Eesti mütoloogia/Murueide tütred

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Murueide tütred.

Kuna Eesti haldijate maailm inimestega enam-vähem sõjajalal seisab ja viimsed esimeste poolt alati vaenuavaldusi kardavad, kui ka haldijad ikka kurja ei katsu teha, ei pruugi inimene muruhaldijaid karta. Need pilguvad nagu heledad tähed mustade kõuepilvede vahelt, valmid põrmulapse muresid peletama, meelt rõõmustama, lootust tulevikku kasvatama.

Murueit ehk muruema oma tütardega asub metsas. Murueite kujutab rahvas enesele ette vanaldasena naisterahvana, kes mõne korra keppi käes kannab, ta tütarde parves igaüht aga niisugusena iludusena, nagu maapealsete neiude seas iialgi ei nähta. Murueide tütred elavad jäädavas nooruses, kannavad ebemesarnaseid valgeid riideid ja armastavad kuuvalgetel öödel metsas lagedal murul hea meelega heljuda. Murul heljumise ja viibimise pärast hüütakse neid ka muruneiudeks. Peale heljumise teab rahvasuu veel muruneiude vihtlemisest ja suplemisest kõnelda. Ühe kui teise tegevuse võtavad nad suveöödel, enamasti kuuvalgel ette. Nende vihtlemiselava on metsas puudeladvad, kus kuuvalgel nende vihad hõbedast säravad. Suplemas käivad nad metsajärvedes ehk metsa vahel jõgedes, kus nad vees kogu lühikese suveöö pahistades, mängides, naljatades mööda saadavad.

Ainult harukorral võivad inimesed neid näha, kui nad ka alati metsas ja metsamurul viibivad. Mõnele isikule näitavad nad endid oma täies toreduses, mõni jälle võib nõialt saadud võidega silmi võides neid näha. Juhtub keegi inimene nende heljumise ajal nende keskele, püüavad nad teda sealt, talle vastu silmi puhudes ehk teda kõdistades, eemale tõrjuda. Varitseb keegi varjul nende vihtlemist ehk suplemist, võib murueit uudishimulist rängalt karistada, kas pimedaks ehk keeletumaks moondada.

Mõnel üksikul juhtumisel õnnestub kellelgi noorelmehel muruneiut tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ei saa inimene muruneiuga abielus elades. Hiljem ehk varem pöörab muruneiu õdede juurde mururiiki tagasi. Murueide tütred teevad mõnegi nägija õnnetuks. Nende nägemise järele ihkab nägija neid veel näha, veel nende ilu imestleda; käib ööd ööde järele neid otsimas, kuid asjata. Igatsus muruneiude järele saab mitmele nende nägijale kihvtikarikaks.