Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eduard Ahrens
Eduard Ahrens.
Ahrens on Eesti kõige suurem keeletundja ja õieti esimene loomupäralise Eesti keele kirjutaja, kui ka ta ise midagi Eesti keeles ei ole kirjutanud. Aga tema grammatik andis oma teises trükis Eesti kirjawiisile korraga loomulise kindluse, ning see ongi, mis Ahrens’i Eesti kirjanduse ajaloos tähtjaks teeb.
Eduard Ahrens on sündinud Eestimaal 22. märzil 1803, studeeris Tartus usuteadust 1820 kuni 1823, aga sai alles 1834 gradueeritud studendi õiguse. Ta oli kuni 1837 kodu-kooliõpetaja Eestimaal, oli siis reisidel 1837—1838, mis teda läbi Saksa- ja Prantsusemaa wiisiwad. Juba 1837 oli ta Kuusalu kirikuõpetajaks walitud. Sesse ametisse jäi ta kuni 1863. Wiimastel neljal aastal 1860—1863 oli ta Lääne-Harjumaa praost. Ta suri Tallinnas 24. januaril 1863 alles üsna warases wanaduses 60-dal eluaastal. Tema oli aastatel 1845—1847 Tartu Õpetatud Eesti seltsi auuliige, aga et ta selle seltsiga teadusliste asjade pärast waidlusesse ja pahandusessegi sattus, siis ei kestnud auuliikme nimi kauemini kui kaks aastat. Ka mitme teise seltsi liige oli ta, nõnda nimelt Tallinna Kirjalaste seltsi liige.
Omal kaunis pikal ameti-ajal oli Ahrens’il küll wõimalik Eesti keelt puhtasti ja täiesti äraõppida, sest et ta päälegi ühel maakohal elas, kus kaunis puhast Eesti keelt kõneldakse. Et tema elukoht mererannas oli, mis Soome lahesse käia, siis sai ta sagedasti ka soomlasi kuulda ja himustas Soome keelt tundma saada. Sest ep see aegsasti tuli, et ta pea ihaldas ka Eesti keeles Soome põhjusel seiswat kirjawiisi pruugitawaks teha, sest et ta Soome keele peagi oli tundma õppinud.
Aga aastal 1843 ei olnud Ahrens Soome keele tundmises weel mitte kindlale põhjale jõudnud. Nimetatud aastal ilmus Ahrens’i sulest Eesti keele õpetus „Grammatik der Estnischen Sprache“ Saksa keeles. See grammatik annab tunnistust Ahrens’i terawast waimust keeleseaduste uurimises, aga ei weel mitte täiusest ning oli alles wanal kiriku-kirjawiisil Hornungi põhjusel kirjutatud, kui ka paljud keele seadused loomulikumini seletatud oliwad.
Kümne aasta jooksul pärast oma grammatika ilmumist uuris Ahrens ühte puhku edasi. Ta wõttis hoolega kõigest osa, mis kudagi wiisi Eesti grammatikasse puutus. Tema tarwitas õppusi, mis Heller ja Knüpffer oliwad uurinud ja seletanud. Tema luges ka neid kirjasid, mis Fählmann oli Eesti keele üle ilmuda lasknud ja mis Eesti keele loomu sügawamini seletasiwad. Ahlqvist arwab, nagu teada, Fählmann’i suuremaks keeleuurijaks kui Ahrens’i.
Ehk Ahrens küll juba wara Soome keele kirjawiisi tähtsuse äratundis ja teda Eesti keelele sündsaks arwanud, ei olnud siisgi tema esimene, kes Eesti keeles uue kirjawiisi üles wõttis wõi seda kirjutas. Juba 1680. aasta ümber tundis Bengt Forselius tarwis olewat Soome kirjawiisi ka Eesti keelele sündsa olewat, aga ei kirjutanud sellest midagi. A. J. Arvidsson, kes sündimise poolest soomlane, kirjutas Rosenplänter’i „Beiträge“ sees 15. wihus „Ueber die ehstnische Orthographie“ kirjatüki, milles ta waimustatud wiisil juba meie 19. aastasaja algul selle eest seisis, et Soome kirjawiis Eesti keelele ainsalt kõlbuline olla. Aga teda ei mõistetud. Esimene, kes Eesti keeles raamatu uues Soome kirjawiisis kirjutas, oli, nagu teame Schüdlöffel. Teine uue kirjawiisi kirjutaja oli Fählmann, kes teda oma „Piibo jutus“ tarwitas. Kolmas oli Eesti rahwa lugulaulu kokkupanija Kreutzwald. See kirjutas uut kirjawiisi oma Kasulise Kalendri sabas 1846-st saadik ja pärast aastal 1848 oma ajakirjas „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.“ Need kolm meest on siis uut kirjawiisi juba enne Ahrens’i kirjutanud. Siisgi on Ahrens tähtjas uue kirjawiisi kohta, sest tema oli esimene, kes uut kirjawiisi Eesti keeles teaduslikult põhjendas ja selle läbi temale tulewikus täie wõidu kindlaks tegi. Esiotsa ei pandud seda uut kirjawiisi suuremat õieti tähelegi, aga peagi algas wana kirjawiisiga wilunud meeste hulgas wõitlemine tema wastu, kui ka esiotsa wähesemal mõõdul ja tasasemal kombel.
Kui kõik ettewalmistused ja tööd lõpetatud oliwad, siis andis Ahrens Tallinnas Kluge ja Ströhmi juures oma grammatika teises trükis wälja. See sündis aastal 1853. Raamat kandis päälkirja „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes von Eduard Ahrens, Pastor zu Kusal. Erster Theil: Formenlehre. Zweite umgearbeitete Auflage. Zweiter Theil: Satzlehre.“ Esimesel trükil ei olnud lauseõpetust kõrwal, sellel teisel trükil oli ka lauseõpetus ühes, mis muidugi raamatule hoopis suurema wäärtuse andis. See Ahrens’i grammatika teine trükk ongi nüüd see raamat, mis Eesti kirjawiisile, nagu teda nüüd üleüldselt kirjutatakse, põhja pani. See põhi oli oma kohast loomulik, wähemalt palju loomulikum kui endine kirikukirjawiis, mis Hornungi põhjal seisis. Et Ahrens Eesti keele loomu õieti oli äratundnud, seda ei wõi keegi täna päewani salata, sest see on nii.
Küll ei wõi ka seda salata, et nimelt käänatustes (declinationides), iseäranis aga pööratustes (conjugationides) kõik sõnad otse loomulikul kohal ei seisa ja selle pärast grammatik weel parandust nõuab. Nõnda ei ole Ahrens kolmest pikkuse-järgust midagi teadnud, waid on üksi sääl sõnade seas wahet teinud, kus wähendus (Elision ehk Insertion), sarnandus (Assimilation ehk Dissimilation), kõwendus (Emollition ehk Induration) tõesti häälikute muutmisel tunda on. Aga kus häälikute muutmist kirjawiisis ei ole (näit. looma looma, liiwa liiwa etc.), ei ole ta mingit wahet teinud; niisamati ka sääl mitte, kus umbhäälikud teiselt järgult kolmandale tõusewad (talle talle, nõmme nõmme, salwe salwe jne.). Imelik on ka, et näituseks „wits witsa, laul laulu, nahk naha, piht piha, muld mulla, rand ranna, ait aida, waip waiba, pulk pulga“ jne. ühte liiki arwatakse, nagu puder ja kört, kuni „asi asja, hari harja, kiri kirja“ ju hoopis ise-liiki arwatud on. Niisamati on „ema, kala, kana, kõwa, paha“ jne. üsna õigesti ühte liiki arwatud, aga ka „nuga noa, lugu loo, ladu lau, madu mau, koda koja, sõda sõja“ jne., mis ometi koguni isesugu sõnad oma käänatuse järele on. Kõige naljakam on, et näit. sõnad „jumal, isand, sadul; noorik, poolik, hunik, männik; usklik, kartlik, raismik, kodanik, alandlik, awalik; harjas, wares, kütis; julgus, ahnus, kiitus; kogudus, äpardus, alandus; wõõras, abras, kitsas, kapsas; harakas, hallikas, kuningas, jõuukas, angerjas; rikas, okas, rukis, puhas, waras, hammas, kaigas, koobas; waagen, kaaren, kindel; armas, hirmus, jõudus; kukal, kupar, waher, pöial, küünal, kämmel, pannal, tütar, meister, tempel, suhkur, luukur; aasta, reede, lõuna; mähe, kala, süda, pere, raibe, ase, liige, waene, teine, keskmine, pime, nobe; hooletu, keeletu“ ja tuhat teist sõna, millel loomu poolest üks teisega midagi tegemist ei ole, kõik ühte käänatusesse kokkupaisatud, nagu nõia katlasse, ehk küll igaüks oma-suguste kõrwal on.