Eesti mütoloogia/Lämmeküne

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Lämmeküne.

Nagu Vanemuise ja Ilmarise, manas Fählmann Lämmeküsegi esile, ta kohta kirjutades: „Kolmas oli Lämmeküne, lõbus noormees, heatujuline, ikka rõõmus, valmis vallatust tegema“, ja edasi ütleb Fählmann Lämmeküsest veel: „Lämmeküne hulkus hõisates mööda metsi ja künkaid“. See on kõik, mida me Lämmeküsest kuuleme Fählmanni kaudu. Rahvasuu ei tea muidu Lämmeküsest midagi kõnelda ega võigi, sest et ta nime igatahes Soome mütoloogiast omandanud.

Siiski üsna sellekohaste Lämmeküse jälgedeta ei tohi me Eestitki pidada. Kuusalust on üks rahvalaul üles kirjutud, kus järgmine lause esineb:


Lesked naised Lemmingäised.

Ometi pean juurde lisama, et Kuusalusse väga palju Soome aineid tekkinud, nii et Kuusalu ainetel teravat läbikaalumist tarvis, kas aine Soome ehk Eesti oma. Soome ainete esinemisest Kuusalus ei võigi nii imestleda: Kuusalusse on vanemal ajal palju soomlasi sisse rännanud.

„Lesked naised Lemmingäised“ kõrval esineb teises Kuusalust üleskirjutud rahvalaulus:


Lehi, herrä Lemmergüne.

See Lemmergüne muidugi niisama vääne Lemminkäisest kui eelmine Lemmingäsed, juhib meid siis seletust Kalevala kangelasest otsima.

Teine sarnane nimi esineb ometi sagedamini Eesti rahvalauludes ja see on Lemming. Ühes Haljala rahvalaulus öeldakse:

Kes tahab orjasta ujuda,
Sulasesta minna sulge,
Lemming leiva leikajasta j. n. e.

Teisal astub Lemming Ilmarise asemele ja taob enesele, nagu see, kullase emanda.

Lemming poega poisikene,
Ei saa naiseta elada;
Tegi kullasta emanda,
Läks ta kullaga magama,
Hõbedaga hingamaie.

Teisendis ei tao Lemming naist, vaid toob selle koguni Toonest.

Läks ta Toonest naista tooma.
Kalmust kosima emandat.
Sai ta Toonest toonud naise,
Kalmust kosinud emanda,
Läks ta naisega magama j. n. e.

Ingeris minnakse niisama Toonelt tütart kosima, kuid seal ei kosi Toone neiut Lemming, vaid „Peeter, püha sulane“, nagu Setukeste lauludes.

J. Jung nimetab korra Lemmingit jahijumalaks, kes Palmse vallas Loobu jõe ääres Lemmingi nimelises talus elanud (Muinasaja teadus III, l. 155).

Fählmann kingib Lämmeküsele „Vibboane“ seltsiliseks, kellest ta muud ei tea, kui et see kange vibukütt olnud. Vibuane eeskujuks on soomlaste Vipunen olnud, kelle olemus eestlastele täiesti tundmata. Isegi nime Vibuane on Fählmann hoopis võõriti moodustanud. Kalevalagi ei tea Vipusest palju kõnelda; Vipunen oma tarkusesõnadega puhkab ammu hauas, kust Väinämöinen neid peab hankima.