Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Elise Aun
Elise Aun.
Pea ühel ajal Anna Haawaga tõusis weel teine luuleneiu üles, ja see oli Elise Aun. Tema on Wastselinna kihelkunnas umbes selsamal ajal sündinud, nagu Anna Haawa, ja sai haridust erawiisil. Ta astus esiti ajalehtedes luuletega ette, ja siis andis ta oma luuletused iseraamatus wälja. Esimene jagu tema luuldeid ilmus 1888 päälkirjaga „Kibuwitsa õied“, teine jagu päälkirjaga „Laane linnuke“ 1889, kolmas jagu päälkirjaga „Metsa lilled“ 1890, neljas tuli päälkirja all „Kibuwitsa õied II.“ 1895.
Elise Aun on oma luulete põhjusmõtete poolest mitmesugusem kui Anna Haawa, kuid luulelise hoo ja wõimu poolest wähem. Elise Aun ei ole mitte armastuse-laulik ja on selles Anna Haawa wastand. Elise Aun wõtab aineid luuletada elust, loodusest, metsast, laanest, wanemate ja laste armastusest, kewadest, suwest, sügisest, talwest, lilledest jne. Iseäranis tugew temas on usulik tundmus, mis end wagadusel tema salmikutes awaldab ja kirikuõpetajatele ja kiriklikult mõtlejatele wäga meeldib. Mis weel Auni luuletustes wäga meeldib, see on tema luuleliste mõtete lapselik ja kombelik puhtus, nagu ka lõbudus kõne woolus. Tema luuldeid wõib iseäranis kaswaw naestesugu lugeda. Komblik mõju ei jää tulemata. Kuid ka iga muu inimene wõib tema luuldeid kasuga lugeda, sest nad äratawad häid, hellasid, õrnu tundmusi.
Elise Aun on ka mõne jutu kirjutanud, kuid siin ei ole ta weel täiele küpsusele jõudnud. Ka on ta häid õpetlisi kirjapalasid ajalehtedes awaldanud.
Elise Auni keel on soraw ja ladus, mõtted selged. Üksnes mõnes sõnas on mõni kord liiga lühendust leida, mis keeleõpilisest küljest hästi ei mõju. Ka mõnda paiksõna tuleb luuletes ette. Kuid keel olgu luuletes lõbus ja sile. Muidugi ei wähenda need wähesed wead Elise Auni luulete wäärtust.