Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Stahli ja Rossihniuse kirjade mõjust
Stahli ja Rossihniuse kirjade mõjust.
Et Stahli kirjad, mis trükis ilmunud, rohkesti mõjusiwad, seda oleme juba enne tähendanud, ja seda oli ka sellest märgata, et terwe rida kirjamehi ette astus ja kirjasid wälja andis. Muidugi ei jäänud ka Rossihniuse töö mõjuta, kui ka temal juba ta kirjades leitawa murde pärast seda mõju ei wõinud olla, kui Stahlil oli. Tartu ülikooli Eesti keele lektor Jürgenson, kes aastal 1842 Eesti kirjanduse lühedase ajaloo Saksa keeles kirjutas, ütleb Stahli ja Rossihniuse kohta, kui ta nende tööd oli tähtjaks nimetanud, nõnda: „Nemad kui wäljamaa mehed on teinud, mis nad abinõuudeta ja eestöödeta teha wõisiwad ja on selle pärast kiitust ära teeninud.“ Keele kohta ütleb Jürgenson, et wahe nende ja nüüdse keele wahel järgmine olla: 1) kahe pää-murde wahe oli nende ajal wähem kui nüüd; 2) mõlema mehe keel on täis Saksa kõnekäändusid, millest mõned nüüd kadunud, aga teised rahwa suhu on läinud, ja 3) Stahli ja Rossihniuse käänamine ja pööramine on teist wiisi kui praegune. — Ei ole salata, et Stahlil ja Rossihniusel sõnu on, mis wanemal järjel seisawad, kui need sõnad nüüdsel ajal. Jürgenson kirjutab edasi: „Stahli ja Rossihniuse kirjade mõju näitas end pea. Eesti keel tuli auusse ja sai õpiasjaks ei aina waimulikkudele, kellele selle keele tundmist ameti pärast waja oli, waid ka teistele, kes teda just ametis ei tarwitanudgi, kuid kes lusti pärast priiajal teda tundma õppisiwad.“
Tõesti õpiti Eesti keelt palju enam kui enne, ja paljud mehed ja naesed kõnelesiwad ja kirjutasiwad Eesti keeli ja Eesti keeles, nagu seda ka pulmalauludest näeme, mis selles raamatus, ja nimelt järgmises lugemises, oleme awaldanud. Eesti keel oli tõesti kõnekeeleks ka osalt haritud perekondades saanud.
Stahli mõju on see ka olnud, et piiskopp Iheringi kihutusel mitmed kirikherrad hakkasiwad piiblit Eesti keelde ümber panema. Ihering palus seks ka 1642 rüütlite abi. Seda ta ei saanud, sest wastati, piibli tõlkimine olla kirikherrade asi, ja rüütlitel olla Saksa keeli piibel. Tööst ei tulnud midagi wälja.
Johann Gutslaff, kes 1630 Urwaste kirikuõpetajaks sai, kirjutas raamatu Eesti rahwa „ebausu“ see oli muidugi wana paganausu wasta, sest Eesti rahwas oli seestpidi ikka weel paganlise muinasusu pidaja. Gutslaff kirjutas Wõhandu jõe ja Pikse auustamise wasta. Seesama Gutslaff andis ka a. 1648 Tartu murde grammatika wälja, et oma poolt Eesti keele õppimist kergendada. Sõda sundis Gutslaffi Tallinna põgenema, kus Ihering tema käsikirjade üle rõõmus oli. Kuid ka tema tööd ei ilmunud trükis ja läksiwad kaduma. Gutslaff ja Ihering leidsiwad mõlemad Tallinnas 1657 katku läbi surma. Ka Hageri kirikuõpetaja Christoph Blume, kes Gutslaffi lese wõttis ja ta tööd edasi tegi, ei leidnud mahti kirjasid trükkida lasta ja suri 1669. Nende juurde tuleb weel Simon Blanckenhagen arwata, kes Pärnus 1617 õpetajaks sai ja siin 1640 suri; andis esimese Eesti keeli jutluse-raamatu wälja, mida aga ka enam leida ei ole.