Eesti mütoloogia/Tulehaldijad

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Tulehaldijad.

Küll ei kõnele rahvasuu otsekohe tulehaldijast, aga mitmed näpunäited juhivad meid ometi niisuguse olevuse juurde. Nagu raamatus „Esivanemate ohverdamised“ näidatud, ohverdati tulele mitmel puhul ja niisugused tulele ohverdamised eeldavad tulehaldija olemasolu. Soomes toetab seda väidet veel niisugune usk, et uude majasse elama minekul healoomuline inimene peab seal esimese tule põlema sütitama, et majasse hea haldija tuleks. Eestist ei ole ma esimese tule ülestegeva isiku loomu peale rõhku panemist leidnud. Soomes ei tohitud vanemal ajal tuld ta õige nimega nimetada, niisama kui meil karu, hunti, rebast, kuradit j. n. e., vaid tarvitati selle asemel alati mõnesugust eufemistilist nimetust. Igatahes tunnistavad mitmed andmed, et esivanemad tuld elusaks pidanud. Tulel on tahtev hing, kes võib karistada, kui teda pahandatakse, ütleb F. A. Hästesko. Seda tule hinge võime teise sõnaga tulehaldijaks nimetada. Seda tulehaldijat tähendab tingimata kõnelev tuli. Muiste, kus tule saamine raskustega ühendatud, püüti nii-ütelda „igavest tuld toita“: hoolitseti, et tuli iialgi leest ei kustunud. Hõõgavad söed maeti õhtul tuha alla, kus nad tuld hommikuseni tarvituseni alal hoidsid, mil nende varal lõke põlema süüdati. Rahvasuu teab jutustada, korra otsinud naine tuhast asjata tuld. Külast toodud uue tulega hakanud söe külge jäänud tuli lees varsti sõnelema. Võõras tuli kiitnud oma perenaist, kes ta eest alati hoolt kannud, nii et surma (= kustumist) pole pruukinud karta. Talu lee kustuv tuli kaevanud selle vasta oma hooletu perenaise üle, kes teda tihti nälgida lasta. Ähvardanud seda hooletust kätte maksta. Pea sütitanudki ähvardaja selle talu põlema. Elus, kõnelev tuli on muidugi tulehaldijas.

Esivanemad pidasid tuld pühaks. Mitmed rahvad väidavad ta põlvenemist taevast. Niisuguste rahvaste sekka kuuluvad ka soomlased, kelle Kalevalast sarnane ilmavaade meilegi tuttavaks saanud. Eestlased teavad esimese tule tekkimisest vähe kõnelda, kuid aukartusega vaatasid vanemad elanikud alati tule peale. Veel meie ajani keeldakse kõvasti tulde sülitada, sest siis minna suu kärna. Keelu mõte esineb aga usus: püha tuld ei tohi inimese suu väljaheitega roojastada, kui ka teistpidi veele seda küll sallitakse anda, vist arvamises, et sarnane sarnasele sobib. Niisama keeldakse jalaga põlevate puude külge puutuda ehk ülepea puid jalaga kohendada; seesugune tegu avaldaks muidugi lugupidamatust püha tule kohta, mis ohvritulena ju iseäranis austust ära teenis. Aukartusega kõnelsid esivanemad müristamisest ja välgust, kõigi tulede pühaduse sümbolist, kui luba nii ütelda. Müristamise ehk välgu pilkamine tõi tavalisesti varsti karistuse kaasa: taevane tuli lõi niisuguse pilkaja maha, nagu mitmed rahvajutud seda tõendavad. Püha tule kustutuseks ei kõlvanud tavalised abinõud, nagu vesi. Seda nägi rahvas tihti müristamise ajal, mil tihti seda rohkem välku sähvatas, mida rohkemini vihma voolas.

Sellepärast seletasid vanad eestlased kui ka mitmed muud rahvad, pikse sütitatud tule kustutada ainult piim. Valge seltsib valgega ja võidab endise valge = piksetule. Soomes seletatakse, piim pidada noore ja puhta naise piim olema. Eestis ei ole mulle sarnast nõudmist silma puutunud. Rahvas teeb kustutamise tingimiseks piima. Soomes arvatakse ka kuke verd võivat piksetule kustutada. Tulekahju ajal heideti vanasti must kana tulde, et see punase kuke lämmataks.

Jaanipäeval ohverdati tulehaldijale mõnesuguseid aineid, isegi piima ja leiba. Jaanipäevasest tulest, õigem tulehaldijast usuti, et ta puhastab ja kurje vaimusid kaugele peletab. Aga mitmed muudki tuled targutasid sedasama, nimelt õitsetuled alguses kurjade vaimude eemaletõrjumist, kuna hiljemini see tähendus unustati ja neile ainult praktiline külg, soojuse andmine õitselistele järele jäi. Lehmade jüripäevane läbi tule ajamine targutas niisama kurja eemaletõrjumist karjast; sama otstarve on karja suitsetamiselgi. Aga ka iseennast kaitseb inimene tule varal vaenuliste vägede vasta. Kurjade inimeste jälgedesse heidetakse tuhka. Nõiad põletati vanal ajal ära, et sedaviisi nende kurjuse ja pahategemise jälgi täiesti kaotada.

Kreutzwald teab, vanasti ohverdanud pulmast tulnud noorpaar tuleemale lepituseks (Boecler, Der Esten, l. 35). See tuleemagi täiendab väidet, et tuld elusaks peetud. Muidugi sulab see tuleema tulehaldijaga ühte, s. o. tähendab sama, mis tulehaldijas.

Eesti põhjarannast — Kuusalust — pärit olevad tulesõnadki juhatavad tulehaldijate juurde, neid ometi tuleisandateks ja tuleemandateks nimetades. Kui üksi nende tulesõnade järele tohib otsustada, võiksime ütelda, et meeste- ja naistesugu tulehaldijaid tunti. Need tulesõnad ise kuuluvad nii:

Tuli on tuima, raud on valju.
Tuli ei polda tuttavada,
Raud ei raiu langudasa,
Vesi ei vendada ubuda.

Tulgu siis tuleisanda,
Tulgu siis tuleemanda,
Tulgu tulda katsumaie,
Valgija valatamaie.
Sel on kattila käessa,
Sel on kulpi kattilassa.

Need tulesõnad on tingimata Soomest pärit; seda tunnistab ju nende Soome võitu keelgi, mis ülepea Kuusalus täiesti päevakorral. Tulehaldijaid targutavad ehk teisedki tulesõnad:

Valge mees tõuseb meresta,
Valge kattil käessa,
Valge kepp oli kattilassa.
Ära puutu punakivisse,
Liha luie liigedesse!

Hiljemal ajal pidi tulehaldijas tulepühalise Lauritsa eest taganema, kes tulejumalana ta asemele astus.