Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Lydia Koidula
Lydia Koidula.
Lydia Koidula oli J. W. Jannseni tütar. Nime „Koidula“ Eesti rahwa elu koidu-ajast, mille ajal neiu end õigusega mõtles elama, wõttis kuulsa kirjamehe tütar enesele juba noore neiuna ja tegi ennast selle nime all Eesti kirjanduses kuulsaks ja lugupeetawaks. Koidula on siis warjunimi, mis Eesti kirjanduses tähtsaks on tõusnud.
Koidula sündis Wändras, kui tema isa sääl alles kooliõpetaja ja kantor oli ja nimelt aastal 1843 jõulukuu 12. päewal. Wändras elas ta oma lapsepõlwes. Pärast läks ta wanematega Pärnu elama. Isa läbi sai noor neiu äratust Eesti keeles midagi kirjutada. Pärnus oligi see, kus Koidula oma esimese uudisjutu „Ojamölder ja tema minija“ kirjutas ja pärast Tartus Laakmanni juures trükki andis aastal 1864. Ka muidu oli Koidula isale ajalehe kirjutamisel agaraks abiks. Selsamal aastal, mil ta esimene jutt ilmus, tuli ta ühes wanematega Tartu elama, kus isa enesele uue ajalehe „Eesti Postimehe“ asutas. Siin on ta isaga ühes wäga palju kirjutanud. Tema kirjade hulk on wäga suur. Muist neist ilmus isa ajalehes, muist iseraamatutes. Kõik aga on nüüd otsas, sest et neid uuesti ei trükitud. Koidula kirjade uus trükk oleks wäga soowida. — Kui Koidula aastast 1864 aastani 1874 oma isa juures ühte puhku kirjanikuna tegew oli, läks ta Dr. Michelsonile abikaasaks. Dr. Michelson läks pärast Kroonlinna kroonutohtriks. Naese-põlwes ei ole Koidula enam palju kirjutanud, aga jäi alati Eesti kirjandusele palawaks waimustatud sõbraks. Üks tige ja salalik wähihaigus oli armsale noorikule külge löönud, mida arstiwõidus üksnes mõneks ajaks wõis alla suruda. Selle haiguse ohwrina suri see suur Eesti kirjanik aastal 1886 heinakuu 30. päewal.
Harwa walab loodud oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese pääle wälja, kui seda Koidulale oli sündinud. Tema oli ära rääkimata waimurikas naesterahwas. Tema terwe isedus oli nagu luulelist õhku täis. Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses walatud. Tema kirjatööd oliwad nagu sisemise suure waimu sünnitused. Esimesed neist ilmusiwad „Pärnu Postimehes.“ Tema esimene jutt, juba nimetatud „Oja-mölder“ oli ühes tema algusline ilusam ja täielisem suletöö Eesti kirjanduses. Selle jutu sisu on lühedalt järgmine:
Wana mölder Andres Trimm on rikas, aga wäga ihnus mees ja elab oma naese Liisuga pahasti. Temal on kaks last, poeg ja tütar. Wiimane käib linnas Saksa koolis ja saab Saksa haridust, peab kõike, mis Eesti maiku näitab, halwaks ja on kõrgimeelne. Wiimaks tuleb keegi päält näha peenike linnakaupmees ja kosib tütre ära. Aga kaupmehel on raha häda, ning et äi raha ei anna, jääb ta pea bankrotti. Noorik jääb selle üle nii kurwaks, et ta tiisikuse saab ja sureb. Möldri naene ja poeg wõtawad seda õpetuseks, wana mölder jääb seks, mis ta olnud. Ta soowib, et poeg rikka tüdruku kosiks, kuid poeg armastab kadunud külakoolmeistri waest tütart Annad. Kui isa seda kuuleb, on ta wäga wihane ja püüab oma poega teisele mõttele wiia. Kuid asjata. Isa lubab siis poega pärandusest ilma jätta, ei aita, poeg jääb waesele neiule truuks. Ametist lahti lastud wallakirjutaja, Kirja-Tiits, kes wanalt midagi saada loodab, ajab isa weel rohkem poja wasta wiha täis. Aga ema kaitseb oma poja armastust waese neiu poole. Kui isa emale selle pärast kurje sõnu ütleb, wastab ema, et isa juba tütre õnnetuks teinud, ei wõida ka lubada, et ka poeg pahasse abielusse saab. Ta lubab mehe juurest ära minna, kui see järele ei anna ja poega pahale tüdrukule tahab ära wisata. Isa on nimelt tõesti säärase tüdruku oma pojale pruudiks määranud, kes kombeliselt kõlwatu on. Isa jääb küll rahuliseks, aga ei anna järele. Ta laseb asja edeneda, sest et ta end naesest ei taha lahutada, mis kulu teeks. Poeg saadetakse kord linna jahu müüma. Tagasisõidul tabab ta oma pruudi Anna, kes jala kodu poole läheb. Ta kutsub teda enese juurde wankri pääle. Selle juures hakkawad hobused lõhkuma, ja Anna jääb üksi wankrile, kuid saab raskeid haawu. Perud hobused jooksewad wiimaks Oja-weskile, kus ema Liisu haawatud Anna lahkesti wastu wõtab ja talitab, kui ka wana mölder selle üle wihane on. Kui poeg wiimaks jala koju jõuab, wõtab isa teda kurjaga wastu. Isa läheb selle juures nii tuliwihaseks, et ta püssi warnast kahmab ja poega maha lasta tahab. Ema jookseb ruttu wahele ja ei lase seda sündida. Poeg läheb nüüd kodust ära ja hakkab külas sulaseks. Waheajal on Kirja-Tiits Anna kasu-emale raha laenanud, et see Annad sunniks temale naeseks tulema, sest ta armastab kangesti Annad. Möldriga teeb Tiits kauba ära, et mölder talle 260 rubla maksab, kui tema tüdruku enesele wõtab. Nüüd aga tuleb sõja-aasta 1812. Möldri poeg läheb wabatahtliselt sõtta Napoleoni wasta. Waheajal piinatakse waest neiud Annad, et see oma sõna ja truuduse murraks ja Kirja-Tiitsule läheks. Neiul on hirmus raske wõitlus. Aasta läheb mööda. Siis tuleb korraga kolera külasse. Möldri naene jääb raskesti haigeks, warsti pärast seda ka mölder ise. Kedagi ei ole, kes haigeid talitaks. Nüüd tuleb Anna ja hakkab mõlemaid raskesti haigeid inimesi talitama. Möldri naene toibub, kuid mölder on suremas. Oma pojast ei olnud nad mõlemad midagi enam kuulnud. Tema oli sõjawäega Saksamaale läinud, kus ta Leipzigi juures rahwaste lahingus ühes sõdis. Möldri rahwa haiguse ajal on wägi jälle tagasi tulemas. Möldri poeg toodakse, raskesti haawatud, wiimaks kodumaale. Ta juhtub just siis weskisse tagasi, kui ema toibumas ja isa suremas on. Isa kahetseb surres oma waljust, õnnistab poega ja ta pruuti ning annab nad kokku. Siis heidab ta hinge. Tema poeg wõtab koolmeistri tütre Anna ära, elab temaga ema juures wäga õnnelikult ja saab weski omanikuks. Nõnda on jutu sisu.
Nagu sest kirjeldusest näha, on jutt 19. aastasaja hakatusest wõetud. Tema tuum on Eesti rahwa elust ja annab ilusa kuje Prantsuse sõja ajast Eesti rahwa kodusest olust. Need on täiesti Eesti loomud, mis jutus ette astuwad. Jutt on üleüldse Eesti jutukirjanduses paremate sekka lugeda.
Neitsi-põlwes on Koidula otse suremata iluga kirjasid kirjutanud. Tema luulded on ka sellest ajast, ja nendes on ta Eesti rahwale wäga kauni päranduse jätnud, mis küll ialgi hukka ei lähe. Pea kõik tema luulded on alguslised, ei mitte tõlked ega ümberpanekud, ei ka ümbertehtused. Nagu tema isedus, nii on ka tema luulded otse luulelist ilu lõhna täis. Luuldeid lugedes märkab igaüks kõrge waimu liikumist: See oli luulewaim, mis sellest naesterahwast oma rahwale rääkis. Iseäranis meelde tuletada on tema isamaalsed luulded, mis Eesti maa ja rahwa kohta käiwad. See on suur ja leekiw armastus ühes waimustusega, mis tema lauludes neitsilikust hingest wälja woolates meie wastu kuumab. Nii waimustatud ja suurewõimulisi laulusid isa- ja kodumaast ei suuda küll enam keegi tema järele luuletada. Selle pärast on tema laulud, kui neil ka seda rahwalist keelt ei ole, nagu ta isa omadel, ikkagi väga tutwaks saanud, ja igaüks kirjanduse sõber tunneb neid. Sündsate wiisidega on nad rahwa waimu omanduseks saanud. See on luulewaim, mis nende läbi rahwa südamesse teed leiab.
Koidula luulete arw ei ole mitte wäga suur, selle eest on aga luulete kirjandusline wäärtus seda suurem. Suurem osa tema luuldeid on küll kahes luuldekogus leida, millest esimene nime all „Wainu-lilled“ Kuresaares 1865 ja teine nime all „Ema-jõe ööpik“ Tartus 1866 trükiti. Mõlemas kogus on tuumakad salmid, kuid „Ema-jõe ööpik“ on tähtjam, ja temas on Koidula pää-salmid sees. Sellest laulu-kogust pidi weel teisi jagusid ilmuma, kuid ei tulnud. Selle asemel on aga Koidula suure hulga salmikuid ajalehtedes, kalendrites ja raamatutes awaldanud. Neid korjata ja ühes koos uuesti trükki anda oleks wäga tänu-wääriline töö. „Ema-jõe ööpikus“ olewad luulded on ka Koidula luuletest kõige rohkem rahwa seas tutwaks saanud.
Luulete näo poolest on ütelda, et need pea kõik lauldawad salmikud on. Üksnes mõnel ainsal on balladi (jutusalmiku) sisu. Salmikute koor ja mõõt on enamasti laitmata, sagedasti ka keel, kui ka keelele siin ja sääl wäga karwu pidi lühenduste läbi on liiga tehtud, näituseks „wälk’wad, õnnetuss’, südame’,“ kus „wälguwad, õnnetusesse, südamesse“ ja „tungi’, hing’da, tunnista’,“ kus „tungida, hingata, tunnistada“ peab seisma. — Riimi ei tarwita Koidula ka häämeelega ega palju, ja see on wanal wiisil kaunis tihti poolik wõi puudulinegi. Sellegi pärast on püüdmist ära tunda paremaid riimisid tarwitada. Mõni kord on riimi pärast koguni terwe sõna muudetud, nagu „’polnudke, minage, edase, tagase“ kus „’polnudgi, minagi, edasi, tagasi“ peab seisma. Aga need kõik on üksi wälised wabadused ja kirjawahed, mis luuletaja on hääks arwanud, aga mida wali arwustus just küll ei luba. Muidugi ei tee need luuldeid mitte inetuks ega maigutuks. Koidula salmikute terwe wäärtus on nende luulelises hoos ja wõimus, nende sisu mõtete tuumas, nende kõne sorawuses ja leekiwas waimustuses, mis lugejat ühes soendab ja waimustab.
Wõtame „Emajõe ööpiku“ 1. trüki kätte, siis leiame, et üksikud salmikud raamatu alguses uues ja pärast rohkem osa wanas kirjawiisis on kirjutatud. See on kirjandusajalikusti huwitaw ja paneb meid sesse aega, mil uus ja wana kirjawiis elu ja surma pääle wõitlesiwad, mis wõitluses wiimaks uus wõidu sai. Ka Koidula wõttis kirjawiisi wõitlusest osa ja sai uue kirjawiisi sõbraks.
Waatame arwustawal silmal raamatukese sisse, siis tuleb esiti luuleline terwitus Eesti rahwale, kellele salmikud ängatud. Siis tuleb Emajõe teretus, mis täis mälestusi ja mõtteid on. Siis tulewad mitmet sugu sisuga luulded, mis Koidula meeleolust kaunist kuje annawad. Siis tuleb isamaaline luule „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada, mu armas Eesti rada,“ mis pärast Kunileidi (Säbelmanni) wiisiga, Soome rahwawiisi põhjusmõtte järele tehtud, rahwa omaks on saanud. Siis tulewad mitmed armastuselaulud — segamini kodumaaliste lauludega, nagu „Üht’ Eesti laulu,“ „Mu isamaa on minu arm.“ Kõige wägewamad ja leekiwamad on Koidula sõnad sääl, kus ta Eesti rahwa raskest minewikust laulab, nõnda nimelt luuletes „Mu isamaa, nad olid matnud,“ „Su priiust olid matnud,“ „Küll tahaks nad“ ja „Mõtted Toomemäel.“
Nüüd on weel mõni pilk heita Koidula kui näitemängude looja pääle. Tema oli esimene, kes Eesti keeli näitemängusid kirjutas, kui need mängud maha arwame, mis Rosenplänter ja Luce 19. aastasaja algul oli toimetanud, mis aga kaduma on läinud. Koidula on siis õieti Eesti näitemängu põhjendaja. Aastasaja algul on siis küll Eesti keeli mängitud, kuid meie ei tea, kuda see mäng oli olnud. Ta oli muidugi kodune mäng huwiasjaks. Koidula mängud läksiwad aga ka trükki ja on nad praegu nagu Eesti klassised näitlused, mida weelgi siin ja sääl mängitakse.
Kõige esimene trükitud näitemäng Eesti keeles oli Theodor Körner’i wäike ühejärguline lustmäng „Der Vetter aus Bremen,“ mis Koidula Saksa keelest nime all „Saaremaa onupoeg“ Eesti keelde ümber tegi. Juba Eesti keelne nimi näitab, et Koidula näitepala on täiesti Eesti olude kohta ümber loonud — nii, et seda wõib waadata ja kuulata, nagu oleks ta Eesti rahwa elust. Kolm osalist on kujudeks Eesti maa-rahwa elust saanud. Näitlus on hästi korda läinud ja tunnistab, et tema ümbertegija kõrge andega inimene on. „Saaremaa onupoega“ mängiti Jaani-päewal aastal 1870 esimest korda. Päältwaatajate hulk oli wäga suur, ja mäng on wäga korda läinud. Sellega oli alles siis awalikult-mängimise hakatus tehtud, ja see on täna päewani edasi läinud. Esimeste mängijate seas oli Koidula ise. Tema oli see, kes näitluse-asja ka edespidi kaitsis ja kosutas. Ta hakkas kohe alguslisi näitlusi Eesti keeles looma. Esiti kirjutas ta lustmängu „Säärane Mulk ehk 100 wakka tangu-soola,“ mis Eesti keeles teine näitlus oli. See on ka üks parematest näitlustest Eesti keeles. Üksnes „Maret ja Miina ehk kosjakased“ ehk on weel kenam, mis Koidula sulest wiimane oli, kuid, nii palju kui meie teame, paraku trükis ei ilmunud. Need kolm näitlust on, mis Koidula kirjutas. Rohkem tema sulest ei ilmunud.
Näitlus „Säärane Mulk“ on küll wäärt, et tema sisust pikemini kõneleme. Temal on 8 osalist: Mäeotsa Peeter Pint, talukoha omanik; Anna, tema naene; Maie, tema tütar; Jüts, tema poeg; Erastu Enn, talupoja poeg; üks noor mulk Männiku Mart; Kure Aadu; walla käskjalg ehk kassakas, nagu sääraseid hüütakse. Juba neist osalistest on näha, et näitlus koguni Eesti rahwa elust on wõetud. Esiti näidatakse, kuda Maie kosilast Erastu Ennu wastu ei wõta, ehk seda küll rikkaks poisiks kiidetakse. See sünnib Maie isa majas. Maie läheb ära. Enn jääb wandudes tuppa, näeb aga Maie pärast Männiku Mardi seltsis tuppa tagasi tulewat. Ta kardab õigusega, et Mart tema wastamees on. Ta tahab näha, kuda lood on ja ronib selle pärast parsile kuulama. Armastaw paar Maie ja Mart astub sisse. Nende kõnedest märkab Enn, et Maie Marti tahab, aga teda mitte. Pääle selle kannatab Enn parsil kõõruse s. o. armukadeduse, põrgupiina, kui peab nägema, kuda Mart Maie ümber lipitseb ja Maie musutab, mis Maie ise häämeelega sallib, kuna Enn mitte ainust armastuse-märki ei ole saanud. Maie isa on kõigi Wiljandi mulkide üle wihane, sest et nad tema hää koha on ära ostnud ja teda kohast ajanud. Koha ostja ei ole keegi muu olnud, kui Männiku Mart ise, kellele ta selle pärast mingi hinna eest oma tütart anda ei taha. Ta soow on, et Erastu Enn ennemini tema wäiks tuleks, aga sellel on paha süda. Juba on kõmu külas, ta olla end selle läbi soldati-hirmust päästnud, et oma pöidla maha raiunud. „Postimehes“ loeb Maie isa Peeter ühes Ennuga, kes end targaks teeb, et tangu-soola pütt Pärnus 8 rubla 20 kop. maksab. Tangu-sool tähendab walget soola. Aga Peeter arwab Ennu poolest eksitatud, et tangu-sool muud ei ole kui tangud ja et Pärnus tangu-pütt 8 rbl. 20 kop. maksab.Tema laseb selle pärast oma 50 wakka otre kõik tangudeks jahwatada, laenab Ennult 125 rubla, ostab selle eest weel 50 wakka otre ja laseb need ka tangudeks teha. Need 125 rubla saab ta üksi selle tingiga, et ta pärast Pärnu teekonda raha tagasi maksku; aga kui ta raha tagasi maksta ei saa, peab ta Maie Ennule naeseks andma. See tehtakse kõik kontrahi järele kirjalikult ära. Oma 100 waka tangudega sõidab nüüd Peeter Pärnu, aga märkab sääl alles, mis hirmsa eksituse osaks ta saanud, et keegi nii palju tangu saada ei taha ja et Erastu Enn ise petetud petjaks on saanud, mõlemad oma rumaluse läbi. Kaupmees, kes tema tangu kõrge hinna eest pidi ostma, naerab tema üle ja ei osta midagi. Peeter, kes ehmatanud ja meelest puru-haige, tuleb Pärnust, aasta 1860 ümber olewast wiljakauplemise kesk-kohast, jälle koju tagasi ja ei julge kellelegi enam oma silmi näidata. Ta enese naenegi pilkab teda, kes enne nii tark tahtnud olla. Muidugi teada on Peetri süda nüüd Ennu üle wiha täis, et see teda nii koledasti petnud. Nüüd ihaldab ta oma lubadust jälle tagasi wõtta, aga ei see lähe: Ennul on kontraht käes, ja raha 125 rubla ei ole tal ka mitte, sest selle raha peaks ta silmapilgul Ennule tagasi andma. Enn ei mõista ka nalja, waid nõuab kas raha wõi Maie. Peeter on suures hädas: Ta ei salgagi nüüd, et ta oma tütart enam talle anda ei taha — juba sellegi pärast, et Enn teda ette nägemata kahjusse on wiinud. Selle pärast sõitleb ta Ennu. Aga kõik see ei awita midagi: Enn nõuab kas raha wõi tütart. Korraga sünnib midagi, mida keegi ei oodanud: Peetri noor poeg, kes alles koolis käib, on Ennu, keda poiss ei armasta, kohtule kui kurjategija üles andnud, et nimelt Enn on oma pöidla ise maha raiunud, end nekruti-wõtmisest päästa. Wallawanem ühes kohtumeestega tuleb ja wõtab Ennu wangi just sel silmapilgul, kui Enn Maie naeseks nõuab. Nüüd ilmub ka Männiku Märt, annab Peetrile need 125 rubla, mis see on Ennult laenanud. Peeter maksab nüüd Ennule oma wõla ära. Mart annab ka teada, et tema nüüd otsuslikult on Peetri endise koha enesele ostnud, ja kui Peeter lubab, et Maie temale, Mardile, naeseks tuleb, siis wõib Maie sääl kohal perenaene olla, kus enne Maie ema on perenaene olnud. Peeter on nüüd sellega muidugi wäga rahul, annab oma tütrele õnnistuse, Mardile niisamati. Nii on näitluse sisu.
Salata ei wõi mitte, et selle näitluse sisu side wähe otsitud on ja selle pärast mitte täiesti loomulik ei ole. Minule on aga üteldud, et see siisgi tõesti sündinud loo järelt on wõetud. Näituse etendusel on osalised palju paremad waadata ja kuulata, sest nende üksikud iseloomud on täiesti Eesti rahwa elust, päris eestlaste kujud, nagu neid 1860-da aasta ümber, kuid osalt ka nüüd, leida. Just neis näitas Koidula oma suurt annet. Koidula mälestus ei ole ka nüüdgi rahwa seast kadunud, waid kestab Eesti kirjanduse sõprade seas edasi.