Eesti mütoloogia/Varanduse vedajad

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Varanduse vedajad.

Rahvas tunneb tehtud tulihändu, vaimlisi olevusi, tunneb aga ka tulihännaks käivaid inimesi, kes niisama varandust kokku veavad kui kratid. Võiksime oletada, et nõiad nõiduse väel tulihändadena käivad enestele varandust kogumas. Imelikul viisil kuuleme rahvasuust, et mitmed, kes inimese tulihännaks minemist kogemata pealt näevad, sedasama järele teevad, mida nad näinud ees tehtavat, ja kohe selle peale ilma nõiaks saamiseta ehk lepingu tegemiseta vanapaganaga tulihändadeks lähevad. Eeskuju jäljendades saavad nad mingisuguse maagilise väe, mis nad nii-ütelda tulihändade riiki tõstab.

Tavalisesti tarvitavad tulihändadeks minevad isikud ettevõtmiseks mingisugust asja, mis neid nagu lendamise-masin sihile viib. Korra saab niisugusele isikule linalõugeti lendamise-abinõuks, mille selga ta kaksiti istub, korra seaküna, korra taariastja, mille külge sõitja enese nööriga köidab, korra jälle mõni muu riist. Niisuguseks lendamiseks lõugeti seljas, seakünas ehk muus sarnases majariistas tarvitakse enne ometi lausumist, iseäralikka sõnu, kuid rahvateated sõnade tarvitamist alati selgelt ei rõhuta. Mõnekorra öeldakse ainult: Läki kurati nimel! ja kohe lendab inimene. Kurati nime nimetamine tunnistab ometi, et vanapaganaga varemini mingisugune leping tehtud. Jumala nimel jäljendaja langeb lendu tõustes kohe maha. Mõne tarviliku sõna unustamine ei lase ettevõtet õnnestuda.

Meie päivil ei tunta enam kõiki lendamiseks tarvilikka sõnu. Sõnade kõrval tarvitati vanal ajal muidki abinõusid. Kus käiakse nurgas iseäralikku kivi nuusutamas, kus määritakse ennast iseäraliku rohelise ehk muud karva võidega, kus käiakse ahju peal kolme riista sisse vaatamas. Niisuguse tembutegemise järele alles pääseb lendu. Saladusline sõit oma moodi lennumasinal võetakse alati öösel ette.

Niisugused isikud lähevad niisama saaki saama kui päris tulihännad. Enamasti ihkavad nad vilja, aga muidugi mõista ei põlga nad raha ja muudki varandust, kui selle kallale pääsevad. Neid varandusenõudjaid ei takista uks ega sein: laest lendavad nad läbi ja uksed avavad endid nende lendamisel. Väikse vaevaga võtavad nad ligemise aidast ehk mujalt tubli noosi võerast varandust kaasa ja viivad koju. Lühidalt: nad jäljendavad tulihändu, ainult selle vahega, et tulihänd on peremehe sulane, nemad aga ise peremehed ja korjavad enestele varandust. Tulihännast lahutab neid puuduv tuline saba. Teatakse ometi, et harukorral mõni isik tuliseid süsi kaasa võtnud, kelle sädemed talle tulihänna kuju pidanud andma. Tulihännaga ühendab need varanduse vedamine, tulihännast lahutab neid nende inimlik loomus.