Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. Jakob Hurt
Dr. Jakob Hurt.
Eesti uuema kirjanduse üks tähtsam eesolija on õp. Dr. J. Hurt. Tema on sündinud heinakuu 10. päewal 1839 Põlwa kihelkunnas Himmastes. Ta käis endise Tartu kreiskooli, mille inspektor Dr. Oettel pärast tema äiaks sai, läbi, astus sessamas linnas gymnasiumisse, tegi aasta 1858 lõpul üliõpilase eksami ja sai 1859 Tartu ülikooli õpilaseks usuteaduses. Juba ülikoolis wõttis ta wäga elawalt Eesti keelest ja kirjandusest osa ja õppis teda tundma, nagu ta Eesti rahwast üleüldse soojasti armastas, kellest ta ise wõrsunud. Kui ta neli aastat ülikoolis oli õppinud, tegi ta kandidaadi-eksami ära. Selle järele sai ta kodu-koolitajaks Hellenurmes Tartu kreisis 1865 ja 1866. Kui ta lühikese aja erawiisi elanud, mil ajal ta Eesti keelest hoolega osa wõttis, kutsuti ta Kuresaare gymnasi-kooliõpetajaks 1868, kuid Hurt jättis selle koha pea maha, sest et teda endisesse Tartu gymnasi-kooliõpetajaks kutsuti, mis ametisse ta 1872. aastani jäi. Siin kirjutas Hurt mõndagi, nagu kalendritesse ja raamatutesse, pani ka seadusi Eesti keelde ümber.
Aastal 1869 oli Tartus pärispõlwest wabastuse 50 aasta mälestuseks esimene suur Eesti laulupidu. Hurt oli see kord pidu pää-kõnelejaks walitud ja pidas hiilgawa ja waimustatud kõne, mis wäga rohkesti mõjus. Kõnes pani ta rõhku Eesti keele ja hariduse põhjusmõttelise iseseiswuse ja selle alleshoidmise ning edendamise pääle. Kõne tegi wäga palju rääkimist wasta ja poolt. Rahwas oli waimustusega Hurti poolt. Nagu pidu üleüldse, nõnda oli ka see kõne oma jagu põhjuseks, et kodumaaline waimustus seitsmekümnendatel aastatel suur ja elaw oli.
Hurt oli too-aegses kirjanduslises ja isamaalises liikumises üks päämees ja oli ka kirjamehena rohkesti tegew. Nõnda hakkas ta J. W. Jannseni kaastööliseks „Eesti Postimehes“, mis see kord mõõduandew leht oli. Hurt kirjutas selle lehe lisa ning awaldas sääl keelelisi, ajaloolisi ja lõbusisulise tuumaga kirjatöid. Keele poolest olgu tähendatud, et Hurt Wõrumaa mehena oli sündinud ja enne Wõru murret kõnelenud, kuid pärast õppis ta kirjakeele selgeks, mida ta siis ka hästi räägib. Hurti too-kordsed kirjapalad on palju selgust Eesti keelele toonud, ja neid wõeti hääl meelel wastu. Rõõmuga loeti ka tema kirjutusi Eesti rahwa wanast ajast ja sakslaste siiatulemisest, nagu seda Läti Hindrik teatab. Täiesti asjalikul tasasel toonil seletas Hurt siin Eesti rahwa elu üksikuid ajaloolisi sündusi. Osawal sõnal pani ta ette, kuda sakslased aega mööda eestlaste üle wõidu saiwad. Need kirjutused on pärast ta iseraamatus päälkirjaga „Pildid isamaa sündinud asjust“ ilmunud ja on wäärt, et neid loetakse.
Hurt’i lõbusisulised kirjad ei ole rohked. Tema ei taha lõbustada, waid ta tahab uurida ja teadlist kirjandust edendada. Siisgi on ta mõnda kirjutanud, mida siia tuleb arwata, nõnda kalendri-lisade kirjad ja ka mõnda ajalehe „E. Postim.“ lisas.
Luuletajana on Hurt küll mõne ainsa korra ette astunud. Ta salmis luulde „Enne ja nüüd“, mis esimest korda 1869 C. R. Jakobsoni noodi-raamatus nimega „Wanemuine kandle healed“ trükis ilmus. Selles luuldes wõrreldakse Eesti muinasaega olewikuga. See luuleline wõrreldus et ole aga olewiku kasuks: Muinasajal olnud palju laulu ja luult, ja igaüks eestlane pidanud sellest lugu, kuid nüüd olla see koguni teist wiisi, ei olla enam armastajaid Eesti laulul ega luulel. — Muidu ei ole Hurt luuldeid loonud, sest et ta end luuleandeliseks ei pea. See ei ole selle luulde järel küll tõeks arwata, sest ta wõiks wissisti luuldeid luua, kui selle salmiku pääle waatame.
Eesti rahwusline elu sai, nagu üteldud, a. 1869 pidust äratust ja hoogu. Siis tõusis Wiljandi eestlaste seas mõte ülemat Eesti kooli põhjendada. Palwekiri anti Wene riigiwalitsusele sisse, ja kui mitmekordsed läbirääkimised, kõnelemised ja küsimised olnud, lubati walitsuse poolt kõrgem kool Eesti õpekeelega põhjendada, mille tarwis ka luba tuli terwe rahwa seas raha korjata. Õpeasutusele pandi Eesti rahwa wabastaja keiser Aleksander I-se mälestuseks „Eesti Aleksandri-kool“. Asutati siis pääkomitee, kes kooli asutamist ja raha korjamist pidi juhtima, ning Hurt waliti selle pääkomitee presidendiks. Raha korjamine läks peagi tubli hooga edasi, ja kooli asutamise asi sai pea terwe rahwa asjaks. Mitu kümmend komiteed terwel maal astusiwad kokku ja korjasiwad asutatawa kooli tarwis raha ning rääkisiwad sellel kombel Eesti asjust ja keelest üleüldse. Seda wiisi tegi Aleksandri-kool terwele rahwusele äratust ja elu.
Ühel ja selsamal ajal tuli ka teine tähtjas Eesti ettewõte elule. See oli „Eesti Kirjameeste selts“, kelle põhjuskirjad riigiwalitsuse poolt kinnitati. Hurt oli aastal 1872 Otepä kirikuõpetajaks walitud. Hurt waliti säält seltsi esimeseks presidendiks, ja ta juhatas ka seltsi hoole-, armastuse-, tundmuse- ja hää tagajärjega. Seltsi kogus hulk haritud Eesti mehi, kes ka kirjasid wälja andsiwad, mis nimede all „Aastaraamat“ ja „Eesti Kirjameeste seltsi toimetused“ ilmusiwad. Rahwa seas tõusis osawõtmine kirjatööst. Wäga mõnusad oliwad kõned, mis seltsis peeti ja mille seas Hurti keelelised seletused tähtsad oliwad.
Aleksandri-kooli asutamise asi edenes ühes koos ühte puhku ja leidis ka wastaseid — iseäranis Saksa ringkundades. Tuntud mõisnik Hermann von Samson Urwastest, Tapa-Tartu raudtee ehitaja, astus Hurti wasta „Neue Dörptsche Zeitungis“ ja „Eesti Postimehes“ korraga wälja, mõistis kooli põhjendamise mõtte hukka, talle süüd otsides. Hurt wastas mõjuwa ja selge sõnaga ja jäi wõitjaks. „Esimeses aruandes Eesti Aleksandri-tööst“, mis aruanne ka kirjandusliselt poolt wäga tähtjas oli, põhjendas Hurt kooli mõtet suure osawusega. Hurt seletas siin loogiliselt ja põhjalikult, kuda ka eestlastel oma rahwuse- ja keelega eluõigus on, kuda ka nemad wõiwad oma keelt ja kirjandust harida ja edendada ja kuda ka nendel on õigus emakeeles õpetust saada, mida siis mitte puudutada ei tule, nagu iga teise rahwa oma.
Esimest aastakümmet, mis „Eesti Kirjameeste selts“ Hurti juhatusel ära elas, wõidi õnnistatud ajaks nimetada. Hurt ise kirjutas mõndagi, mis keele seletusel kasulik oli, ja äratas ka teisi tööle. Saksa keeli kirjutas Hurt see kord seletused kohanimede lõpust „ste“ ja side sõnadest „ehk“ ja „wõi“.
Kirjameeste seltsi esimehena on Hurt ka oma pää-tööle, see on wanawara, nagu wanade rahwaluulete, wana tarkuse, muinasjuttude, mõistatuste, wanasõnade ja kõnekäändude, korjamisele põhja pannud ja on pärast selle õige kõrgele järjele ja muinaswara suurele hulgale wiinud. Tol ajal ilmusiwad esimesed wihud wanawara kogust nime all „Vana Kannel, täieline kogu wanu laule“ jne. Wäljaandmine jäi pärast pooleli, sest ta pidi kõik terwe muinaswara enesesse mahutama. Hurt ei saanud õpetaja-ameti talitamisel seks küllalt aega.
Aastal 1880 kutsuti Hurt Peterburi Eesti Jaani koguduse kirikuõpetajaks. Ta läks Otepääst Peterburi elama. „E. Kirjameeste seltsi“ presidendiametit pidas ta weel ühe aasta enese käes. Aga tema wasta oli juba aastast 1878 saadik nagu kihutust ning waenu ühe jao seltsiliikmete poolt ära tunda, mis ka 1879 aasta suurel laulupidul märgata oli. Wastaste seas oli ka C. R. Jakobson, kes oma põhjendatud ajalehes „Sakalas“ päält näha kiriku-waenulisi mõtteid awaldas, mikspärast siis Hurt juba 1879 „Eesti Postimehes“ end temast lahti ütles, nagu seda teisel kohal teatatud. Sest ajast saadik jäi sisemine pragu Eesti kirjameeste ja kodumaalaste wahele. Seda pragu märgati ka kirjanduses. Hurt pani mälestuswäärilisel koosolekul lõikusekuu 23. päewal 1881 Wanemuise seltsi saalis „E. Kirjameeste seltsi“ presidendi-ameti maha. Hurt ja tema seltsilised astusiwad siis seltsist wälja, sest et C. R. Jakobson presidendiks waliti, kes aga juba 7. märzil 1882 suri. Pragu mõlema erakunna wahel läks weel suuremaks, kui 1883 Hurt ka Aleksandri-kooli pääkomitee presidendi-ametist häälte enamusel lahti waliti. Kool astus aastal 1888 Wene õpekeelega elusse.
Pärast E. K. seltsist lahkumist ja Al.-kooli pääkomiteest lahtiwalimist ei wõtnud Hurt enam awalikkudest Eesti asutustest osa. Ta pidas kirikuõpetaja-ametit ja juhatas wanawara kogumist. Mõni kord kirjutas ta ka mõnda tükki ajalehte, pidas mõnda kõnet seltsides, ühe ilusa kõne 1896. aasta suurel laulupidul Tallinnas, mis pärast ka trükis ilmus. Iseäraliseks tööks tuleb talle kirjapõllul arwata, et ta Keiserliku Teaduste Akademia soowil kadunud Dr. F. J. Wiedemanni Eesti-Saksa keeli sõnaraamatu teist korda trükki andis. Enne oli ta juba Aleksander II-se kohtu-seadused Eesti keelde ümber pannud.
Aastal 1886 sai Hnrt Helsingi ülikoolis tehtud eksami tõttu mõtteteaduse doktori auunime. Wäitekiri oli Eesti keele ja nimelt lõpu „-ne“ üle ja oli ta siin Eesti keele põllul terawa uurimise-töö otse mikroskopilisel waatlemisel ära teinud. Tema päätööle, wanawara, trükkipanemisele, on kõige rohkem edu soowida, sest selles on Hurt kõige rohkem kodus ja tunneb oma materjali.