Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Christian Hieronymus von Schlegel

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Christian Hieronymus von Schlegel.

Kaheksateistkümnenda aastasaja lõpul, Hupeliga ühel ajal wõi mõni aasta hiljem, tuli keegi Saksamaa mees Chr. H. v. Schlegel Eesti kirja põllul ilmsiks ühelt poolt, kus keegi seda ei oleks oodanud. Aastal 1787 nimelt ilmusiwad Saksa ajakirjas „Teutscher Merkur“ 13 Eesti rahwaluulet, mille all muud märki ei seisnud kui S. See ajakiri on raamatukogus alles, aga Eesti rahwaluuldeid ei pannud keegi tähele. Alles aastal 1896 leidis ülem gymnasi-õpetaja kandidaat O. Kallas wanadest kirjadest üles, et see „S.“ keegi muu ei olnud kui Chr. H. v.  Schlegel. See mees oli kas 1755 wõi 1757 Jena linnas sündinud ja oli, kui ta ülikoolist läbi käinud, aasta 1780 ümber Eestimaale kodukooliõpetajaks tulnud. Siin oli ta Eesti keelt õppinud, Eesti rahwast armastama hakanud ja ka Eesti laulusid üles kirjutanud. Pärast läks Schlegel Mohilewi linna Saksa kirikuõpetajaks ja elu teisel poolel Peterburi tähtsaks riigi-ametnikuks, kus ta ka alles 1842 kõrges wanaduses suri.

Schlegel nüüd oligi, nagu üteldud, see mees, kes ajakirjas „Teutscher Merkur“ aastal 1787 „S.“ tähe all 13 Eesti rahwaluulet oli awaldanud. Aga et Saksamaa sakslased Eesti keelt ei osanud ega praegugi oska, siis on ta kõigest 3 esimest luulet päris Eesti keeles andnud, kuna ta 10 wiimast Eesti luulet Saksa keelde ümber on pannud; nende 10 Eesti keeli luulded on kaduma läinud, kas neid ialgi leitakse, on teadmata; kuid nende Saksa keeli tõlge on nii tehtud, et neid üksnes peaaegu sõna sõnalt Eesti keelde tagasi on kirjutada, ja juba tuleb Eesti rahwaluulde mõõt wälja. Seda on siis ka K. A. Hermann, selle raamatu kirjutaja, teinud, ja et need 13 laulu alles „Jörru“ ja Hupeli antud laulude järele kolmandad laulud on, mis Eesti rahwa suust üles kirjutati, ilmugu nad siin kõik Schlegeli poolest antud reas äratrükis. Need on järgmised:


1. Rikka pruudi otsijale.

Peiukene, poisikene,
Kust sa tundsid meile tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse?
Peiukene, poisikene,
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie suuresse külasse,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse:
Hõbenupp oli õuessane,
Kaks oli kaja aiassane,
Wiis oli wärawa pääl;
Meie õued lõuendised,
Katused kana-munega,
Räästad sea-lihaga,
Kinnispakud wõiga wõitud.
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,

Seie suuresse külasse,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse.


2. Peiu kosjateelt.

Tere tere, saajakene,
Tere teelta tulemasta!
Kes teid teele terwestelles,
Kes andis aruda kätte?
Jumal teel teid terwestelles,
Maarja andis aru kätte.
Mis teid teele wiiwistelles?
Ohjad läksid õunapuusse,
Päitsed päewa nääludele.
Kes wõttis ohjad õunapuust,
Päitsed päewa nääludest?
See’p see peiu, poisikene,
Wõttis ohjad õunapuusta,
Päitsed päewa nääludest.


3. Parastus peiule, kui pruut ära karanud.

Hästi, hästi, peiukene,
Kes käskis saajaga tulla!
Eks wõinud salaja tulla?
Neiu hiilis pilli häält,
Neiu lendas lepikule,
Neiu kargas kaasikule.
Wirus wiimaks nähtud neidu,
Harjus anded jagatud,
Paides pääd on sugenud,
Wiljandis on wiheldud.


4. Waese-lapse laul.

Olen üksi nagu wihmakull,
Aga wihmakull on wiiekesi;
Olen üksi nagu part,
Aga part on paari wiisi;
Olen üksi nagu kurg,
Aga kurg on kuuekesi;
Olen üksi nagu hani,
Aga hanil kaks on last.
Mul ’pole isa ega ema,
Kellel’ wõin kurbtust ma kaebata,
Kellel’ wõin haige ohata,
Kellel’ wiha weeretada?
Kaeban ma kuke-lillele,
Kuke-lill saab kahwatumaks;
Kaeban kiwimurru lillel’,
Tema lööb siis tohletama;
Kaeban ma noorele murule,
Näen muru närtsima,
Kui ta kuuleb minu kaebtust,
Waese lapse laulukest.
Tõuse üles, emakene!
Tõuse üles, isakene!
Tõuse kirstu kinnitama,
Weime-wakka walmistama!
Ei wõi tõusta, minu tütar,
Ei wõi tõusta, ei ärgata!
Muru kaswan’d mulla pääle,
Heina-lehed haua pääle,
Sini-mets saan’d silma pääle,
Wõsa wõrsun’d jalgadele.


5. Lõikaja laul.

Paista, paista, päewakene,
Ilus ole, ilmakene,
Et saaks palaw palakata,
Higi ilma linadeta,
Soe ilma sukkadeta!
Paista, päike, pärja pääle,
Hiilga hõbe-helme pääle!
Palaw, ära riku pärga,
Ilus ilm ei helmesid!
Ära paista saksa pääle,
Paista ikka meie pääle!


6. Heinamaal.

Seni heinamaa on ilus,
Kuni hein on niitmata;
Seni kaared käiwad hästi,
Kuni loog on wõtmata;
Seni hein on heledam,
Kuni saod sündimata. —
Parem elu paharetis,
Õnnetus on õndsam põrgus,
Kui on elu meie mõisas!
Päikse tõusul juba tööl,
Kuu paistel kuhja loomas,
Päewa loojakul lõikamas.
Härjadgi meil sööwad ikkes,
Waesed ruunad rakendatud,
Töölised seismas aiateibas,
Abilised aia rõhus —.
Walge wainu herrakene!
Kulda-krooni prouakene!
Hõberõngas noored herrad!
Tõuske üles tooli pääle,
Saage üles saali pääle,
Waad’ke waese rahwa pääle,
Kuda suuri sunnitakse,
Kuda wäikseid winnatakse,
Sõrmepikkust sõimatakse,
Pisikesi pillutakse.


7. Päris-eestlase wara.

Sest on maa nii maha jäänud,
Õled katustelt kadunud,
Et on palju mõisaid maal,
Korstnaid külade wahel,
Walla neelajaid wainutel.
Lammas tõi lauguga talle,
See sai herrale õiguseks;
Emis tõi palju põrssaid,
Saiwad herra praadiwarda;
Kana munes mõnda muna,
Paudi kõik herra pannile;
Lehm tõi härjast wasika,
Pandi herra karja-pulliks;
Mära tõi täkutwarsa,
Wõeti herra ratsaruunaks;
Perenaesel on poegasid,
Saiwad herra kana-poisteks.


8. Nurganaese laul.

Armas noorik, nurganaene,
Kümme kord käis köögi-teed,
Sada korda sauna-teed,

Tuhat korda toa-teed;
Otsis palki ennast puua,
Otsis puud end surnnls lüüa —
Pere nuttis pingi all,
Lapsed aga laua all,
Abielu-mees kambris. — — —
Jesus küsis läbi ukse,
Maarja mõtles akna ääres —:
Mis on Looja teile toonud?
Tõi ta looga tegija,
Wõi tõi kirja kirjutaja,
Wõi tõi haspli ajaja?
Jumal tõi looga tegija!
Pere naeris pingi alt,
Lapsed aga laua alt,
Abielu-mees kambrist.


9. Kiige-laul.

Küla-naesed kiikuma!
Tooge kanu, tooge mune,
Tooge auduwaid hanisid,
Paari-wiisi pardikesi,
Ujulindude jalgasid!
Tulge kiigule kilkama!
Käänake lapsed kätkisse,
Küll isa lapsed imetab.
Läksin kiigele kilkama,
Leidsin palju muste sukke,
Annel kaks kirju paela,
Liisul lina-lõngasid,
Kubja tütrel kuldsed tressid,
Waesel-lapsel wale-tressid.


10. Neitsikesele.

Neitsikene noorukene,
Tõusid sa mõisniku toasta,
Kusa käidi wikelsukes,
Keskel sukkade seas,
Kenade klaaside taga,
Põrandal, kus kanti laiad põlled,
Keset kena kiwimaja.
Ei sind rikkun’d Riia püssid,
Ega Wene werised mõõgad,
Ega Türgi tulised nooled.
Herra oli sinu isa,
Proua oli sinu ema,
Herra tütred sinu õed,
Herra pojad pooled wennad.
Sääl sa teadsid, kus kaswasid,
Tundsid elu, mis elasid,
Mõistsid kohta, kus magasid.
Hani ei tea elu-paika,
Part ei tunne püsipaika,
Kus ta sumbub surema.
Mina ehk ka suren sohu,
Maha jätetud ma maale,
Ehk ma hingan heinamaal.


11. Pulma-laul.

Neitsikene noorukene,
Kuda sa kodus kaswasid,
Nagu lumes luik sa käisid,
Nagu hani aia ääres,
Pesksid juukseid merewees,
Silmi walges seebi-wahus,

Mõtlesid saada saapa-meest,
Kübaraga kena meest.
Nägid näljaseid nooriseid,
Vihasemat Wiru sulast,
Kujutlld kübarat Järwamaalt —
Selle pääd sa sugesid,
Selle jalgu kaapisid.


12. Teine pulma-laul.

Neitsikene noorukene,
Kuda sa kodus kaswasid,
Kodus kullana sa maksid,
Isamajas hõbedana,
Wenna wainul wasena!
Kui sa, mari, wõõrsi lähed,
Kala teisele kaldale,
Pardike teisele paigale:
Ei wõi kiita ega laita,
Kas siis maksad weel mullana,
Mis on hani tiiwa all,
Wõi warblase warwaste wahel,
Wõi ka kuke küünte wahel,
Linnu tiiwade liikmetel?


13. Kolmas pulma-laul.

Neitsikene, noorukene,
Ole usin hommikul,
Tõuse üles enne päewa,
Mine lauta lehma lüpsma,
Lehma sarwi silitama!
Leiad lehmalt sa wasika,
Ütle enne ämmale!
Leiad walget lauku talle,
Ütle lahkesti langule!
Siis sind kiidab hästi ämm,
Siis sind kiidab hästi äi,
Sulle naeratab su nadu,
Külas kõneleb sest kaim,
Siis sind kenaks kiidetakse,
Kena naese kauniks tütreks;
Kena naene sind kiigutas,
Kaunis naene sind kaswatas,
Kaunim sind pani mehele.

Nõnda on need Eesti rahwaluulded. Schlegel ise ütleb, et ta uhke olla esimest korda Eesti rahwa-luuldeid Saksamaa rahwale teatada ja sellest rahwast mõndagi kirjutada, mis enne wähe tuntud wõi ei sugugi puudutud. Ka nende üksikute luulete kohta on Schlegel tähendusi teinud, mida meie kõiki siia ei kirjuta. Kolmanda laulu kohta märgib ta, et pruut nalja pärast ära on peidetud ning siis peidmehele seda wiisi lauldakse. Kuuendas laulus on mõisa-tööd kujutatud. Seitsmenda laulu kohta kirjutab Schlegel: „Kas weel elawamal ja tõelisemat seletust selle waese rahwa olekust herrade wastu tahetaks nõuda?“ Teised laulud on nagu kujuks, märgiks ja maaliks Eesti elust, mida lugeja juba isegi tunneb.

Schlegel on enesele nende luulete ülespanemisega Eesti kirjanduses jäädawa mälestuse teinud.