Eesti mütoloogia/Leiger

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Leiger.

Rahvasuu tunneb kahte Tõllu venda, samasugust vägimeest nagu Tõll. Ühe venna tegevus ja nimigi on ununud, teise venna Leigri nimi elab rahvasuus edasi, niisama üht ja teist ta tegevusest. Nagu Tõll Saaremaa vanema ametit pidas, niisama Leigergi. Mitmes suhtes tuletab ta venda Tõllu ja ka Kalevipoega meelde. Ühine on neil kõigil võitlemise ajal kivide tarvitamine, ühine suur söögi-isu ja pikk uni. Nagu Kalevipoeg, alustab Leiger mõnda tööd, ilma et seda suudaks, ütleme parem oskaks lõpetada. Nagu Kalevipoeg, kiusab ta püha Jüri kutsikaid taga ja hävitab neid nii palju kui suudab. Ise paganaks jäädes püüab Leiger ristiusku heitnud hiidlaste palvet täites neile kiriku ehitada; kui aga teisal ilma tema teadmata kirik tekib, kahmab Leiger, nagu vend Tõll, varsti kivi kätte kirikut hävitama. Lühedalt: Leigri tegevus tuletab elavalt Tõllu tegevust meelde, ei arene aga nii mitmekesiseks nagu Tõllu oma. Leiger on Tõllu kahvatu varjutis.

Leigri nime seletamine teeb oma jagu peamurdmist. Oletakse, et Leiger Rootsi lekare = mängija, mängumees, pillimees tuletud. Niisugusel puhul oleks pidanud Leiger suur pillimees olema, kuid ta pillimängimisest ei tea me midagi, vähemalt ei ole rahvasuu teateid Leigri pillimängimisest alal hoidnud. Ainult seda teame, et noor Tõll Saares Vanemuisena esineb, oma viiulimängimisega inimesed ja loomad paneb tantsima. Pillimängimise osavus on peale kirikute ehitamise õieti ainus silmapaistev tegevus noore Tõllu elus. Kui Leiger tõesti lekare sõnast tuletud, oleks meil siin Rootsi laenuga tegemist. Iseäranis ei oleks meil tarvis niisuguse Rootsi laenu üle imestleda, sest keskajal elas Hiiu saarel väga palju rootslasi, kellelt vägimees hõlpsasti rootsikeelse nime oma peategevuse järele võis omandada, eeldud, et Leigri nimi tõesti Rootsi keelest tuletud.

Viimaks oleks veel Karksi vägimehi nimetada, kellest üks Lisna, teine Lasna nime kannab; kolmas esineb nimeta, aga me võiksime teda elukoha järele „Mäkisteks“ kutsuda. Need koopaelanikud, rahvasuu vanapaganad, viskavad üksteisele kaugema maa peale leibu kätte, niisama kui Tõll ja poeg teineteisele vasarat. Samasuguste hiidude hulka tuleb ka Virtsu ja muid vanapaganaid arvata, kellest rahvasuhu veel vähem mälestusi maha jäänud.