Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/E. M. Redlich
C. M. Redlich.
Üks andelisematest endise „Tartu I. kooliõpetajate seminari“ kaswandikkudest oli C. M. Redlich, kes pea ühel ajal Kunderiga nim. õpeasutuses käis. Redlich awaldas 1875 Tartus Schnakenburgi juures kogukese salmikuid nime all „Lillepõõsas ehk elu ja armastus“, millele 1876 järgnes raamatuke „Metsa roosid. Lillepõõsa ehk elu ja armastuse tõine jagu“. Kolme aasta pärast 1879 ilmus weel kolmas luuldekoguke „Oh rõõmusta ja laula!“ Need luulded ja mitmed ajalehtedes ilmunud salmikud on Redlichi wähesed kirjatööd luulewõiduses, mis andega luuletajat awaldawad. Kui ka riimi ja keele poolest mõndagi soowida jääb, on luuletel siisgi ladus ja soraw keel ja ilus kõne. Mitmed Redlichi salmikud on parajate wiisidega rahwa suhu kõlama läinud. Kahju üksi, et Redlich oma hääd annet weel enam ei ole tarwitanud ja mitte enam kirjutanud kui ta kirjutanud. Mõned ainsad Redlichi luulded on ka jutusalmise (balladise) loomuga. Enam jagu tema luuldeid käib armastuse kohta ta selle wastolu pääle elu kohta. Soowida on, et neid parajal kohal tähele pandaks ja loetaks.
Pääle selle kirjutas Redlich weel Eesti keelde jutu „Indianlaste isamaal“ 1879 ja „Silmamoondaja ehk nõidusekunst“ 1880, mis kirjadest midagi iseäralist ütelda ei ole.
C. M. Redlich elas pärast poole Waiwaras.