Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Friedrich Gustav Arwelius
Friedrich Gustav Arwelius.
Et Eesti keeles jutukirjandusest seni ajani palju juttu ei wõi olla, oleme juba ütelnud ja näinud, sest pea kõik, mis trükis ilmus, oli waimuliku sisuga, ja üksi mõne ainsa tüki ning muinasusu ja wanad-sõnad wõime siit wälja wälja arwata, mida aga jutukirjanduseks lugeda ei tule.
Esimeste seas, kes Eesti keeles ilmaliku ja õpetliku sisuga kirjandust hakkas edendama, on Friedrich Gustav Arwelius.
Friedrich Gustav Arwelius on ära teeninud, et et teda paremate Eesti kirjameeste sekka üles wõetaks. Tema ei ole küll palju kirjutanud, ei ole ka see, mis ta kirjutas, just kõige parem kirjandus, aga ta oli esimene, kelle kirjad imelikul õpetlikul kombel rahwa sisse mõjusiwad ja rahwa poolest rõõmuga wastu wõetud ja palju loetud oliwad.
Juba tema isa oli Eesti kirjamees olnud. See tema isa oli Nigula kirikuõpetaja, Wiru maakonna praost ja Eestimaa konsistoriumi assessor ja oli mitmed jutlused Eesti keeles kirjutanud; need jutlused on wanemas jutluse-raamatus trükitud. Säält ehk on ka poja himu tulnud Eesti keeli kirjutada. Pääle selle oli Arwelius’e perekond Soomemaalt pärit, kus ju ikka enam haritud inimesed on rohkem rahwa kirjandusest osa wõtnud kui meie maal.
Arwelius on sündinud küünlakuu 5. päewal 1753 Tallinna linnas, kust ta wanematega peagi maale Nigula kirikumõisa läks. Siia jäi ta 16. elu-aastani. Õpetust sai ta ühes oma noorema wennaga isa käest. Ka pidas isa temale koduõpetaja. Pärast seda läks ta Tallinnasse Ritteri- ja Dom-kooli. Et meie oma maal weel ülikooli ei olnud, siis läks Arwelius aastal 1771 pärast gymnasiumi läbikäimist Leipzigi linna Saksamaale. Siin õppis ta unversiteedis 4 aastat jumalasõna-teadust, kirjatundmist ja uuemaid keeli. Kui kodumaale tagasi tuli, siis hakkas ta koguni kooliõpetajaks. Ta oli 14 aastat kahe mõisniku juures Eestimaal kodu-kooliõpetajaks. Aastal 1790 sai ta usuteaduse ja Ladina keele professoriks Tallinna gymnasiumis. Selles ametis suri ta aastal 1805, kõigest 52 aastat wana.
Arwelius on Eesti keeles kolm raamatut kirjutanud. Need on 1) „Üks kaunis Jutto-ja Öppetusse-Ramat. Söbra polest, meie maa-laste heaks, ja nende röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsasti öppiwad luggema I. jaggo“ Tallinnas trükkitud Lindworssi kirjadega, 1782; 2) sellesama raamatu „II. jaggo“ Tallinnas 1787, ja 3) „Ramma Josepi Hädda ja Abbi-Ramat,“ Tallinnas 1790.
Esiti nimetatud jutu-raamat oma kahes jaos on wäikeste õpetlikkude juttude kogu. Need jutud on suuremat osa Saksa keelest Eesti keelde ümber tehtud, ei mitte ümber pandud. Saksa keeles oliwad nad Rochow’i lugemise-raamatu nime all tuntud. Aga suur hulk neist jutukestest on ka täiesti algupärased ja on Eesti rahwa enese elust wõetud. Üks osa on nii osawasti Saksa keelest ümber tehtud, et nad nagu algupärased lugeda on.
Arwelius on need mõlemad jutu-raamatu jaod sellel ajal kirjutanud, mil ta Eestimaal kahes mõisas järgimööda kodukooliõpetaja oli — ja nimelt esimese jao Kikla mõisas Alutaguse maal. Oma 14 aastases kodu-õpetaja ametis oli tal mahti küllalt Eesti rahwast õige tublisti tundma saada. Mis ta nägi ja kuulis, seda pani ta siis oma wiisi kirja. Tema jutukeste najal saame üsna selge pildi Eesti rahwa elust, kuda see end 110 kuni 150 eest awaldas. Nii hästi rahwa eluwiisid kui ka töö, warandusline olek ja waimuelu paistawad meile Arwelius’e raamatut lugedes üsna selgelt silma.
Kiriku-õpetajad ja mõisnikud on Baltimaal pea ikka ühes nõuus olnud ja käsi käes käinud. Ei ole see siis ka ime, et Arwelius, kiriku-õpetaja poeg ja koduõpetaja mõisniku juures, rahwast noomis waga olla ja „mõisa-wanemate“ sõna kuulda. Seda märkame igal pool tema kirjasid lugedes. Häda sellele, kes mõisniku sõna ei kuulnud! See sai armuta „nahha peale,“ nagu Arwelius nii mitmes kohas oma juttudes truult meile teatab ja seda üsna õigeks arwab. Üleüldse on peksmine selle raamatu järele nagu iseenesest mõistetaw asi, ilma milleta läbi ei saa. Meie ajal on see raamat hoopis imeline lugeda. Meie oleme juba selles mõttes harjunud, et mõisnik mitte rahwa wanem ei ole, waid ta ei ole muud midagi kui suure põllu omanik rüütliseisusest, on siis just üsna täiesti päriskohaomaniku sarnane, kes ju ka põlluomanik on, kui tal ka mitte nii suurt wälja käes ei ole kui mõisnikul, ja ta mitte rüütliseisusest ei ole. Et see nõnda õige on, seda näitab ka uuem seadus: Riigiwalitsus ei anna mingisugust woli mõisnikule walla üle ja on mõisa-polizeigi ära kaotanud, ei tunnista siis mitte mõisa omaniku „wanemaks,“ weel wähem karistajaks ehk nuhtlejaks. Hoopis teine lugu on Arwelius’e raamatu järele. Sääl on mõisaomanikud ikka „mõisa-wanemateks“ ja rahwa ülemaks ning omanikuks arwatud.
Üksikutest juttudest, mis Eesti rahwa elu kohta passitud ehk sellest wõetud, wõime, nagu öeldud, kaunis selge pildi raamatust saada. Oma põhjusmõttele truuks jäädes püüab Arwelius üsna sagedasti näidata, kuda selle inimese käsi hästi käib, kes „mõisa-wanematega“ hääl järjel seisab. Iseäranis hästi arwab ta weel selle käe käiwat, kes mõisas kas aidamehe, kutsari, toapoisi, rehepapi wõi mõne muu ameti saab, wõi kui Eesti naesterahwast kas toa- ehk köögitüdruku wõi ka pesunaese ehk ka muu töölise arwu wõeti. Ka siis, kui midagi pahandust rahwa enese wahel oli, mindi raamatu teatamise järele üksnes „mõisawanemate“ juurde õigust otsima, ja mis need tegiwad, see oli täiesti tehtud, muust kohtust ega muust õiguse mõistmisest raamat ei räägigi. Õige rohkesti tuleb seda ette, et raamatus „nõidade“ ja „tarkade“ tegusid ära laidetakse ja nende eest hoiatatakse. Sagedasti kaebab raamatu kirjutaja rahwa rumaluse üle, et nimelt rahwas ise ei mõista oma kasu nõuda, waid koguni tuim olla — iseäranis kooli ja õppimise-asjas, nagu seda ka eeskõnes loeme.
Raamatust on suure selgusega näha, et rahwas ihu- ja hingega mõisa päralt oli ja et pärisorjal wõimalik ei olnud ilma mõisniku lubata oma elukohtagi muuta. Sagedasti on ette tulnud, et Eesti pärisori püüdis oma elu selle läbi kergitada, et ta mujale maale ära põgenes, nagu seda tükist „Hulkoja“ loeme. — Ülem süü, mis siin inimesele süüks anti, oli „laiskus.“ Et laisku inimesi on, seda teab küll igaüks, aga kas ärapõgenemine pärispõlwes elawate eestlaste seas igakord laiskusest tuli, see on küll küsida; palju ennem wõiks arwata, et priiuse püha säde meie rahwa südamest weel ei olnud kustunud, ja see ajas neid mõnikord mujal maal paremat elu otsima.
Olgu nüüd Arwelius’e mõtted, kuda nad on. Ta oli oma aja laps. Aga tänu wäärt on seegi, et ta ometi Eesti keeles raamatuid kirjutas, ja seepärast jääb ta Eesti kirjanduses tähtjaks.
Teine raamat oli arsti-teaduse raamat rahwalisel meelel ja keelel. Sellel õpetab Arwelius eestlasi puhtalt elama. Ta näitab esiti, kui hirmus see on, kui inimene elawalt hauda maetakse, jutustades, kuda keegi mõisaproua oli minestuses mahamaetud ja pärast hauas ülesärganud. Siis näitab ta, kui kasulik see on, kui inimene oma terwise, maja ja riiete puhtuse eest hoolt kannab. Et lugejal kerge mõista, siis teeb ta seda jutuwestmise wiisi. Seda wiisi õpetab Arwelius meie rahwast ja püüab oma mõtte järele tema elu ja olu kergitada ja parandada, mille eest talle tänu olgu. Igaüks, kes kirjanduse edendamise eest hoolt kannab, on tänu teeninud. Arwelius, kes waesele pärisrahwale waimu-walgust tõi, on seda iseäralisel mõõdul teeninud. Auu tema mälestusele!
Et igaüks ise Arweliuse tööst wõiks otsust anda, selle pärast paneme siia mõned jutukesed Arweliuse raamatu esimesest jaost üles. Need jutukesed oleme nõnda walinud, et nad oma jagu kuju ja kuje annawad Eesti rahwa elust umbes poolteise aastasaja eest, iseäranis ka olekust „mõisawanemate“ ja „herra“ wasta, mis sõnad Arwelius auustamise täheks ikka suure tähega kirjutab, kuna meie jutud oleme nüüdsesse kirjawiisi pannud ja säärase auustamise ära jätnud. Jutud on järgmised:
„Waene lapsehoidja. Üks waene tütarlaps, kes wõõra rahwa lapsi pidi hoidma, istus ja nuttis. Siis küsis peremees temalt: „Miks sa nutad?“ — „Oh!“ wastas waene laps, „kui ma mõtlen, mis minust wiimaks peab saama, siis pean ma küll nutma. Muud külalapsed käiwad kooli-toas ja õpiwad mõnda hääd asja, ja mina kaswan üles kui seawõtid wäljal. Ma ise olen waene laps, pean teenima, et ma aga leiwapalukest saan, kust wõtan ma raha, et ma koolmeistri maksan? Ma pean tuhnuseks jääma. Ja kes wõtab küll tuhnust oma majasse, kui ta mõistliku inimese wõib saada! Ma teeksin hääl meelel öösel tööd, kui mind aga keegi selle eest kooli paneks, et ma wõiksin midagi hääd õppida!“ — Need sõnad hakkasiwad perenaese südame pääle, ja tema mõtles iseeneses: „Ma tahan selle waese tütarlapse pääle halastada. Jumal ise tahab, et meil peab lahke meel olema waeste wasta; ja see on see kõige suurem hää töö, mis wõime teha, kui kedagi awitame, et ta midagi hääd wõib õppida.“ — Sest päewast saadik läkitas ta seda last igal nädalil mõned tunnid koolituppa; ja mida enam tütarlaps õppis, seda truumasti ja nobedamasti tegi ta tööd.“
See jutuke on ilus kuju sellest, kuda juba 18. aastasajal niisuguseid inimesi on eestlaste seas olnud, kes laste koolitamise kasu tundsiwad ja waestele lastele koolitamise läbi hääd tegiwad. Ka näitab jutt, et juba tütarlapsigi on olnud, kes õpetust ihaldasiwad.
„Kahesugused wennad. Kaarel auustas oma wanemaid, sest ta kuulis nende sõna ja kandis ikka hoolt, et ta nende meelt ei pahandaks. — Aga Klaus tegi, mis ta meelest hää oli, pani õpetaja hääd noomimised naeruks ja ei hoolinud wanemate sõnast ühtigi, waid tegi oma tolwaste kombete läbi oma wanematele tüli ja weelehaigust. — Kui nad nüüd mõlemad täieks meheks saiwad; siis wõttis mõisawanem Kaarli enesele kutsariks. Sääl mõisas wõttis Kaarel enesele hää ja warmsa naese, sõi hõlpsal wiisil oma leiba ja elas rõõmsaid päiwi seni, kui ta halliks läks. Kui ta nüüd wana oli, siis laskis herra teda mõisast lahti ja andis talle hää eluaseme ja maad, kus ta oma naese- ja lastega rahulisti elas seni, kui surm tuli teda koristama. — Aga Klaus jäi ikka tuhnuseks ja ei mõistnud ega wiitsinud tööd teha. Teda pandi sulaseks santide talupoegade juurde, sest üksgi hää inimene ei tahtnud teda wastu wõtta. Wiimaks läks ta siguriks; aga ei seegi halw amet jõudnud teda toita. Kui ta wanaks sai, käis ta kerjamas Kaarli ukse ees.“
Kirjutaja Arwelius näitab selles jutus, kuda see lugu, et „mõisawanem“ tedagi enesele kutsariks wõttis, juba sellele suureks õnneks tuli arwata, kuna teine, kes seks ei saanud, koguni kerjajaks hakkas. See on õige tunnistus, kui waesel korral Eesti rahwas 18. aastasajal oli ja kui wäga ta rüütlite rusika all seisis.
„Riidlemine saadab rahwa raisku. Ühe küla rahwas oli kaua aega rahu sees ühes koos elanud, ja nende taluasi oli hästi korda läinud. Aga see küla oli kahe walla järele, ja nende põllud ja heinamaad oliwad segamini ühes koos. Ühel pühapäewal, kui perenaesed ühes seltsis oliwad, sattusiwad kaks neist ühe tühja asja pärast riidu ja nii kõwasti, et nad wiimaks teine teise karwu hakkasiwad: üks oli ühest, teine teisest wallast. Need kaebasiwad pärast seda lugu oma meestele ja püüdsiwad neid ühte teise wastu äritada. Siis sündis kadedus rahwa wahel ja keelekandmine. Wiimaks saiwad nad tülisse põllu- ja heina-maa radade pärast, ja igaüks kaebas oma mõisas teise walla rahwa üle ja laimas neid. Seeläbi sai mõisawanemate süda ka täis kadedust ja ei saanud nad seda tüli muidu talitseda, kui et linnakohtusse pidiwad minema. Sääl kulus siis mõnd’ aastat ja palju raha enne, kui kohus wõis selle üle õigust mõista. Et nüüd riid selle küla rahwa pärast oli tõusnud ja et ka see asi nende hääks kohtu ees aeti, siis paniwad mõisawanemad selle rahwa pääle, et see kõik pidi maksma, mis kohtu ees tuli maksta. Wiimaks mõistis kohus õiguse nõnda, et igaühele pärast kui enne tema põllu- ja heinamaa-jagu pidi jääma. Aga raha kulutamise ja teekäimiste läbi, mis seejuures tarwis läks, oliwad kõik talumehed nii kehwaks läinud, et nad waewalt jõudsiwad oma pääd toita, ehk nad küll enne kõik rikkad mehed oliwad olnud. — Waat’, nii suur wiletsus wõib wähesest ajast tulla, kui inimene waenule oma südames maad annab. Rahu toidab, riid rikub. Mõistlik annab järele.“
See jutt on tunnistuseks, et üks jagu Eesti rahwast ka 18. aastasajal juba liig palju kohtus käis, aga ise ka kõik kohtu kulud pidi maksma ning selle läbi oma wäikse waranduse kaotama. Mõisnik, kes ise kohtumõistja ja esimene wahetegija oli, weeretas kulud kõik talupoegade kaela, nagu jutt näitab. Kirjutaja ütleb küll, et talumehed enne kohtuskäimist rikkad olnud, kuid see rikkus, mis üks ainus protsess juba ära neelas, wõis wähene küll olla.
„Rehepapid. Teitli Siim oli kaunis hää mees, aga kõigis asjades wähe pikaline ja ei kandnud õiget hoolt omas ametis mõisa rehepapiks olles. Sel aastal oli hää wiljawoos olnud, aga Siimu rehed andsiwad ikka kasina wilja. Selle pärast ähwardas mõisawanem wiimaks teda nuhelda, kui ta rohkem wilja ei saadaks, sest ta arwas teda wargaks. Mis nüüd Siimul nõuuks? Tema oli rumal ja ebauskne mees, selle pärast läks ta arstide ja lausujate juurde ja maksis nendele raha, et nad temale pidiwad ütlema, kes tema rehe juures wargil käis. Need oliwad petised, nõnda kui kõik niisugune rahwas on ja ütlesiwad süüd, kes aga esmalt nende meelde juhtus. Siimu meel oli hää, ja ta läks mõisa selle rahwa üle kaebama, keda lausuja oli nimetanud. Aga kui selle asja järele kuulati, siis leiti seda rahwast ilma süüta olewat, ja nüüd arwas mõisawanem weel enam Siimu ennast wargaks. Selle pärast laskis ta teda hästi nuhelda, ja Siim sai ametist lahti. — Tema asemele wõeti Kristu Herm rehepapiks. Herm oli kärmas ja walwakas mees; tema silm oli kõigis paigus. Kui temal esimest rehte peksti, siis tabas ta kahte noort meest warastamast. Neid nimetas ta mõisa, ja neid pandi wangi. Kui pärast järele kuulati, siis nähti, et needsamad mehed oliwad, kes ka Siimu ajal oliwad warastanud. Siis saiwad need mehed esiti naha pääle; ja pärast pani neid herra üheks aastaks kuninga pajasse taguma. Sääl nad hirmsa raske töö ja nuhtluse läbi õppisiwad wargaametit maha jätma. Sest ajast saadik ei julgenud üksgi enam mõisa rehe juurde wargile minna, sest et Hermal terawad silmad oliwad. Herm saatis ka ikka enam wilja oma rehest, kui ühesgi mõisas ümberkaudu saadi. Seepärast andis mõisawanem Hermale hääd jootraha ja laskis teda kõigest muust mõisa-tööst lahti, et ta ükspäinis talwel rehepapiks oli. Seeläbi wõis Herm siis kõik mured suwel enese talu eest kanda; ja tema talu oli kõige rikkam külas.“
See jutt näitab, kuda lugu muiste palju tuntud „rehepappidega“ oli. Mõni sai „nuhelda,“ ilma et tal süüdi oli wõi ta midagi tegi. Wiimaks kaotas ka koha. Teine, kes jõudis hästi „mõisawanema“ meele järele olla, sai paremini läbi, kuid wanale ei antud enam kohta, ehk pärast küll wälja tuli, et ta ilma süüta oli. Herrade käes ju wõimus oli nuhelda wõi ka paremat käekäiku kinkida, kas õigus ilmsi tuli wõi ei, üks kõik.
„Tasane. Hansu Pärtelit, kui ta külakubja ameti sai ja õigust ja siiwusat elu hakkas pidama, wihkas kõik rahwas ja laimas teda selja taga kibedasti. Aga kui tema seda kuulda sai, siis ei sõimanud ta mitte wastu, waid ütles: „Rahwuke, mis te mind laimate! Mina ei püüa muud midagi, kui teie eneste kasu. Kui külarahwas isekeskes õieti kasinasti ja siiwusal wiisil ei ela, siis ei saa ta ialgi rahulist ja hääd põlwe näha. Küll seda ise aega mööda hakkate tundma, ja küll siis mind tänate, et mina koerusele ja roppudele wiisidele maad ei anna meie küla paigas.“ Ja nõnda see ka tõesti sündis. Pärtel ei tüdinenud oma ametit üles pidades, ja kui ta juba wanaks sai, siis nägiwad mõisawanemad ja kõik rahwas rõõmu selle küla rahwa üle, et nende käsi hästi käis, ja kaugelt juba nähti, et sääl külas kaunid majamehed elasiwad. Iga mees auustas ja kiitis Hansu Pärtelit, sest see oli tema töö.“
See jutuke annab wäikese kuje sellest, mis õieti „külakubjas“ wanal ajal oli. Ta oli kohtumehe asemel, ja saatis selles ametis mõni kord õige suurt kasu.
„Tillukene rahwas. Üks Põltsamaa mees, kes pikk ja priske oli kaswust, nõnda kui sääl maal palju suuri mehi leitakse, tuli Alutaguse-maale ühte sugulast katsuma. Sääl leidis ta enamasti üsna pisukest rahwast: naesemehed, habemed suus, ise kui poisikesed; wäga harwa leiti meest, kel wähegi mehe keha oleks olnud. Ta küsis oma sugulaselt, kust see ometigi pidi tulema. Sugulane wastas: „Jumal seda teab, aga ju see wist sest raskest tööst ja sundimisest tuleb, misga juba meie lapsi piinatakse, kui nad peawad waimuks käima, nõnda kui meie naesed laulawad:
„Pisukesi piinatakse!
Rammutumaid raisatakse!“
„See ei anna neile maad kaswada.“ — Aga see Põltsamaa mees oli mõistlik, seepärast ütles tema: „Ei ilmas wõi see tõsi olla. Töö kinnitab inimese terwist, ja terwe puu, mis hääs maas seisab, kaswab sirgeks ja priskeks; nõnda ka inimene, kui ta terwe on, miks ta siis ei peaks kaswama? Meie maal tehtakse ka sedasama tööd, mis siingi teha on, ja meie ei lase oma poisikesi ka mitte laiska peksta, siisgi kaswawad nad üles kui aawapuud ja on pärast mehed kui härjad.“ — Kui alles nõnda jutustasiwad, kandis perenaene keskhommikuks rooga lauale. Peremees läks kambri ja tõi wiinapudeli, andis oma wõõrale suutäit ja wõttis ise ka; pärast andis ta ka oma kahe- ja kolme-aastastele lastele ja kaheksa-aastasele poisikesele rüübata. Kui wõõras seda nägi, ehmatas ta ära ja ütles: „Mis sa nüüd teed, kälimees? Oled sa pääst nõder?“ — Teine wastas: „Mis siis on? Need koerad nõnda maiad selle wiina järele, ja see poisike joob teda sisse kui wett, õige nagu wana mees. See on ikka meie maa wiis olnud, et lastele wiina anname, et peawad kõwaks saama. — Siis ütles Põltsamaa mees: „Nüüd ei pane ma enam imeks, et ma teie maal aina masajalgu ja poisikesi meeste asemel leian. Kuda wõib siin inimene täit kaswu kätte saada, kui te ise juba lapsepõlwel tema sisekonna wiinaga ära rikute! Kui sa ei taha, et kutsikas peab suureks saama, siis anna temale noorelt wiina lakkuda. Seesama lugu on inimesega.“ — Õppige, lapsewanemad, selt auusalt Põltsamaa mehelt, et teie oma rumaluse läbi oma eneste laste mõrtsukaks ei saaks, ehk et teie wähemalt nende terwist ei rikuks.“
Selles jutus kuuleme, kuda rahwas raske orjuse üle ohkas, ja koguni paari rida rahwa suust wõetud luulde sõnu on Arwelius jutus kirja pannud; kuuleme ka, kuda Põltsamaal suurema kaswuga inimesed ja kained mehed olnud, kuna Wirumaal mõnes kohas rahwas wiina joomise läbi oli wäikseks jäänud.
„Hulkuja. Tõnu tegi oma lapsepõlwes palju koerust ja ei wõtnud kellegi sõna kuulda. Kui ta suureks sai, siis ei wiitsinud ta tööd teha, waid heitis nalja töö juures, et muu rahwas ei saanud ka tööd teha. Kui ta üks kord mõisas waimuks olles oma laiskuse pärast pidi naha pääle saama, siis läks ta pakku, nõnda kui seda nurjatut wiisi sagedasti meie maa rahwa hulgas leitakse. Nüüd hulkus ta ühest paigast teise üle paari päewa, sest mõistlikkude inimeste juurde ei tohtinud ta jääda, ta kartis, et nemad teda kinni wõtaksiwad, ja rumala ja õela rahwa juures, kes teda muidu küll oleks pidanud, ei saanud ta ka aset, sest et ta tööd ei wiitsinud teha. Kui ta juba poole aastat nõnda oli hulkunud, tuli ta ühe rikka talumehe juurde, kes nurjatu mees oli ja teda mõne nädali enese majas pidas. Aga sääl külas elas ka üks jumalakartlik mees, kes ei wõinud seda ülekohut sallida, et üks inimene teise orja enesele peaks: see andis seda teada. Nüüd wõeti Tõnu kinni ja wiidi, pakk jalas, oma mõisa; sääl nuheldi teda armutumalt ja pandi jälle tema peremehe juurde. Aga see talupoeg, kes teda mõne nädali oli pidanud, pidi iga päewa eest 25 kopikut maksma, ja sinna läks siis kõik tema rikkus. — Aga see jooksmise wiis oli Tõnu meelest ju armsaks saanud; ei ta kestnud enam kodu, waid läks lühikese aja pärast jälle reisima. Ja nüüd ei olnud ta enam omamaaga rahul, waid läks randa ja nõnda üle mere Soomemaale. Soomemaal oli ta nüüd küll kõige tagakiusamise eest warjul; siisgi oli temal sääl wäga raske pidu. Ta pidi kõwasti tööd tegema, et aga enesele nii palju teenis, et jõudis oma kõhtu hagana-leiwa- ja pargiga täita. Kaks aastat kannatas ta seda elu, aga enam ei mitte, waid mõtles enese meeles: „Ma tahan jälle kodu poole minna! Tehku nad sääl minuga, mis tunnewad: aga sääl on ometigi parem!“ — Ta tuli oma koju ja läks sedamaid mõisa, sest ta arwas, et herra talle andeks annaks, kui ta ise oma süüd üles tunnistaks. Aga herra ei arwanud mitte nõnda, kui Tõnu arwas, waid laskis teda weel kibedamasti nuhelda kui esimesel korral, ja seda õiguse poolest: sest kes ühte kurjatööd, mis-eest juba nuhtlust kannatas, meelega jälle teeb, see on kahe wõrra nuhtluse wäärt. — Nüüd ajas Tõnu jälle tüki aega kodus oma elu; aga töö ei tahtnud õieti sigida. Päälegi oli ta wõõral maal hulkudes mõnda kurja kombet õppinud, mille pärast oma rahwas teda ei wõinud sallida ja mille pärast ta sagedasti naha pääle sai. Seda tüdines ta kannatada, ja seepärast läks ta nüüd Wenemaale. Sääl elas ta mõnda aastat sääl ja tääl ja ei olnud kusgil õige rahul. Siisgi ei tahtnud ta enam kodu poole minna, sest ta teadis, et ta sääl nüüd küll weel raskemat nuhtlust wõis oodata. Aga tema mõisa-wanem sai kuulda, kus Tõnu oli, ja ehk ta küll niisugust üleanetut inimest ei tarwitsenud ega tahtnud, siisgi ei tahtnud ta ka mitte teda ilmaasjata kaotada. Seepärast müüs ta teda soldatite sekka. — Nüüd wast algas alles Tõnu õnnetu põli. Küll ta nüüd oma koerust ja hulkumist kahetses, aga see oli wäga hilja. — Tema laiskuse, hooletuse ja rumaluse pärast sai ta igal päewal keppi ja wähe süüa sääl juures. Nüüd mõtles ta, enese meeles: „Ma tahan põgeneda ja jälle oma koju minna ja meelt parandada ega ialgi enam hulkuda.“ Öösel, kui teised soldatid magasiwad, kargas ta ära ja jooksis nii palju, kui ta jõudis, et aga edasi saaks. Ta süda hakkas rõõmsaks saama, et ta soldatite kimbust oli pääsnud. Aga tema rõõmul ei olnud suurt jatku, sest üks soldat, kes teda tundis, tuli tema wasta, wõttis teda kinni ja wiis pääliku kätte. Sääl siis tema üle kohut ei peetud; waid tema pidi põlwili maha heitma, nõnda kui wäe all wiis on, ja kolm soldatit astusiwad oma püssidega tema wasta ja lasksiwad teda maha kui koera. — Nõnda siis Tõnu oma parajal eal oma nurjatu elu otsa leidis, sest tema ei olnud wanem kui kaheksa aastat kolmatkümmend.“
See jutt maalib meile lihtsate sõnadega koleda kuje orja-elust silmade ette. Tõnul ei olnud õieti muud süüdi, kui et teda „laisaks“ peeti ja ta kubja kepi alt ära kargas, kui see talle raskeks läks. Aga pärisorjad oliwad igal pool maailmas ikka „laisad,“ ja kubja kole kepp tantsis iga alati nende seljas. Ning et ta ära kargas, see ’polnud muud, kui õieti iga inimese wabadus ära minna säält, kus ei meeldi olla. Aga selle eest sai ta, nagu loeme, ühte puhku „naha pääle.“ „Herra“ ei kinkinud seda talle. Ta pidas teda enese orjaks, kellega ta nagu oma koeraga wõi riidelapiga wõis teha, mis ta tahtis, sest „herra“ oli ju walla rahwa polizei, kohtumõistja, sundija, timuk ja omanik. Ta müüs ta ka soldatiks ära! Nõnda siis oli alles 1782. aastal wõimalik inimesi müüa meie maal! Ja wiimaks lasti ta maha „nagu koer!“ Seda tuli wälja, kui mõni mees tol ajal weel täiesti ära ei unustanud, et wabadust maailmas oli ja et iga inimene õieti waba peab olema. Arwelius ei oska mõistagi, mis hirmsa loo ta meile siin on lugeda jätnud, ja kuda see ligemalt mõteldes ihu karwad püsti paneb. Arwelius tahtis omast kohast rahwa kasu. Ta oli enese aja laps, ei teadnud seda paremini. Ta pakkus sellele waesele rahwale raamatuid, see on waimutoitu. Ta oskas Eesti keelt ja kirjutas üsna ilusasti ja sorawalt, nagu juttudest näeme.