ta homseks jäeda, saame siis näha, mis ta teeb!“
Jätsiwad ka hundi sauna wangi.
Läksiwad teisel päewal hulgana sauna juure, tegiwad ukse lahti ning nägiwad nüüd suureks imestamiseks, et hunt sauna lawal istus ning sündinud last süles hoidis.
Enne aga kui keegi oleks selle peale mõtelnud, mis nüüd teha, oli hunt paari sammuga sauna lawalt maas ja uksest wäljas — hüppas ikka jälle metsa poole. Talurahwas saiwad kohe aru, et see mitte õige hunt ei olnud, waid üks äranõiutud naine, kes huntena ümberjooksma pidi.
Wõtsiwad wäeti lapsukese ning wiisiwad kodu. Kandsiwad siin tema eest hoolt nagu oma enese lapse eest. Ööseti sündis aga imeline lugu.
Igakord enne keskööd tuli hunt talukambri akna alla ja kiunus seal kui koera kutsikas seni, kui laps talle läbi akna kätte anti.
Hunt wõttis lapse õrnaste sülle ning imetas teda nagu hundi kutsikakesi, pani siis jälle murule maha ning kadus ära.
Talu rahwas ei puutunud mitte hundisse, sest nad teadsiwad, ta oli inimene.
Nii läksiwad kaks aastat mööda.
Ühel päewal sõitis rikas proua uhkes tõllas talu õuue ning nõuudis lapsukest näha. Talu rahwas aga ei usaldanud lapsukest mitte wälja tuua, arwasiwad tema ema alles metsas olema. Nüüd rääkis proua neile ära, kudas kuri nõid teda hundiks oli moondanud; kudas ta saunas hundina lapse ilmale toonud ja kudas ta nüüd nõia paelust peasenud, sest et ta ühe heinalise käest juhtumise korral palukese leiba oli saanud.
Toodi laps wälja ning proua rõõm ja heameel oli otsata suur. Ta kinkis talu rahwale hulga kuld- ja hõberaha ning sõitis siis ära. Kuhu ta sõitis, wõi kes ta oli, seda ei saanud keegi teada.