Eesti muinasjutud (Kunder)/Ahjualune
Ahjualune.
Mõisa herra käskis kokka head sööki keeta.
Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees warises.
Kokk istus katla ees ja õhutas tuld.
Korraga tuleb ahju alt põranda seest weike mehike wälja ja küsib:
„Armas sõber, anna mulle ka natuke hüwa rooga maitseda! Kõht mull tühi ja süda wesine nagu kalapüüdjal.“
„Ei tohi anda,“ wastas kokk, „isegi suur pere ootamas.“
„Anna tilgake leentki!“ palus weike mehike uueste.
„Noh, wõta siis peale!“ ütles kokk ja andis mehikesele kulbi täie leent kätte.
Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terwe paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla ära.
Mis nüüd ehmatand leehoidjal peale hakata!
Läks waene mees herra juure ja rääkis asja lu’u nuttes ja kaebades ära.
Herra ei uskunud koka juttu küll esite mitte, aga kui see asja Jumala nime suhu wõttes ihust ja hingest tõendas, siis sai herra oma meele paha üle ometi wõimusse ja käskis kokka uut pada tulele panna. Lisas aga kindlaste juure: „Kui weike mehike jälle peaks tulema, siis wiruta talle kulbiga pähä!“
Kokk läks tööle ja peagi warises jälle pidu roog tulel.
Jällegi tuleb weike mehike ahju alt wälja ja palub natuke leent kotikese sisse, mis tall kaelas oli.
„Ei tohi anda!“ ütles kokk. „Herra käskis sulle kulbiga pähä wirutada.“
„Ära löö, armas sõber!“ palus weike mees. „Küll ma sind jälle aitan, kui sull mõnikord kitsas käes on. Mu naine on kodus haige! Ei ole mull roa tegijat ega wee toojat. Lase, ma panen ühe kulbi täiegi leent seie kotikese sisse, et waesel ohkajal natukenegi keha kinnitada!“
Kokk mõtles ka: „Ega ta ometi nii häbemata ei wõi olla kui enne, ja kui palju tema haige naisterahwas siis ometi ära süüa jõuab!“ Andis kulbi mehikese kätte.
Silmapilk oli leem ühes lihaga kotis, pada tühi ning mehike kadunud.
Mis nüüd teha?
Kokk kaebas herrale jälle oma õnnetuse ära ning nuttis ja kaebas weel enam kui enne. Herra sai wihaseks kui tuli, sõimas kokka ja lubas teda sellesama korraga majast wälja ajada, kui ta kolmaskord ka weel oma ametit paremine ei mõistaks pidada. Weikest mehikest käskis aga herra silmapilk surnuks lüüa, kui see ennast köögis peaks näitama.
Jällegi uus pada tulel.
Weike mehike ka seal.
Kokk wõttis kulbi ja karjus: „Herra käskis sind otse kohe surnuks lüüa, sina petis!“
„Ära löö, armas sõber! Kes teab, mis puudus ja nälg sind isegi weel elus ootab. Küll ma sind siis jälle aitan, kui wõin. Mull wäeti laps kodus näljas, haige abikaasa suri ära: ei ole mull enam söögi keetjat ega joogi toojat. Anna mu wäetile lapsele ometi pool kulbi täitgi leent!“ palus weike mehike.
Koka süda läks jällegi haledaks ja ütles ka seekordki hea mees: „Kui palju niisugune lapse põnnike siis ometi ära süüa jaksab! Säh, wõta peale!“
Silmapilk oli aga jälle pada tühi ja weike mehike kadunud.
Nüüd oli waesel kokal palk oodata.
Wärisewa healega ütles ta herrale: „Weike mees warastas jälle leeme tulelt ära!“
„Sina üleannetu, kasi minema!“ karjus herra.
„Et sa mind aga seie maani truuste teeninud oled, sellepärast luban sind weel täna ööseks seie jäeda, aga homme pane oma kribu-krabu kraam kokku ning kasi minema!“
Herra pani kubja leent keetma ja ütles: „Kui weike mehike end jälle piaks näitama, siis löö ta otsekohe surnuks!“
„Hea küll, herra!“ ütles kubjas, „Küll ma talle wirutan.“
Pandi pada tulele.
Jällegi weike mehike seal ja palub natuke leent.
„Wõi, leent sulle tarwis, sina kelm!“ karjus kubjas ning wirutas weikesele mehikesele niisuguse paugu kulbiga pähä, et mehike kui kera ahju alla tagasi weeris.
Roog sai ka walmis ja herra meel oli hea. „Ega mehike nüüd enam oma nina põletama ei tule!“ ütles ta.
Teisel päewal wõttis kokk oma waranduse kotikese selga ja tahtis köögist wälja minna.
Korraga weike mehike seal, pea rätikuga kinni siutud ja ütleb kokale: „Tule sõber, jäta mind ka Jumalaga! Mull on sulle teele weel midagi kaasa anda.“
Kokk sammus ka mehikesele järele.
Ahju all oli ilus suur elukoht, kus mitmet moodi asju ja wärkisi sees.
Mehike wiis koka esimesest tuast läbi ja jäi siis weikeses kambris laudikese ette seisma Wõttis laudilt karbikese ja ütles: „Säh, sõber! Siin on su hea teu eest palk. Kui sull midagi tarwis on, siis koputa aga nimetse sõrmega karbi kaane peale ja nimeta oma soowi.“
Kokk tänas weikest meest kingituse eest ning tuli jälle kööki tagasi.
Kubjas oli sellkorral ka köögis.
Kokk wõttis karbikese, koputas nimetse sõrmega kaane peale ja lisas juure: „Leiwa kott teekäiale!“
Kohe leiwa kott wäljas. Kokk laskis weel mitu asja karbikese abil wälja tulla ja kubjas ei jõudnud karbikest mitte küllalt imestada. Küsis siis: „Ütle ometi, sõber, kust sa selle kalli karbikese said?“
Kokk rääkis kubjale kõik ära ja läks siis ise teele.
„Kui asi nii on, siis pian ma weikese mehikese käest niisama suguse karbikese saama. Küll ma eilase kõrwalopsu jälle heaks teen. Oot, oot, panen paja tulele!“
Kubjas keedab ja keedab, keedab ja oodab, aga mehike ei tule. Hüiab wiimaks: „Sõber, tule ometi külaliseks!“
Oli ka weike mehike seal.
„Miks sa mind kutsud? Mull koka sööki küllalt weel kodus,“ ütles weike mees.
„Katsu ometi! Ega ta midagi ei maksa!“ ütles kubjas.
Weike mees katsus ka ja ütles siis: „Ole terwe! Tule nüüd kaasa, ma maksan ka kulu ära.“
„Mis suur kulu see ka on!“ ütles kubjas ning astus rõõmsal meelel weikesele mehikesele järele.
Kubjas sai ka karbikese; tuli tänamata ja sõna lausumata weikese mehikese juurest ära. Ruttas siis herra juure ning palus tähele panna, mis sünnib, kui ta sõrmega karbi kaane peale koputab.
Koputas ka.
Karbist tormas weike mees wälja, raud nui käes ja hakkas herrat ja kubjast wemmeldama, kunni mõlemad pool surnud maas oliwad. Kadus siis ühes karbikesega ära.
Weikest mehikest ei näinud aga keegi pärast seda enam.