Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Anton Thor Helle ja tema Piibli ümberpanemine

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Anton Thor Helle ja Piibli ümberpanemine Eesti Keelde.

Et ja kuda Uus testament 1715 Eesti keeles oli wälja tulnud, seda oleme juba kuulnud. Reiman jutustab edasi:

„Nüüd oli weel Wana seaduse kiri ümber panna. Kaua kestis see enne, kui toime saadi. Suure töö järel 1715 oli nagu tüdimust tunda. Tarwitus ei olnud ka mitte nii tungiw. Uue testamendiga püüti esiotsa läbi ajada. Pandi ju ka enam see jutlusele ja muule õpetamisele põhjaks. Pää-takistus oli aga see, et Wana testament palju raskem tõlkida on. Sellest rääkimata, et Wana testament Uuest enam kui kolm ja pool korda suurem, on keel raske ja tume, kõnewiis wõõras ja iseäraline. Usuisa Lutherus, kes ometi wägew sõnas ja waimus oli, räägib, et tema sõpradega koos mõne salmi üle nädalite kaupa nõuu ja aru otsinud ning pääd murdnud. Ja wõi Lutheruse annet keeli seletada nii tihti leida on! Ja kui kõlbulist meest ka leida oleks olnud — ja wagusi walmistas ennast tõesti üks noor õpetaja selle hiiglase-töö kordasaatmisele, — kust oleks ta selleks aega ja mahti leidnud? Kahekümne-aastase sõja läbi oli terwe maa lagedaks laastatud. Mis sõda oli järele jätnud, seda surmas katk; keda katk järele jättis, seda tappis nälg. Talurahwas oli meelt ära heitmas; õpetajad wõitlesiwad kibeda hädaga wiletsates suitsuhurtsikutes ja pidasiwad jumalaorjust metsades lausataewa all, sest et kirikud ära oliwad lõhutud; mõisnikkude lapsedgi käisiwad kerjakirjadega maad mööda. Alles 1721 andis Rootsimaa järele. Nystädti linnas Soomemaal tegi suur Wene keiser Peter lepingu. Meie maa langes tema isaliku walitsuse alla. — Endised raamatud oliwad otsa lõpnud, uusi enam ei trükitud pääle Uue testamendi 1715. Suur puudus tuli kätte, kui rahwas ennast jälle hakkas koguma ja metsa-urgastest wälja usaldas tulla. Ruttu walmistati Tallinna käsiraamatust uus wäljaanne, mis rahulepinguga selsamal aastal, 1721, Halle linnas trükis ilmus. Hornungi „Koddo ning Kirgo Ramat“ on siin terwelt tarwitatud. 1723 tuli juba uut trükki tarwis, 1728 kolmandat. Isegi Hornungi laulud anti 1726 Riias weel korra wälja. Säälsamas ilmus 1729 Tartu lauluraamatu kolmas trükk, mida Sangaste õpetaja Rauschert ja Kambja õpetaja Sutor enne oliwad rohkesti parandanud ja täiendanud. Kaks aastat warem oliwad needsamad Wastse testamendi Riias teises trükis wälja andnud. Sedasama tegiwad 1729 Tallinna mehed oma Uue testamendiga.

„Wärske eluõhk käis maalt läbi ja pani 1728 ka Piibli töö jälle liikuma. Eestimaa tegi seekord algust. Armas ja kallis on see kuulda, et nüüd wiimaks ometi ühesugune hädaoht waheseinad oli maha lõhkunud ja wennalik armastus endise kadeduse asemele naabrite wahele oli asunud. Wäga südamlikus ja kaunis kirjas kutsusiwad sügisel 1728 Eestimaa waimulikud ülemad Liiwimaa konsistoriumi ühisel nõuul ja ühendatud jõuul tõlkimist ette wõtma. Soowiti ja katsuti tööd nõnda teha, et Tallinna ja Tartu murde rääkijatele mõlematele püha kiri saaks korraga muretsetud. Sõnad ja kõnekäänud, kus murded lahku läksiwad, pidiwad kõrwu seatud saama. Soow oli küll hää, aga niisama mõistmata, walmistas algusel ka juba niipaljut takistusi, et ta kohe katki jäei. Ja see oli õnneks. Sest mis kirju ja segine Piibel oleks sellest saanud! Käib ju pea iga sõna Tartu murdes enam ehk wähem teisiti kui Tallinna keeles.

„Lahus läksiwad nüüd Tallinnamaa mehed ümberpanemise kallale. Suur Jumal juhatas neile ühe Ebrea ja Eesti keele targa tundja, Anton Thor Helle, kes Jüri kiriku pääl õpetaja oli.

„Anton Thor Helle on, nagu nimi tunnistab, Rootsi mees. Tallinn olla tema sündimise paik. Tema noorest põlwest ja hariduse käigust ei tea wähematgi lausuda. Üksnes nii palju oleme wanadest kirjadest leidnud, et teda Tallinna magistraat lõikuse-kuus 1712 Jüri kihelkonna õpetajaks walinud. Eestimaa landraadid seisnud aga kangesti selle wastu — põhjus jällegi tundmata — ja alles järgmisel aastal enne Jaanipäewa wõinud ta Jüri koguduse pääle laulatatud saada. Oma ameti pidamises oli ta haruldane truu ja hoolikas, kõigele hääle tööle tark ja arukas. Seepärast seati tema juba 1715 Eestimaa konsistoriumi nõuumeheks. Selleks ta jäi surmani. 1742 tõsteti ta weel Hommiku-Harju praostiks. 13. aprillil 1748 läks see wirk töötegija Issanda viinamäel hingama. —

„Tema wõttis 1732 määratu töö toimetuse ja juhatuse enese pääle. Paremaks käeks oli temal Kallama õpetaja Heinrich Gutsleff. Mitmed teised õpetajad wõtsiwad jõudu mööda tõlkimisest osa. Olgu nendest üksnes nimetatud Tallinna domkiriku abiõpetaja Vierorth, Olewiste kiriku abiõpetaja noorem Eberhard Gutsleff ja Biek, kes Tallinna gümnasiumis kooliametit pidas. Kõik aga, mis teised ka ümber paniwad, waatas Helle suure hoolega läbi, wõrdles Ebrea põhjuskirjaga ja parandas ning silus ühetaoliseks. Keeletundmisele oli Hornung õiget rada ajanud ja oma eeskujulised raamatud teejuhiks seadnud. Rahwa suust oli Thor Helle ise ka palju õppinud. Keel ei teinud nii suurt raskust. Aga kus wõõra sõna tarwis Eesti nime tuli otsida ja leida — ja seda juhtus Wanas Testamendis iga sammu pääl — sääl oli kitsikus suur. Puudus tarwiline sõna ja ei ulatanud Thor Helle enese sõnawarandus appi, siis käis ta talusid mööda ümber ja katsus mitmesuguste küsimiste läbi rahwa suust õiget sõna wälja püüda ja nõnda kirja üles panna. Oli kõik kuulamine asjata, siis ei jäänud muud nõuu, kui et ta Ebrea ja Greeka sõnad Eesti tõlkesse sisse wõttis ja seda hädakorral ära seletas. Kui waewaline ja tüditaw niisugune küsimine ja kuulamine oli, ei jõua ära seletada.

„Aastal 1736 oli Thor Helle nii kaugel, et käsikiri walmis sai trükkimiseks. Nüüd aga tuli wiimne takistus ja sünnitas wiiwitust: Kes pidi ja tahtis kõrget trükikulu kanda? Kuulati! Ei leitud kedagi! Jumala sõna seisis kammitsas, ei wõinud jooksta ühtigi. Sääl saatis Jumal abi kaugelt. Sellel ajal tuli Wennaste kogudus meie maale, leidis hääd põldu ja kaswas kiirelt. Koguduse alustaja grahw Zinzendorf kuulis neid rõõmsaid sõnumid ja tuli wendi waatama. Suure auuga wõeti teda wastu. Mihklikuus 1736 jõudis ta Tallinnasse ja ütles domkirikus jutlust. Üks Piibli tõlkijatest, Vierorth, oli suur Wennaste koguduse sõber ja edendaja. Tema sai Zinzendorfiga tuttawaks ja rääkis temale Eestimaa õpetajate häda. Zinzendorf oli suur Jumala sõna armastaja ja riigi kaswataja. Juba warem oli ta Läti püha kirja odawamat trükki awitanud joonele saata. Hää meelega lubas ta nõuu otsida. Ta pidas ka sõna. Et grahwlikul õpetajal enesel suurt warandust ei olnud ja teoga ise appi ei jõudnud tulla, rääkis ta asjast gindral Bohn’ile, kes hilja aja eest Liiwi guberneri ametit oli pidanud. Ta mõistis teda ja tema kõrget abikaasat nõnda äratada ja liigutada, et nemad trükikuluks suure summa raha, 1000 taalrit, laenu pääle andsiwad. Tänuga mälestagu meie rahwas neid kahte kõrget herrad, grahw Zinzendorfi ja gindral Bohni.

„Nüüd oliwad kõik raskused ja takistused wõidetud. Kohe algas trükk, mis Tallinnas Jakob Joan Köleri kirjadega toimetati. Et mitte wähemat wiiwitust enam ei sünniks, andis Thor Helle, kes ise maal elas, trükiwigade parandamise Bieki hooleks. Sest tuli aga suur õnnetus. Biek tarwitas woli halwasti, astus seatud piirist üle ja tahtis ka ise mees olla ja oma tarkust — õigem rumalust — mööda asja ajada. Tema tundmise ja arwamise järele oli Thor Helle mitmetpidi liig wabalt tõlkinud. Tema nüüd parandas seda ja pani sõna sõnalt ümber, misläbi aga arusaamine ja selgus wahel tumedaks ja raskeks läks. Kui Biek jälle Thor Helle ümberpanekut Saksa keelse piibliga kõrwu seadis, siis ta leidis, et paar pisukest sõna, määrawad ja määramata artiklid (sugusõnad), see ja üks, Eesti käsikirjast wälja oliwad jäetud. See oli tema meelest suur wiga, ja kohe kirjutas ta puuduwad sõnakesed Thor Helle töösse ja rikkus ta ära. Niisuguse lubamata talituse läbi läks meie piibel palju kirjumaks, ja wigade hulk tekkis sisse, mis sääl esiotsa ei olnud. Thor Helle hing ei teadnud sest wähemat, ja kui ta sellest märku sai, oli see liig hilja, raamat oli trükitud, ja wigasid ei wõinud keegi enam ära parandada.

„Kolm aastat oli päratu trükkimise töö aega wõtnud. Siis oli kõik hästi lõpetatud, ja nüüd anti rahwa kätte kui kõige suurem waimulik anne aastal


1739:

Piibli ramat, se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed, kes pühha Waimo läbbi juhhatatud, Wanna Seädusse Ramatusse Ebrea kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka kele essite on ülleskirjotanud, nüüd agga hopis, Jummala armo läbbi, meie Eesti-Ma Kele Essimest korda üllespandud, ja mitme sündsa salmiga ärraselletud.“

Iseäranis tähele pandaw ja õpetlik on Piibli raamatu esimese trüki eeskõne, mis 1739 anti, kuid ka teise trüki ette 1773 ja kolmanda trüki ette 1835 oli pandud. Sääl loeme nõnda: „Siin saab nüüd, tänu Jumalale! Teie kätte see raamat, mis suur Jumal, kes rikas on armust ja halastusest, teie wanematele kuue saja aasta eest on pakkunud, ja selle õpetust kahesaja aasta eest selgemini püüdnud neile teada anda, ja nüüd on neli aastat kolmatkümmend, kui ükspäinis Uue seaduse raamat, kust see kõige selgem õpetus on leida, meie Maa keeli on trükitud; aga nüüd saab kõik see Piibli ehk Jumala püha kirja raamat hoopis teie kätte. — Nii palju on wanadest aegadest teada, et teie wanemad enam kui poolkolmat tuhat aastat siin maal kui paganad on elanud, ja ep ole seda tõsist Jumalat ega oma igawese õnnistuse teed tundnud.“ Nõnda on Piibli eeskõne algus. Iseäranis tähtjas on see wiimne ütelus. Wist on Piibli ümberpanijatel kindel põhjus olnud nõnda ütelda. Nendel on wissisti kas wanu kirjasid wõi kindlaid sõnumid sellest olnud, et eestlased 2½ tuhat aastat enne neid on siin maal elanud. See sünnib kõigi uurimistega kokku, mis eestlaste nii kauat olemist siin maal tunnistawad. See tunnistus on wäga selge ja kindel ja ei wõi enam kustuda. Siis loeme weel Piibli eeskõnes nõnda edasi: „Esimesed, kes on püüdnud siin maal ristiusu walgust süitada, on Daani kuningad olnud, kes pärast ka Harju- ja Virumaal kirikuid ehitasiwad ja kihelkunde rajasiwad. Aga kuue saja aasta eest on Jumal mõned Saksa rahwa sugust Riia-maale ja säält aega mööda ka siia maale saatnud, kelle seast üks õige waga mees, Meinart nimi, esimene piiskopp siin maal olnud, kes Jumala juhatamise läbi püha ristiõpetust teie wanematele on kuulutanud. Seesama piiskopp oli lahke ja tasase loomuga mees, ja kelle südamed kihwati, need on häämeelega Jumala sõna ja õiget usku wastu wõtnud ja waleusku maha jätnud. Aga need teised, kes pärast teda tuliwad, wõtsiwad omad asjad teist wiisi ajada ja tahtsiwad wägiwaldsel wiisil rahwast sundida oma nõuu mööda, et nad pidiwad püha ristiusku heitma. Et needsinased nüüd Kristust ja tema õpetust ise õieti ei tundnud (sest Kristus ei sunni ennast ega oma armusõna ühegi kätte wägisi, waid tuleb hääga) seepärast ei mõistnud nad mitte Kristuse lunastamist rahwale selgesti kuulutada ega seda õnnistust neile pakkuda, mis ta oma kalli werega kõigile inimestele oli saatnud ja walmistanud. Nad ristisiwad rahwast, käskisiwad neid pihtile ja Jesuse lauale tulla ja õpetasiwad neid mõned ebausu kombed. Pühast kirjast ei olnud ühtigi näha, ja pühast ristiõpetusest ei saanud suurt enam kuulda, kui aga seda, mis kirikus Ladina keeli loeti. Selle pärast jäiwad teie wanemad oma südame rumaluse sisse pärastgi nõnda kui enne, et Jumala sõna walgus neil puudus ja kaswatasiwad oma pagana-ebausud ja wiisid ja segasiwad neid ristiinimeste wäljaspidiste kombetega. Need wäljaspidiste kombete koormad, mis tühjadpaljad oliwad, kandsiwad teie wanemad seda hõlpsamini, et neile tühjade kombete juures tõotati, et nende käsi pidi siin ilmas hästi käima ja et nad seda wiisi ka igawest õnnistust pidiwad kätte saama. Nõnda oli see lugu teie wanematega nelisada aastat. Sel ajal oli neil mitu sõda ja taplemist, niihästi isekeskes kui ka nendega, kes sääl ümberkaudu nende radadel elasiwad, ja muud rasked nuhtlused siin maal; ei olnud ka mitte niisuguseid õpetajaid, kes oleksiwad kõlbanud ja meie Maa rahwa keelt selgesti mõistnud ja kes oleksiwad jõudnud teie wanemad patu unest üles äratada: siis ei olnud ka mitte ühte ainust kõige wähemat raamatut. Mitmel ei olnud Issameie palwe sõnugi teada: püha kirja raamat oli hoopis teadmata asi, et nad oleksiwad seeläbi wõinud juhatatud saada oma Õnnistegijat õieti tundma ja tema käest Jumala elu kätte saama. — Kahe saja aasta eest hakkas suurem walgus ristirahwa seas tõusma, ja armuline Jumal laskis seda ka kaugelt meie maale paista, ja andis meie maale waenlastest enam rahu, kellega meie wanemad tänini sõja kimbus olnud. Siis oli küll see lootus, et nõnda kui tänini paljas ristiinimese nimi olnud, ka nüüd õige ristiusk ja elu pidi korda saama. Meie maa wanemad pidasiwad paremat muret kui enne seda aega; õpetajad wõtsiwad enam waewa näha ja suuremat hoolt kanda kui ennemuiste; mõned raamatud trükiti, et waene talupoja-rahwas neist pidi abi saama oma suure rumaluse wastu; wana ja noort rahwast hakati kirikus ja kiriku juures selgemini ja paremini õpetama kui wanasti. Wõib olla, et Jumala sõna seeme, mis seda wiisi wälja külwati, on idanenud ja üles tärganud, aga see aeg, mis siis ja pärast seda oli, näitas üles, et enam kasu ep olnud kui see, et need hirmsad pagana-wiisid ja ebausu kombed, mis siit saadik oliwad paigale jäänud, hakkasiwad wähenema, ja waene talupoja-rahwas õppis mõned paljad sõnad ristiõpetusest pääst üles rääkima. Mitmesugused sõja-, katku- ja nälja-nuhtlused on siin maa pääl teie wanemate uskmata meele pärast olnud; aga pisut kasu tuli Jumala sõnast sest kõige enamasti, et nii hästi õpetajad kui kuuljad seega leppisiwad ja rahul oliwad, et nad katekismuse sõnad päha õppisiwad, kes ilma seletuseta kirikus jutlusi kuulsiwad; aga see eest ei kantud ennemuiste mitte suurt hoolt, et Jesuse lunastamise armu ja wäge südames pidi õieti tuntama. Ei teinud see ka mitte pisut kahju, et harwasti õpetajad meie Maa rahwa keelt selgesti mõistsiwad, ja sest oli ka suur süü, et kõige wähem talupoja-rahwa selts sai juhatatud raamatu-kirja lugema, seepärast saatsiwad ka need pisut raamatuid, mis käes oliwad, pisut kasu, ja üks hää ehk suurem arw neist ei saanud rahwa kätte, et neil ei olnud himu raamatu lugemist õppida; püha kirja raamatu trükkimise pääle ei mõteldud, nõnda kui kohus oleks olnud. — Nüüd on ju pea kolm aastat kuuetkümmend, kui Rootsi kuningas käskis, et mõned õpetajad Eesti-, Pärnu- ja Põltsamaalt pidiwad kokku tulema ja püha kirja raamatu meie Eesti Maa keele järele seletama ja walmistama; aga see hää töö ei saanud esimese kahekümne aasta sees mitte korda. Kümme aastat pärast kolmeaastast suurt nälga, ja kuus aastat pärast selle suure sõja hakatust, mis Rootsi ja Wene ja Pohla kuninga wahele oli tõusnud, siis sündis, et õpetajad ei saanud rahuga waenlase pärast elada; seepärast tuliwad mõned õpetajad Tallinna elama, ja Jumal andis nende südamesse ligi wiis aastat enne wiimast katku seda nõuu, et nad wõtsiwad Uue seaduse raamatu, mis ju enne Maa keeli walmis kirjutatud, läbi waadata ja parandada. Sai see sündinud, siis kirjutati seda kaks korda ümber; esimese ümber kirjutatud raamatu saatis Jumal Saksamaalt tagasi; teine, mis siin maal oli, sai käest ära. Kui üheksa aasta eest kolmatkümmend suur katk (1710) kõik meie maa wäga lagedaks tegi inimestest, siis suri ka suurem õpetajate hulk ära, ning see oli siis aga Jumal, kelle mõtted ikka teist wiisi on kui meie mõtted ja kelle wiisid ära arwamata on, seadis oma tarkust mööda seda asja nõnda, et Uue seaduse raamat esimest korda wiis aastat pärast katku ja teist korda 14 aastat pärast seda teie kätte on saanud. Ja nüüd annab tema oma rohkest armust Wana ja Uue seaduse raamatu ehk kõik püha kirja teie kätte.“

Nõnda on osa Piibli eeskõnet aastast 1739. See eeskõne näitab uuesti oma wiisi, mis meie juba oleme läbi wõtnud, kuda nimelt ristiusk aega mööda rohkem rahwa sekka tungis. Tähtsa töö oliwad Piibli ümberpanijad ära teinud kuid Eesti rahwa ligi ei astunud nad selle läbi mitte. Nad räägiwad, nagu loeme rahwaga ikka „teie wanemad,“ „teie,“ „teie wanemate patud,“ ja „t. w. uskmata meele pärast nuhtlused,“ „waene talupoja-rahwas,“ jne., just nagu ei oleks ümberpanijate wanemad midagi pattu teinud ja iseenesestgi mõistes, et wiimsed mitte „waene talupoja-rahwas“ ei olnud, waid isesugune kõrge rahwas — pea nagu patuta inglid, kuna ju teada on, et just nende esiwanemad oliwadgi Eesti rahwa „waeseks talupoja-rahwaks“ teinud kõik kõrgemat sugu Eesti mehed wanal ajal ära tappes nii, et tõesti „waene talupoja-rahwas“ üle jäi, kuna tapjad ise „ülemaks rikkaks rahwaks“ hakkasiwad ja Eesti rahwas üheks ainsaks alamaks seisuseks alla suruti. Piibli ümberpanijatele ei tulnud meeldegi, et just Piiblis see põhjusõpetus leidub, mille järele Jumala ees kõik inimesed ühesugused on.

Kuda pääle selle Uue testamendi käsikiri, mis Hornungi tehtud, kaduma läks ja selle pärast Jumal Saksamaalt jälle tagasi saatis, seda teame juba enne antud lugudest.

Et Piibel niihästi kui täitsa Hornungi keeles ja kirjawiisis ilmus, ei arwa me siin palju näitusi tarwis olewat. Anname Piibli alguse sõnad siin täht tähelt:

„Algmisses loi Jummal taewast ja maad. Ja se Ma olli tühhi ja paljas, ja pimmedus olli süggawusse peäl, ja Jummala Waim olli lähwitamas wee peäl. Ja Jummal ütles: Sago walgus, ja walgus sai. Ja Jummal watas se walguse, et ta hea olli, ja Jummal teggi wahhet walgusse ja pimmedusse wahhele. Ja Jummal nimmetas se walgusse päwaks, agga se pimmedusse nimmetas temma ööks.“

Teiseks paneme weel proowiks palakese 1. Kuning. r. 19, 1—18, et näidata, kuda ja missuguses keeles Piibli sisu trükitud oli:

„Ja Ahab andis Isebelile teäda keik, mis Elias teinud, ja keik sedda, et ta olli keik prohwetid moögaga ärratapnud. Ja Isebel läkkitas Kässo Elia jure ja ütles: Nenda tehko jummalad ja nenda weel peälegi, ma tahhan töeste homme sel ajal sinno hingega teha, nenda kui iggaühhe hingega nende seast tehtud. Kui ta sedda näggi, siis wöttis ta kätte ja läks ärra oma hinge pärrast, ja tulli Peerseba, mis Juda pärrast, ja jättis oma poisi sinna. Ja isse käis ta körbes ühhe päewa teed, ja tulli ja istus mahha ühhe kaddaka alla, ja pallus ommas hinges, et ta saaks surra ja ütles: „Küll sest saab, wõtta nüüd Jehowa, mo hing, sest ma polle parrem kui mo wannemad.“ Ja ta heitis mahha ja uinus ühhe kaddaka alla maggama, wata, üks ingel putus temmasse ja ütles temmale: „Touse ülles, sö.“ Ja ta watas peäle, ja wata, temma Pea pohjas olli üks süttega küpsetud tuhkakook ja kruus wet; ja ta söi ja jöi, ja heitis jälle maggama. Ja Jehowa ingel tulli jälle teistkorda ja putus temmasse ja ütles: „Touse ülles, sö; sest sedda teed on ennam kui sa sudaksid käia.“ Ja ta tousis ülles, söi ja jöi, ja käis selle sömisse rammoga nellikümmend päwa ja nellikümmend ööd Jummala mäest Orebist sadik. Ja ta tulli sinna ühte kopasse ja jäi senna öseks, ja wata, Jehowa sanna sai ta kätte ja ütles temmale: „Mis sul on siin teggemist, Elias?“ Ja temma ütles: „Ma ollen öige wihhaga wihhane olnud Jehowa wäggede Jummala pärrast, sest Israeli lapsed on so seädust mahhajätnud, so altarid mahhakiskunud ja so prohwetid moögaga äratapnud; ja minna ollen üksi jälle jänud, ja nemmad püüawad mo hinge ärrawötta seest.“ Ja Jummal ütles: „Tulle wälja ja seisa mäe peäl Jehowa ees; ja wata, Jehowa läks mööda, ja suur ja kange tuul, mis mäed löhki kissub ja kiwikaljud katki murrab, olli Jehowa ees, Jehowa es olle mitte tule sees; ja tule järrel olli mawärrisemine, Jehowa es olle mitte ma-wärrisemisses. Ja ma-wärrisemisse järrel olli tulloke, Jehowa es olle mitte tulle sees; ja tulle järrel olli üks waikne tassane heäl. Ja se sündis, kui Elias sedda kulis, et ta ommad silmad omma pitka kuega kinnikattis, ja läks wälja ja seisis selle kopa suus, ja wata, üks heäl sai ta kätte ja ütles: „Mis sul on siin teggemist, Elias?“ Ja ta ütles: „Ma ollen öige wihhaga wihhane olnud Jehowa wäggede Jummala pärrast, et Israeli lapsed so seädust on mahhajätnud, so altarid mahhakiskunud ja so prohwetid moögaga ärratapnud, ja minna ollen üksi jälle jänud, ja nemmad püüawad mo hinge ärawötta seest.“ Ja Jehowa ütles ta wasto: „Minne, pöra, taggasi omma teed körbe Tamaskusse pole, ja tulle ja woia Asaeli kuningaks ülle Siria-ma, Ja wõia Nimsi poia Jeu kuningaks ülle Israeli, ja Sawati poia Elisa, kes Abelmeolast, woia prohwetiks omma assemele. Ja se peab sündima, kes Asaeli moöga eest ärrapeäseb, tedda peab Jeu ärrasurmama, ja kes Jeu moöga eest ärrapeäseb, tedda peab Elisa surmama. Ja ma ollen teinud, et seitse tuhhat on üllejänud Israeli, keik pölwed, mis ei olle mahhaheitnud Paali ette, ja keik suud, mis ei olle temmale suud annud.“