Eesti mütoloogia/Marras
Marras.
Marras on olevus, kelle kohta Eestis tänini kõige segasemad mõisted valitsenud. Juba ta nime nimetakse mitmet viisi: marras, mardus, margus, mardo. Kalevipoeg tunneb marduse kiljatamist ja laanes nutmist, aga muidu ei tea tast nii hästi kui midagi. Sel põhjusel seletab Kreutzvald, et mardus vaimude hääl metsas olla, mis muistse aja kannatust ja häda vaiksetel õhtutel kaebata. Sagedasti olla marduse häält Jaanilinna juures kuulda. Virumaal öeldada pöningul mingisugust kodinat kuuldes: mardus kolistab! ilma et ütleja teaks, mida selle kolistajaga tuleb mõista. Edasi ütleb Kreutzvald, ta kuulnud ühelt Nissi taadilt, et kui marduse häält sagedasti kuuldaks, võida sõda ja verevalamist oodata. Kreutzvald oletab, et mardus Rooma usu ajal Eestis „Märtyrer“ sõnast tuletud, tähendades, et kergesti võidi seda sõna usu eest langenud esivanemate kohta tarvitada.
Mardusel pole ometi märtritega mingisugust tegemist, kui ka sõna vähe märtri sarnaselt kõlagu. Mardus on ainult nime „marras“ teisend. Viimne sõna on Soomes hästi tuttav ja niisama Eestiski „marraskest“ sõna kujul. Marrast muistse aja kannatusi kuulutavaks vaimude hääleks nimetades on Kreutzvald sellele olemisele liig ahtad tegevuse piirid määranud. Ülepea ei ole Eesti keeles marrast tänini pikemale käsitamisele võetud ega teata tast tavalisesti rohkem kui mis Kreutzvald eelpool ta kohta ütlenud.
Marrast ei tunta suuremas osas Eestimaal enam, vaid peaasjalikult ainult Soome laheäärseil mail. Saaremaal kuulutab üks jõgi veel Marduse nime; Harjumaal tuletab Liber Census Daniae Martaekilae — Mardu, sagedamini meie ajal Maarduks nimetatud, teda meelde, kuna Saares muidu mardast enam midagi ei mäletata. Kõige enam on marras ennast Virumaa rahvamälestuses alal hoidnud. Virumaa teadete järele sünnitab marras majades ja majade ümber viirastusi. Ta on surnu käskjalg, ettekuulutaja, ilmub ikka sinna, kus keegi inimene surmale määratud. Vanade inimeste jutu järele olnud ennemuiste kõik kohad mardaid täis. Siis ei ole nende ilmumine alati peatset surma ette kuulutanud, vaid surma mõne korra koguni pika aja pärast. Kui kusagil majas keegi raskelt haige on ja tuttavad tulevad teda vaatama, ütlevad nad ära minnes tihti: küll see ikka varsti sureb; aina marda hais juba toas! Missugune see hais on, ei ole ometi teada.
Taludes ei kedratud neljapäeva õhtuti sellepärast, et siis ka marras kedrata, kui vokk tühjaks jääb. Usutakse, et mitmes kohas, kus inimesi toas polnud, vokk varsti hakanud kedrama. Niisugusel puhul öeldi: Kuule, kudas marras kedrab! Mindi vaatama, ei nähtud kedagi. Kui õhtul kas pererahva ülevalolemise ajal ehk puhkamise puhul kanad õrrel kiristades häält tegid, kuulutasid nad marda toas olekut. Inimesed ei näinud teda, küll aga kanad.
Tavalisesti näitab marras ennast inimese kujul, harukorral looma näol. Looma näol ilmumisel käib marda meel ja mõte kurja peale. Mõne korra nähtud teda linnuna lendavat.
Väga tihti ei ilmu marras mingisugusel kujul, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamisega, müristamisega, vahel oigamisega, käimisega. Kudas ka vaadatakse ja otsitakse, ei leita kedagi. Pea aga sureb keegi majas. Suremine kuulutab, et marras majas käinud ühel ehk teisel viisil suremist ette kuulutamas.
Virumaal nimetatakse mõnel puhul kodukäijaid marrasteks. Mardad sulavad seal vahel kodukäijatega täiesti ühte. Marras kõnnib ehk jookseb tihti niisama kui kodukäija, sammub vahel hobuse kõrval hobusega võidu. Marda ühtesulamine kodukäijaga sunnib meid oletama, et marras surnust tekkinud.
Viimast oletamist toetab ka see ilme, et seal, kus keegi inimene õnnetumat surma saanud ja maha maetud, mardad sagedasti mitmel kujul ilmuvad. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid üles ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.
Professor J. J. Mikkola väite järele on „marras“ sõna tähendus esiotsa olnud „surnu“. See tähendus sobib hästi ka Eesti keele sõna kohta „marraskest“ — rikutud, surmale määratud nahk. Prof. K. Grotenfelt oletab, et „martaus“ = Eesti mardus surnut, surnukeha targutab. Martaus oleks sõnakuju teisend, nagu meil mardus marda teisend. Novembrikuu peale langeb hingede päev ja osalt ka hingede aeg. Soomlased on seda kuud sellepärast hakanud „marraskuuks“ nimetama. Prof. K. Krohn oletab, et meie mardikuu sõnast mardakuu tekkinud. Niisugusel puhul sulaks marraskuu meie mardikuuga ühte. Marraskuu tähendab vist seda kuud, mille jooksul hingede kodukäimise aega peeti, ehk aga, nagu prof. Mikkola väidab, ohvrite tapmise kuud; need ohvrid olid muidugi surnutele määratud nende maa peal käimise ajaks. Vanus Soome kirjus kõneldakse marras-ohvritest, mis sedasama tähendavad kui tapmiseohvrid. Prof. Mikkola järele on marras = surnud Iraani keelest laenatud; teine sõnakuju on martas, mis surevat ja inimest tähendab.
Algupärase surmatähenduse kõrval on meil Eestis mardale veel teine tähendus tekkinud: surma ettekuulutaja. Rootsi soomlastel tähendas 1600 paigu marras seda, kes pidi surema.
Kui marras külas oli, tuli öösi hall mees patta kirstunaelu taguma, uskus rahvas vanemal ajal.