Eesti muinasjutud (Kunder)/Hundi äpardus
Hundi äpardus.
Ennemuiste anti huntidelle taewast sööki. Juhtus nüüd ükskord, et üks hunt ilma jäi. Tema küsis wana Jumala käest:
„Kust mina siis nüüd süüa saan?“
Wana Jumal ütles: „Mine teele, mis sull wasta tuleb, see söö ära!“
Hunt läks ka teele. Tuli waene wana sant wastu.
Hunt ütles: „Mull üteldi: Mine teele, mis sull wasta tuleb, see söö ära! — Nüüd tule mulle kätte ja ära põikle enam ühtigi wastu!“
Sant paluma ja kaebama: „Mis minust wanast inimesest sull süüa saab! Olen nälgind ja kuiw kui kuuse puu. Mine edasi, küll tuleb sulle parem suu täis wastu!“
Hunt mõtles ja mõtles ja ütles wiimaks: „Olgu peale. Lähän edasi!“
Ja läks ka edasi.
Tuli nüüd rammus emis hulga põrsastega wastu.
Hundil hea meel, wesi jookseb suhu ja ütleb: „Mind kästi teele minna ja üteldi: Mis sulle wasta tuleb, see söö ära! Tule nüüd mulle kätte, ära põikle midagi enam!“
Emis ütles: „Tulen küll, aga risti mu lapsed enne ära!“
„Kudas ma seda teen?“ küsis hunt.
„Wiska naad üksteise järele jõkke!“ ütles emis.
„Olgu tehtud!“ wastas hunt ja pildus põrsad üks teise järele jõkke.
Kui ta wiimse wette wiskas, hüppas emis ise järele ja ujus ka jõest üle.
Hunt jäi lahtise suuga järele wahtima, sõimas emist petjaks ja selleks ja teiseks. Aga see ei aitanud midagi, teine läks naerdes oma teed.
Hunt läks nüüd jälle edasi.
Tuli tugew noormees wastu.
Hunt ütles: „Mind kästi teele minna ja üteldi: Mis sulle wastu tuleb, see söö ära! Tule mulle nüüd kätte, ära põikle enam midagi.“
„Söö peale“, ütles noormees, „aga lase, ma mõedan enne järele, kudas ma su sisse lähän, kas kahe- wõi ühekorra.“
„Kudas sa mõedad?“ küsis hunt.
„Toon kohe mõedu,“ wastas mees ja tõi metsast tugewa wembla wälja.
Hakkas nüüd mõetma.
Ütles suu juures: „Suuke, siit ma lähän sisse. Hambakesed, teie kisute mind lõhki.“
Hundi meel oli seda kuuldes ülihea
Noormees rääkis edasi: „Kõhuke, seie sisse ma saan. Sabake, sabake…“
Tõmbas siis hundi saba pidi kinni ja hakkas wemblaga waest meest aurama. Ei kuulnud ta hundi palumisest ega hulgumisest midagi, waid wemmeldas aga mehe moodi edasi, kunni lomakese mõlemad küljed paljad oliwad.
Seal katkes saba ja hunt sai plagama.
Mees aga karjus järele:
„Oot, oot, paljaskülg,
Peksa sa said ja saad weel!“
Hunt kutsus metsas ruttu teised hundid kokku ja rääkis oma õnnetust ning palus abi. Läksiwad nüüd kõik noorele mehele järele. Kui mees hundi karja tulema nägi, ütles ta: „Ei nüüd ’pole nalja! Lähän kuuse otsa.“
Ja ronis ka suure kuuse otsa.
Hundid tuliwad kuuse alla ja wahtsiwad ülesse, aga mehe ligi ei saanud keegi. Hakkasiwad nüüd nõuu pidama. Üks wana hunt ütles wiimaks: „Heidame üks teise peale kihti. Küll kõige pealmine wend siis kurjategija kätte saab. Nõuu leiti hea olema ja wõeti wastu.
Paljaskülg heitis kõige pealt maha ja siis heitis hunt hundi peale, kunni kuhi juba meheni hakkas tõusema. Weel üks ainus hunt puudus, siis oleks mees käes olnud.
Aga kawal mees arwas just nüüd paraja aja tulnud olema ja karjus puu otsast walju healega:
„Oot, oot, paljaskülg,
Peksa sa said ja saad weel!“
Kui paljaskülg neid sõnu kuulis, pani ta kohe plagama ja terwe hundi kuhi kukkus ümber, nii et mitmed kaela ja jala luud katki murdsiwad ja wandudes ja põhendates paljasküljele metsa järele punusiwad.
Mees tuli jälle puu otsast maha ja läks oma teed.
Hunt aga mõtleb täna päewani paljaskülje õnnetuse peale ning paneb kohe plehku, kui ta inimest näeb.