Eesti mütoloogia/Tulihänd
Tulihänd.
Vanad rahvad kõnelevad lendavatest madudest, kes sagedasti rahaaukudel viibivad ja neid varjavad. Vanad eestlased ei tunne niisuguseid rahaaukude valvajaid, lendavaid elukaid, küll aga raha, vilja ja muud varandust kätte vedavaid lendavaid tuliseid loomi. Neid võib vilja edendajate hulka ainult selles mõttes arvata, et nad ühele isikule — oma peremehele — seda kokku veavad, kuid see vilja ehk muu varanduse kasvatamine sünnib ikka ligimese kulul — seda varastakse lihtsalt.
Seda varanduse vedajat hüütakse tulihännaks, pisuhännaks, kratiks. Krati nime kõrval puutume veel mõne selle nime väändega kokku. Krati asemel öeldakse mõnes kohas ratt, krätt, krett, rett isegi raharätt. Kratti tunnevad soomlasedki. Esimest korda nimetab kratti piiskopp Agricola 1551 hämalaste jumalana: Cratti murhen piti Tavarast = kratt pidas muret tagavarast, varandusest. Eestis nimetakse esimest korda 1698 „viljakratid“. Kõige vanem teade meie maa krati kohta on Breemeni Aadamal, kes ütleb, et Eestimaal lendavaid madusid (dracones) ja madusid austatavat (IV, 17). Hiljemal ajal mainib neid Dionysius Fabricius, üteldes: kellest mõned lendavaid madusid (dracones) majades peavad, kes vilja varastavad ja peremeestele kannavad. Ühe vana teate järele hoidis kratt mahamaetud varandust ega annud seda ilma ohvrita kätte. Igatahes on kratt sel puhul rahaaugu haldijaga ühte sulanud.
Eestlased ja soomlased on krati nime läänenaabritelt laenanud. Vanas põhjakeeles tähendas skratti nõida, aga ka kurja vaimu, kummitust. Rootsis tähendab backskratt vaimu, kes mäel tulena loidab. Skratist tegid eestlased kõigiti krati ja kudas selle teisendid kuuluvad. Noarootslased hüüavad skratti ometi skretiks. Sellest skretist tehti Lääne ranna eestlaste suus krätt, krett, rett, raharätt.
Kratt on lendav vaim, kes teel enesest pika tulejoa järele jätab. Selle tulejoa pärast nimetab rahvas teda laialdaselt ka tulihännaks. Mõne teate järele võib saba, hända jalaga mõõta, teiste järele koguni süllaga. Eemalt paistab tulihänd nagu küünal, ligidalt aga lendav raket.
Enamasti lendab tulihänd õhtul pimedas taeva all, aga ka kesköösel. Pimedas paistab ta pikk tulesaba seda paremini silma.
Tulihänd ei lange haldijate kilda, nagu muud vaimud. Tulihänd on inimeste käte töö, kellele hing sisse muretsetakse. Tulihända teeb ta saada soovija kolm neljapäeva õhtut. Aineid tarvitakse selleks väga mitmesuguseid, enamasti ikka vanu asju, selle järele, mida tegija kõige hõlpsamini kätte saab. Tavalisesti püütakse elukale looma kuju anda. Esimesel neljapäeva õhtul ei ilmu tulihännast veel elumärki, teisel neljapäeva õhtui hakkavad üksikud jaod ju kigisema ja kägisema; mõned tulihänna tegijad põgenevad seda kuuldes hirmu pärast. Kolmandal neljapäeva õhtul kargab tulihänd kärinal püsti tegija ette tööd nõudma. Mitmed kohkuvad nii, et jalgadele valu annavad. Tehtud elukas jookseb aga põgenejale järele ja murrab enamasti ikka ta kaela. Juhatakse talle aga kohe töö kätte, ruttab ta seda korda saatma.
Tulihänd valmistakse saunas, rehes, ristteel, harukorral muuski paigas mõnesugustest, enamasti vanadest ainetest. Valmistud tulihännal puudub ometi veel hing; seda peab kolmandal neljapäeva õhtul hankima: mõne teate järele saadakse hing alles neljanda neljapäeva õhtul vanapaganalt. Mõned teated kuulutavad, et kolmandal neljapäeva õhtul tulihänna tegija ristteele peab minema ja seal vanapagana välja vilistama, teised teavad, et kolm neljapäeva õhtut tuleb teda kutsuda. Vilistamise peale ilmub vanapagan varsti tulihännale hinge andma. Vaevapalgaks nõuab ta aga tulihänna tegija pahema käe nimetissõrmest kolm tilka verd. Mõnekorra tilgutab vereandja veretilgad tulihänna peale ja kohe hakkab see elama. Mõnekorra ometi laseb vanapagan vere paberile tilkuda, mässib paberilehe kokku, pistab tasku. Tulihännale elu andes teeb vanapagan tingimiseks, et omanik selle kuuldes iial jumala nime ei nimetaks. Väga sagedasti katsuvad tulihänna tegijad vanapaganat vereandmisel tüssata. Vereandmine sünnib õhtul pimedas. Vereandja võtab kas mõne looma verd kaasa ja annab looma vere tulihänna elustajale, ehk ei anna looma verdki, vaid punakat mahla. Pimedas ei märka vanaõelus vereandja kelmust. Vereandmisega müüb inimene muidugi oma hinge vanapaganale. Alles vereandja surmatunnil, kui vanapagan hinge järele tuleb, selgub pettus ja hingenõudja peab tühjalt ära minema. Mõni kaval katsub tulihänna elusseäratamisel vanapagana aega kukelauluni viivitada ja röövib siis hingeraamatu põgenevalt hingepärijalt. Vereandmisel tõotab vanapagan vereandjale tavalisesti niisuguse tulihänna, kes kõik ta omaniku tööd ära teeb. Mõni kaval vereandja püüab selle tingimise peale toetades tehtud kaupa murda, tulihännale otsides niisugust tööd, mida see ei jaksa teha. Üks lõikab koti põhja alt ära, tulihända sundides põhjata kotti kullaga täitma, teine käsib leivast redelit valmistada, kolmas liivast köit keerutada, neljas linaseemnetest kuhja teha, viies midagi muud võimata tööd korda saata. Kõigist katsetest hoolimata ei õnnestu tulihänna töö. Hirmuga põgeneb tulihänd. Niisugusel puhul on kontraht murtud ja vanapagan kaotab õiguse vereandja hinge nõuda. Mõnekorra tuleb vanapagan tulihänna põgenemise järele omaniku hinge nõudma, aga teadupärast asjata.
Tulihännad on kas ühe, kahe, kolme, nelja ehk viie jalaga. Ühejalgseks, kolmejalgseks ja viiejalgseks tehtud ta valmistamise ajal mõne vea pärast, olgu et tarbeainetest midagi puudu jäänud ehk mõni tarvilik sünnisõna ununud ehk tegija tarviliku osa verd jätnud andmata. Mõni ühe jalaga tulihänd avaldab tugevust, teine nõrkust. Tulihännad on mitmet karva: punased, hallid, mustad j. n. e. Tüligi juhtub tulihändade vahel. Mõni peremees peab enesel kaks tulihända; omad tulihännad isekeskis ei tülitse, küll aga võõrastega, nimelt kui nendega vedamiseteel kokku juhtuvad.
Tulihännad nõuavad omanikult toitu, ohvrid. Nad armastavad iseäranis tanguputru ja piima. Kui peremees tulihända hästi ei sööda, maksab tulihänd seda rängalt kätte. Mõni tulihänd nõuab iga päev värsket leiba. Üleüldiselt tuntakse lugu: sulane söönud laudilt tulihänna pudru ära, pannud solki asemele. Tulihänd vihastub nii, et kohe maja põlema süütab. Tulihänna ülesanne on omanikku orjata, talle varandust hankida. Töötegemiseks avaldavad tulihännad suurt agarust. Nende tööd tuletavad vahel Kalevipoja tööd meelde.
Kõige sagedam töö on tulihändadel raha ja vilja hankimine. Raha võib tulihänd peremehele aastate kaupa vedada, ilma et peremehe isu täis saaks. Raha vedamise kõrval laseb omanik tulihända mõnekorra ka metsa laastata, põldu künda ja äestada, seemet külvata jne. Raha vedamise pärast hüütakse tulihända tihti ka „kullakassiks“.
Tööd toimetab tulihänd tavalisesti ööajal. Varandust ei võikski ta ju päevaajal hankida, sest raha ja vilja veab ta ikka võõraste aitadest ja majadest. Veskid armastab ta iseäranis revideerida. Päevaajal magab ta nagu must kass enamasti laudil põhkude peal, aga ka viljasalves.
Tulihända ei pea saagiteel ükski lukk ega sein kinni, igale poole pääseb ta sisse, igalt poolt võtab ta enesele matti. Omaniku juures käib ta katuseaugust sisse ja välja. Kui ta ka, tulehaga järel, sisse ja välja lendab, ei sütti õlest katus ometi põlema. On aga iseäralik põhjus olemas, süütab tulihänd ise maja põlema, olgu kas oma tahtmisest ehk peremehe käsu peale.
Tulihänd ei vea mitte üksi varandust kokku, vaid varjab seda ka varga eest, tulgu varastama inimene ehk teise peremehe tulihänd. Tulekahjusid arvatakse enamasti kõiki tulihänna teoks. Pea põletab ta sellepärast, et teda keegi pahandanud, pea jälle, et teda kusagil pole sisse lastud varastama, pea peremehe käsu peale. Tulihänd muudab tarviduse järele kuju. Tuline haga ta järel ja tuli ta ümber on tal ikka tundemärgiks. Suurematena loomadena ta ennast ei näita, küll aga kassina, koerana, kukena, maona j. n. e. Tihti ei või ta välise tule pärast mingisugust kuju ära tunda. Lennul nähakse tulihännast tavalisesti ainult ümargust punast kera ja pikka tulehaga selle kera järel.
Ühest küljest ustakse tulihänna suurt väge, teiselt poolt arvatakse, et inimene teda ometi võib iseäralikul korral ära võita. Tähele pannes, et tulihänd aidas käib varastamas, tarvis varastatava varanduse omanikul aita minna, kõik augud kinni toppida, ainult uks lahti jätta ja ise valvama jääda. Tuleb tulihänd sisse, siis pulk augule ette ja tulihända peksma. Pihelgane vits tapab tulihänna. Enamasti teeb tulihänd enese nägematuks, nii et talle kuigi palju ei saa hoopa anda. Kus tulihänd korra kinni pandud, sinna ei tule ta enam vargile.
Mitmed tulihänna omanikud tüdinevad viimaks tulihännast ja püüavad tast lahti pääseda. Kõige hõlpsamaks abinõuks arvatakse müümist. Tulihänna müümisega kaotab vanapagan õiguse ta endise peremehe kohta. Lahti pääseda soovijad müüvad varandustooja Tallinnas, Tartus ja Riias ära. — Vabaks päästakse tulihännast, kui talle üle jõu käiv töö määratakse, näituseks järve ehk jõe ärakandmine sõelaga, tuule kandmine kotiga ja ettemääratud laiuses ja kõrguses linaseemnetest kuhja valmistamine. Et töö ei õnnestu, põgeneb tulihänd peremehe juurest. Katsed tulega tulihända hävitada ei saada sihile. Pannakse põlema maja, kus tulihänd sees, lendab varandusevedaja leekidest välja ja murrab süütaja kaela. Ainult siis läheb tulihänna kaotamine tules korda, kui tulihänd rattarummu poeb, rummule pihelgased punnid ette pannakse ja rumm tulesse visatakse. Niisugusel korral kuuldakse pauku ja tulihännast jääb ainult sinist suitsu järele.
Kui iseäralikku kaupa ei ole tehtud, jääb tulihänd peremehe surmani teenistusesse, eeldatud, et ta tegemata jäänud töö pärast enne ära ei põgene. Peremehe surmaga kaob tulihänd. Russwurm teab, et omaniku surmaga tulihännaga ühes ka kõik kokkuveetud varandus kaob (Inland 1848, nr. 29). Suurem jagu teateid tunneb küll tulihänna kadumist pärast omaniku surma, vaikib aga kokkuveetud varanduse kadumisest.
Lõunapoolsed eestlased tarvitavad tulihänna asemel pisuhänna nime, saarlased sagedasti tuliku nime. Pisuhända peetakse enamasti ikka päris Eesti nimeks, niisama kui tulihända. Pisuhänna algust tuleb Rootsi keelest otsida. Läänemaa rootslased annavad tulihännale „bisa“, „bise“ nime. Meie rahvas moondas Russwurmi seletuse järele bisa „pisuks“ ja lisasid talle saba taha; sedaviisi tekkis pisuhänd. Pisuhänd on vist venelaste бѣсъ’iga, Leedu bêsas’iga = vanapagan, Islandi bisn’iga = kole elukas, Rootsi biseca = majavaim sugulane (Eibofolke, 378). Nagu rootslaste rahvaluule korjandustest selgub, tähendas rootslaste bisa esiotsa vist mahajooksvat piksenoolt, kuna meteoorisid kratiks ehk tulihännaks peeti. Ülepea on ju mahalangevad meteoorid rahvaluules imeliku eluka tulihänna sünnitanud. Sisselöövat välku nimetavad Eestimaa rootslased nüüdki veel bisa, bisen ja piksenooli bisekuulideks. Bisen näikse neil ühtlasi kuri vaim olevat, sest kirudes ütlevad nad: Bisen võtku sind. Eesti rahvaluules ei ilmu mingisugust iseäralikku vahet tulihänna, pisuhänna ja krati vahel, vaid kõik kolm sulavad kokku üheks olevuseks. Rahvasuu annab sellele tulisele olevusele veel mõned muud nimed, nagu puuk, miisu, vana empli, tont, lendava, vedaja, õnnetooja, varakandja j. n. e. Viimaste nimekandjate tegevus erineb ometi enam-vähem tulihänna tegevusest. Puugi nime kannab ta iseäranis Lõuna-Eestis. Rakvere ümbruses on tondi nimi krati, tulihänna, pisuhänna nimed kõik eest ära tõrjunud; tont kannab varanduse ja raha vedajana, tuline haga taga, täiesti valitsusekeppi oma käes (v. mu „Krati-raamat“).