Eesti mütoloogia/Vanemuine
Vanemuine.
1841. aastast alates kollitab Vanemuine Fählmanni manamisel Eestis. Fählmann igatses Eesti rahvale mütoloogilisi suurusi kinkida; selleks õhutas teda Kalevala taga. Et eestlased sarnaseid vägimehi, nagu Kalevala Väinämöinen, Ilmarinen, Lemminkäinen, ei tunnud, arvas Fählmann heaks nad ise luua Soome eeskujul. Ja nii saatis ta Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibuane maailma, ilma et neile suurustele rahvasuust toetust oleks leidnud, vähemalt Eestis nende täiesti võerastele nimedele.
Kui Fählmann „Vanemuine“ kirjutas, toetas ta ennast K. J. Petersoni najale, kes Gananderi mütoloogias nimekuju Vainemoinen tarvitas. Peterson arvas, et vist eestlastelgi sarnane mütoloogiline isik olnud, ometi ilma mütoloogiliseta nimeta. Selle mütoloogilise nime manas Fählmann välja. Ta katsus Gananderi Vainemoinen eestistada ja eestistades tekkis Vanemuine: „Vaine“ sõnast tegi ta vane ja „moinen“ sõnast muine. Seletati: nimi peaks õieti Vanamuine = Vanamuistne: ehk Vanamuine kuuluma, kuid on aja jooksul Vanemuiseks väänatud. Kui korra nime tahetaks eestistada, peaks see umbes „Väinaline“ kuuluma. Nüüd aga on väär sõnakuju Vanemuine rahvale lihasse-luusse kasvanud ja teda on võimata välja tõrjuda, seda enam, et J. V. Jannsen Tartus sellenimelise seltsi asutamisega nime kogu maal õieti koduseks teinud.
Väinämöinen tähendab Soome uurijate seletuse järele vaikse jõe vee ääres asujat, teise sõnaga „väinalist“. Niisugust väinalist tunnevad Eesti rahvalauludki, ometi mitte niisuguste tegude kordasaatjana kui Väinämöinen. Eesti rahvalaulud tunnevad väina tütart, aga palju rohkemini ei teata tast enam. Nii näituseks öeldakse:
Narva tütar jo naiste rõivin, |
Väina tütre kosimine tuletab elavalt Salme kosimist meelde. Väina tütre ja sula Salme lugu annavad teineteisele nii-ütelda kätt. Nagu sula Salme neitsile, tulevad Väina neitsilegi kosilased. Seega kuulutavad Setukeste laulud teisel kujul sama lugu, kui ka kosimine meie lauludes erineb. Väina tütar ei ole Salme viisi veel jaksanud isiku nimeks kujuneda. Prof. E. N. Setälä püüab ka väina kosilasi välja manada, oletades, et Võnnu asemel tuleks Setukeste lauludes vääna, väina lugeda, kuid need väina noored mehedki ei suuda oma tegevusega meie tähelepanemist ära teenida ega milgi kombel Väinämöise kõrvale astuda (Eesti Kirjandus 1914, Väinalised). Kuna ta Joukahaist lume ja jää haldijaks katsub muuta, peab ta Väinämöist veejumalaks, kes esimesega tülli satub. Väinämöinen ja Joukahainen oleksid seega loodusevägede sümbolid. Kui ka mitmed õpetlased püüdnud kõiki loodusevägesid sümboliseerida mütoloogilisteks olevusteks, puudub niisugusel oletamisel meie ja Soome mütoloogias ometi tõsine alus.
Vanemuist on meil alati laulu- ja mängujumalaks peetud ehk vähemalt meie Orpheusiks. Nagu tuttav, esineb Väinämöinen Soomes suurena lauljana ja mängijana. Kalevala kirjeldab, kudas kõik loomadki tulevad ta mängimist kuulama ja kudas ta mäng südameid sulatab, hingesid nagu taevasse ülendab. Mängu ja laulu kõrval annab Kalevala Väinämöisele veel laia tegevuseala. Prof. K. Krohn esitas mõne aja eest oma Kalevala uurimistes Väinämöise kohta küsimuse: Kas jumal või inimene? Suuremalt jaolt võidulaulmise peale ennast toetades jõudis K. Krohn otsusele, et Väinämöist tuleb jumalaks, nimelt veejumalaks pidada, kuna laulmine talle enam nagu kõrvaliseks tegevuseks jääb. Uuemal ajal on prof. K. Krohn Väinämöise jumalusest ikka enam loobunud ja ta inimlikku loomust rõhutanud, vaatamata selle peale, et Agricola Väinämöist hämälaste jumalate sekka arvas, kes „viisisid tagus“, ja Giers 1767 teda soomlaste Vulkanuseks nimetas. Krohn seletab, et niisama vähe kui Vulkanuse sarnast tagumisetaide jumalat soomlastel võis olla, võiks ka Apollo sarnast laulu- ja mängujumalat olla. Ülepea kaldub prof. K. Krohn viimasel ajal selle poole, mõnda senist „üliinimlist“ lihtsaks surelikuks, uruks, vanaaegseks ülemuseks moondada. Kui rahvalaulud Väinämöist „vanaks“ nimetavad, tähendab see ausõnana ülemust. Lõpuks jõuab rahvaluule uurija otsusele, et Väinämöinen vagusa jõe vee ääres asujat tähendab.
Veehaldija esineb tihti, niisama kui näkk, lauljana ja mängijana; ta mäng tuletab mõnekorra noore Tõllu mängu meelde. Tavalisesti puudub rahvajuttudes veest tulnud mängijal pärisnimi. Ennemini võiks teda ehk ometi mingisuguseks veehaldijaks kui mingisuguseks inimeseks nimetada.
Fählmann luuletab Vanemuisele kuldsete käharate juustega ja imelinikuga tütre Juta juurde, kellel rahvasuus iga alus puudub. See Juta on Fählmanni teatel inimeseks saanud luule. Oma linikuga näeb ta mineviku kujusid. Fählmann näikse nime sõnast „jutt“ tuletavat, kuid nimi sulab palju enam võõra rahva Juttaga ühte. Juta kuju jääb igatahes Fählmanni kauniks luuleks.