Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Õpetatud Eesti selts
Õpetatud Eesti selts.
Et iga haritud rahwa seas seltsid waimu-elu tublisti on edendanud, seda teab igaüks, kes asja üle on järele mõtelnud. Ei see olnud siis ka ime, kui eestlaste maal siin ja sääl mõte liikus ka Eesti kirjanduse edendamiseks ühte wõi mitut seltsi asutada. Muidugi teada ei olnud Eesti rahwas ise weel nii kaugel, et tema seas oleks wõinud seltsi asutamise mõte tekkida. Wähemalt ei ole sellest ajaloolikult midagi kuulda; aga seda ei ole imeks panna, sest otse rahwa seast ei ole mujalgi seltside asutamist ettewõetud, waid see sündis rohkemini kõrgemalt haritud meeste läbi. Nõnda sündis ka siin. Juba enne oleme kuulnud, et Luce äratamisel Kuresaares Eesti kirjanduse selts oli asutatud, kes Eesti keelt ja kirjandust edendada enesele ülesandeks teinud oli. Seltsi eesmärk ja mõte oli ka see: Eesti keelt kõrgemalt haritud inimeste seas kõneldawaks teha. Asutajate mõte oli muidugi, et hulgal seltsi liikmetel ennemini wõimalik on midagi teha ja suuremaid kulusid kanda kui üksikul inimesel. Paraku on siisgi seltsidel niisamati, nagu igal muul asutusel: esimesed sammud rasked astuda. Asja loodetud edendamisele ja selleks kulukandmisele ei jõua selts esimesel elamise ajal naljalt, sest seltsi enese asutamise ja ülespidamise tööd ja kulud wõtawad jõuu ja wara esiotsa koguni ära. Sellest see siis ka tuleb, et seltsidel, wähemalt esiotsa pärast asutamist, wähe on wõimalik teha. Esimestest seltsidest Eesti kirjanduse kasuks kirjutab tuntud prof. Ahlqvist oma „Eesti kirjanduse ajaloos“ nõnda:
„Nagu enne oleme näinud, põhjendati Kuressaares (Ahrensburgis) juba 1817. aastal selts, kellel Eesti keele ja kirjanduse edendamine eesmärgiks oli. Aga ehk selle asutajad küll kahtlemata toimelised mehed oliwad ja eestidust soojalt armastasiwad, ei näi see selts siisgi midagi iseäralist asja korda-saatnud olewat. Ta oli liiga kõrwal muust Eestimaast, sest et liig wähe wõimu nii raha kui kirjatöö poolestgi temal oli, ja wiimati jätsiwad tema wähesed liikmed ka igakuised koosolekudgi pidamata. Selle wastu näis Tartu linn sobiwam pesapaik säärasele seltsile olewat, sest siin oli maa ülikool, mille kaudu sellele ka tulewikus wõib uusi wõimusid loota; siin ja ligikonnas oli mõndagi meest, kes seltsi eesmärki wõisiwad edendada, ja see linn oli juba wanast ajast saadik eestiduse pää-paik. Nii arwasiwad mõned neist meestest aastal 1838 sellest asjast, ja kui rahwa walgustuse ministri poolest luba oli tulnud, pidas „Õpetatud Eesti selts Tartus“ (Die gelehrte Estnische Gesellschaft zu Dorpat) esimese aastapidu januarikuu 18. päewal 1839. Liikmete arw oli see kord 19. Sest saadik on see selts wähe haawal kaswanud suuremaks ja suuremaks, ja 18. januaril 1853, millelt wiimane aasta-aruanne on, oli seltsil 98 liiget. Raamatukogus oli samal päewal 1135 kirjatööd 1679 köites, muinasrahasid 2472 tükki, wanu käsikirjasid 149 tükki, pääle selle palju wanu asju, eestlaste riideid jne.
„Selle seltsi eesmärk on pea ühtlane olnud kui meie (Soome) „Kirjallisuuden Seura“ eesmärk. Salata ei wõi meie siisgi, et see, iseäranis wiimastel aegadel, on liiamal armastusel ajaloolist ja muinasasjasse puutuwat eesmärki rohkem täitnud. Ta on wanu käsikirjasid korjanud ja wanu rahasid õige tubli arwu, millest paljud oma kalli hinnagi pärast on tuntawalt seltsi muud mõju raugendanud.
„Ja siisgi leitakse nii Eesti- kui Liiwimaal mitmeid seltsisid, kelle ainus eesmärk on ajaloo ja muinasaja uurimine. Meie arwates teeks „Õpetatud Eesti selts“ paremini, kui ta enese toimetuse üksnes Eesti keele ja selle muinsuse tundmise edenduseks rajaks ja ajaloo uurimise järel olewate kalliste rahade ja muude nõuude korjamise neile seltsidele jätaks, kellesse need asjad enam puutuwad kui teda, sest neis ei arwa meie teda teistega wõiwat wõistelda. Seda mõtet ärgu keegi lugegu laitusehimust üteldud olewat; aga et selts nende ridade kirjutajale selle auu tegi, et teda kirjawahetawaks liikmeks kutsus, siis arwab tema seda wõrt tõtt julgesti ütelda wõiwat usaldada — liiatigi kui haruldane seltsi liige seda armastusest Eesti rahwa ja keele wastu teeb, mis ta sees on, nii kui ka lootuses, et mõlemad nüüdsest olekust wäljakohuneksiwad.
„Meelde tuletatud kaksidus seltsi toimetamises wõi õigemini seltsi liig wäljakaalumine teisesse osasse oma toimetusesse, on teinud, et selts ei ole nii mõnusasti keele ja kirjanduse asjasse mõjunud, kui seda oleks loota wõinud. Aewa kasuta ei ole siisgi ta olnud selles asjas. Seltsi siia loetawatest talitustest on iseäranis meelde tuletada, et see ostmise ja kinkimiste läbi on enesele wäikese Eesti keelse kirjakogu kogunud, mida selles kirjanduses ei enam täieliseks wõi arwata, kui üksnes kõige wanemate kirjade poolest. Ka on sõnaraamatu soetamine seltsi eneseline püüdmine olnud. Juba seltsi esimesel koosolekul seletas tolleaegne Eesti keele lektor Tartu ülikoolis Jürgenson, kui tarwiline keele edendamisele kõlbline sõnakiri oli ja näitas, mil kombel selts seda wõiks nõuutada.
„Peagi wõeti sõnaraamatu walmistamine hoolsasti käsile, seltsi keele-tundwatest liikmetest wõttis igaüks mõne tähe enese kirjutada, ja mõne aja pärast ilmutati seltsile, sõnakiri olewat suurt osa walmis. Kes teab mis siisgi takistuseks oli — ehk sellel wiisil tehtud töö puuduline olek — trükisse sõnakiri seda puhku ei (juhtunud ega) jõudnud. Pärast poole wõttis keegi kirikherra Akermann kõik sellesse puutuwad käsikirjad enese kätte ja algas neist täiel tõel sõnakirja kokkupanema, millel nii hästi Tallinna kui Tartu murre sees pidi olema. Aga paha õnn ei olnud weel ärawäsinud Eesti keelt surumast. Ligi kümmekund aastaid oli Akermann selle töõ kallal tegewusel olnud, siis suri ta korraga aastal 1855 ära, ning asja on karta, et tema lõpetajat enam ei ilmu mõnelgi ajal ja et seesama töö tema käest weel säärasesse seisu jäi, et teda ei wõi wäljaanda.
„Et rahwa sekka kõlbulisi kirjasid hõlpsamini wäljalaotada, asutas selts enese algamise aastatel Eesti raamatute müügi nelja paika: Tartu, Pärnu, Wõrusse ja Tallinna, mille juures ta ka kaks tuhat tükki sarnaste kirjade registert laskis trükkida; selles registris oli 63 raamatut nimetatud, ja teda jaeti rahwale hinnata wälja. See asi oli seda tarwilisem, et Eesti keelne kirjandus weel nüüdgi ei ole saanud seda auu, et teda kaubaks raamatu-poodides peetaks, waid ostja peab Eesti raamatuid otsima muist raamatu-trükikodadest muist wäikestest mustadest kraamipoodidest, millest neid wähe rahwa waraks leidub, tubakalehtede-, präänikute- ja muude sarnaste kaupadega segamini. — Esimesel aastal trükkis „Õpetatud Eesti selts“ mitmedgi kirjad Eesti keelel. Neid seltsi toimetatud kirjasid oli üleüldse wiis tükki, nimelt Kreutzwaldi eestistatud pärakiri, Zschokke meilgi tuntud ja trükitud kirjast „Die Branntweinspest,“ Eesti nimega „Wiina katk“; sama kirjutatud kirjake „Sippelgas,“ kogu wähemaid jutustusi; kirikherra Gehewe walmistatud Eesti lugemine Tartu murdel; lühikene jutustus Lutheri wiimastest elupäewadest, tõlge, millel on suur tähtsus selle pärast, et Fählmann on tema keelt painutanud sellel wiisil, millel tema tahtis Eesti keelt kirjutada; ja wiimaks trükkis selts Kreutzwaldi Eesti keelse õnne soowi Tartu ülikoolile, mis oma 50-aastast asutamise päewa aastal 1852 pühitses. Ajalehe wäljaandmisest rahwale on seltsis ka mitu korda jutt olnud, mis asi siisgi aina on jäänud seks mõnel põhjusel, mis enamasti wiimastel aastatel meil (Soomes) iseäraliseks kutsutakse. Aewa üheduses rahwaga ei ole see selts milgi kombel olnud. Ta toimetab nimelt aastast 1840 saadik igal aastal nõnda nimetatud tähtraamatut rahwale, milles pääle kalendriosa ka mõnda sugu hääd kirjutust paar wõi kolm tükki igaühes leitakse ühes ühe wõi mitmegi uue kirikulaulu- wõi mõne muu lauluga. Järgmises saame weel mõnda neist tähtraamatute parematest kirjutustest meelde tuletama. Sääraseid kalendrid tuleb Eesti keelel harilikult neli tükki aastas wälja, nimelt kaks Tartus ja Tallinnas ja Pärnus kumbasgi üks. Need müüdakse wäga odawa hinnaga, ja et rahwal nüüdsel ajal ajalehti lugeda ei ole, on ta siisgi nende kalendrite ostmisel ju mõni aeg kirjutusi lugenud, millest mõnigi ühel wõi teisel kombel eestlastele praeguse aja püüdmistest ja ettewõtetest selget aru annab ja äratab tedagi muude rahwaste järele püüdma.
„Õpetlastega peab selts ühtust Saksa keelel ilmuwate toimetuste kaudu, mille nimi: „Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat.“ Neid oli esiotsa nõuu aastas wihk wäljaanda, aga nüüd on see järelejäetud, ja seltsi 16-aastasel eluajal on neid toimetusi 9 wihku tulnud, igaüks umbes 100 lehekülge suur, ja neist teeb 4 wihku ühe köite, nii et nüüd kolmas köide wäljas on. Mõnigi neist kirjadest on tähtjas, aga siin ei või me neist laiemini rääkida. Mõnest oleme juba kõnelenud, teisi puudutame pärast parajal kohal, kui neist meestest kõneleme, kelle toimest selts tekkis ja kes siin kõige rohkem on tegewad olnud.“ Nõnda jutustab Ahlqvist „Õp. Eesti seltsist.“