Eesti mütoloogia/Taara
Taara.
Vanaisa, Uku Jaanusena esineb Taara. Vanemad mütoloogilised dokumendid Taarat ei tunne, vaid Tharapitat ehk sarnasenimelist. Läti Hindrek kirjutab oma ajaraamatus 1220. a. kohta (XXIV, 5). Seal oli mägi ja väga ilus hiis, kus sealne rahvas ütleb saarlaste jumala, keda Tharapitaks kutsutakse, sündinud ja sealt Saaremaale lennanud olevat. Teises kohas (XXX, 4) nimetab Läti Hindrek veel korra eestlaste jumala nime, tähendades: „Rõemus on kristlaste sõjavägi; nad hüüavad, paluvad Jumalat. Ka teised hüüavad, rõemsad oma Tharapitas, nad paluvad hiit“. Natuke eespool ütleb Läti Hindrek jälle: „Teised preestrid ristisid teisi. Nad viidi rõemuga lossi Kristust kuulutama, et saarlaste jumalat Tharapitat välja ajada… Viisid oma maalinnadesse preestrid enestega, kes Kristust kuulutasid jaTharapita teiste paganajumalatega välja ajasid (XXX, 5)“. Mäge, millest Läti Hindrek eespool kõneleb, tuleb vististi Ebavere mäeks pidada, mille hiiest rahvas arvas jumala Saaremaale olevat lennanud. Hilisemad rahvaluule teated ei tea midagi enam Saaremaale lendamisest.
Läti Hindreku käsikirjades on eestlaste jumala nimi mitmet moodi kirjutud: Tharapita, Tharapilla, Tharabitha ja Tharabita. Pärastised uurijad tegid nimest vahel koguni Tharapyhha, Tharapitha, Tarapütt ja Tharastita. Alles aegamööda jõudsid õpetlased arusaamisele, et ühtki neist nimedest ei või õigeks pidada, vaid et jumal Taara nime kandis. Läti Hindrek kuulis võitlemises, et eestlased Taarat appi hüüdsid: „Taara avita! Taara avita!“ pidas neid kaht sõna jumala nimeks ja kirjutas sel põhjusel Taara asemel Tharapita.
Selgem arusaamine Taarast tekkis Fählmanni ja Kreutzwaldi ajal. Ju esimene märkas Taara Vanaisaga üheks olevuseks, kirjutades: „Sõjajumala nimi oli Taara, liignimega Vanaisa, Vanataat, Vanamees. Tema oli taeva ja maa looja ja tema kõrval ei olnud muud jumalat. Taarat austati pühades hiites palvega ja ohvriga. Temale ohverdati loomi, mida üheskoos söödi.
Kreutzwald kirjutab Taara kohta: Taara ehk Vanaisa kutsutakse jumalatest kõige kõrgemaks, keda aastas kolm korda tohiti kumardada ja paluda, muul ajal aga kanti palvet ta ette teiste jumalate või vägeva Lijoni ingli kaudu. Viimane vahemees kutsutakse maapealseks jumalaks, kes Piksega ühes käib. — Rahvaluule ei anna mingisugust tuge Kreutzwaldi väitele, et Taarat ainult kolm korda aastas tohitud kumardada ja austada. Vististi tuli Kreutzwald sellele väitele Laguse rahvaluule alusel seismata üleskirjutustest. Võimalik, et Taarale aastas kolm suurt püha peeti, kuid sellegi väite kohta puuduvad meil andmed. Niisama sulab Laguse fantaasia kujuks Taara austamine Lijoni ingli kaudu. Eesti paganus mingisuguseid inglid ei tunnud. Piibli 12 leegionist inglitest on Lagus-Kreutzwaldi Lijoni ingel tekkinud, kellel Eesti mütoloogiaga vähematki pole tegemist.
Tõeasjaks jääb, et rahvas Taarat vägevamaks taevajumalaks, siis ka müristamisejumalaks pidas. Küll asus ta taevas, aga viibis niisama maa pealgi, nagu ju Läti Hindreku teatest kuuleme, kus ta asukohaks hiis tehakse. Taara tammikud, pühad hiied elavad meie päivini rahva mälestustes edasi. Sinna viidi ta ohvrikivile mõnesuguseid anda. Võimata enam ära määrata, kas ainult Taarale või mitmele kõrgemale olevusele hiites ohverdati. Hilisem aeg näib ohvrisaaja olevat unustanud; peaasjaks jäi ohverdamine (vrd. „Esivanemate ohverdamised,“ lk. 87—98).
Taarale oli neljapäev pühendud. Neljapäeval käidi hiies püha pidamas. Torupillimees puhus kivi ehk kännu otsas torupilli, rahvas laulis ja tantsis. Nimelt peeti niisuguseid pidusid suvel, mil nad öö otsa hommiku valgeni kestsid. Öösi tehti hiie ligidale tuli üles, mille ümber vanemad inimesed istusid, kuna nooremad lusti lõid. Saarlased arvasid, et Taara ise hiiepuu otsas viibib ja sealt noorerahva pidu pealt vaatab. Hiidlastest teatakse, et need praeguse Pühalepa kiriku kohal alasti olles ohverdanud, ohverdades noad kätte haaranud ja üks teist katsunud täkkida nii, et veri ilmuks. See veri oli jumalale ohvriks määratud; missugusele jumalale, seda enam ei teata. Ka Kärdla ligidal Hiieselja hiies tehtud niisama. Seal võtnud veriseks täkkimisest isegi naisterahvad osa. Täkkimise ajal mängitud agaralt torupilli.
Mitte ainult hiies ei pühitsetud neljapäeva, vaid niisama kodugi.
Mitmel pool oli neljapäev hiljemal ajal Tõnnile pühendud. Kõik austus käis ainult Tõnni kohta. Nähtavasti oli Tõnn Taara austuse eest ära tõrjunud, ise asemele astudes, niisama kui teisal püha neljapäeval peeti, ilma et enam oleks teatud, kelle auks seda peeti.
Neljapäeva pühitsemine ulatab Eestist palju kaugemale. Vanad germaanlased pühitsesid niisama neljapäeva kui eestlased. Neljapäeval ei tohitud tööd teha, muidu nuhtles nende Thor töötegijat rängalt. Veel viimase ajani peavad Margi ja Holsteini talupojad kardetavaks neljapäeval mõnesuguseid töösid teha. Häda neljapäeva õhtul ketravale naisterahvale; vanapagan viskas sealse rahva arvamise järele ketrajale tühja koonla tuppa kätte üteldes: Kedra seegi täis!
Thor nuhtleb niisama kui Taara tavalisi töid, õnnistab aga erakorralisi. Neljapäeval ajasid vanad germaanlased karja esimest korda välja, arstisid haigeid loomi ja inimesi. Lühidalt: kõik neljapäevased ettevõtted olid germaanlastel, niisama kui meil, keeldud ehk kästud. Suureks pühaks neljapäeva pidades söödi meil kui germaanlaste seas neljapäeval kõige paremat rooga. Keedeti sealiha ja herneleent. Herned tuletasid Thori haavlid — rahet — meelde. Herneleeme asemele astus tihti vahetuseks kapsaleem. Igatahes leiame Taara ja Thori ja nende austamise suhtes palju ühtlust.
Ma ei taha väita, nagu tuleks Taarat tingimata Skandinaaviast laenatud jumalaks nimetada, seda enam, et nime jälgi kaugemategi Soome sugu rahvaste seast leida, kuid tõeasjaks jääb, et Taara teenistus Soome sugu rahvaste seas elusse ei ole ärganud. Nagu suur osa meie usundist ja kultusest rahvusvaheline on, ni ka Taara ja palju muid Eesti kõrgemaid olevusi.
Taara algupära üle on palju vaieldud. Osa õpetlasi väidab ta põhja rahvastelt saadud laenuks, osa Soome-Ugri oma jumaluseks.
Ei või nimetamata jätta, et kui ka mitte kogu Eestis, mitmel pool Taara asemel Toorust räägitakse, näituseks Harjumaal, Järvamaal ja Võrumaal. Toorule — tihti öeldakse Tooru-jumalale — pühitseti neljapäeva õhtut ja peeti ohverdades ja lauldes pidu, kusjuures torupillimees sagedasti torupilli puhus. Mitmed väidavad, torupill pärinud nime Tooru-jumalast; seda pilli hüütud varemini toorupilliks; sellest tekkinud hiljemini torupill. Harju rannas nimetati möödaläinud aastasaja esimesel poolel neljapäeva õhtut „Tooru teeramise õhtuks“, ilma et oleks ometi teatud seletada, mida see „Tooru teeramine“ tähendab. Tingimata tuleb seda kõnekäändu Toorust = Thorist tuletada, kellele ju, nagu eespool tähendud, neljapäeva pühendati. Knüpffer tõendab, ta kuulnud vanematelt inimestelt, et nende esivanemad seda jumalat pea „Toor“, pea „Taar“ nimetanud (Inland 1836 nr. 22).
G. Vilberg on Kose kihelkonnast vanade inimeste suust kuulnud, et seal Alaveres aasta 50 eest neljapäeva õhtuid „Tooru õhtuteks“ nimetud. Neil Tooru õhtutel pole tehtud mingisugust tööd, vaid mängitud ja puhutud „toorupilli“. „Toorupill“ olnud niisamasugune vasikamaost pill, nagu torupillgi. Tooru enese kohta ja ta õhtute pidamise kohta et teatud seletusi anda.
Soome mütoloogia ei tunne Taarat, kuid muil Soome-Ugri rahvastel on see nimi teisel kujul olemas. Laplased nimetavad müristamisejumalat Turms. Laplased tunnevad Thorigi, kuid tavalisesti kannab see neil nime hora-galles. Nime esimene pool on Thorist tuletud; viimane pool tähendab taati. Hora-gallesile ohverdati porosid, aga ka vasaraid; vasar, nagu tuttav, on Thori sümbol. Laplased pühitsevad Thori = hora-gallesi auks neljapäeva ega kedra sel päeval villu (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, 68—73).
Vogulid hüüavad taevast ja jumalat Tarom, ostjakid Turum, Torm, Torem, Torum, tshuvaschid head vaimu ja taevajumalat Tora. Võimata väita, et kauged idapoolsed rahvad germaanlastelt jumala nime laenanud. Palju enam peame oletama, et ühed kui teised ennemuiste kusagil ühisest allikast ammutanud, nagu ülepea enamasti kõigi Euroopa rahvaste vanast usundist ja kommetest ühist leiame, ilma et iga korra julgeksime laenu germaanlastelt, slaavlastelt, romaanlastelt tõendada.