Eesti ajalugu/VII
VII.
Eesti rahva vabanemine 1765—1865.
Pärispõlv kaob, aga pärismaa langeb täiesti võitjate saagiks. — Teoorjus ajab rahva meeleheitmisele ja mis teda talumaadelt hävitab. — Kodupinda hakatakse tagasi lunastama. — Kohalikule omavalitsusele pannakse alus. — Mis kirik, kool ja kirjandus vaimu vabastamiseks katsus teha. — Viimase ajajärgu ülevaade, kus uuesti ahelaid taoti ja kuidas need katkevad.
Valgustuseaja vaim, riiklik võim, tehniline edenemine on pärisorjuse vastased.18-ne aastasaja teisel pool tõusid pärisorjade peremeeste piiramata vägivallale kolm tugevat vastast.
Esmalt looduseõigusest väljakasvavad valgustuse-ajajärgu mõisted „inimese-õigustest“ ei võinud seisukorraga leppida, kus suurema hulga inimeste ihu ja hing ühe väikse salga pärisomad ja omavoliliselt tarvitada olid.
Valgustuseaja mõjul hakkas riiklik võim oma ülesannetest paremini aru saama, et tema vagusi ei või pealt vaadata, kuidas üksainus seisus teist varanduslikult ja kõlbliselt välja kurnas ja jõuetuks tegi. Riiklik võim katsus nõrgemaid tugevamate vastu kaitsta ja õigusi ühetaolisemalt riigialamate vahel ära jaotada. Politsei- ja kohtuvõim pidi pärisperemeestelt riigivalitsuse kätte minema.
Kolmandaks nõudis tehniline edenemine ja füsiokraatide õpetus põllutöö tähtsusest muutusi. Arukamad põllumehed tundsid ära, et orjadega, keda ainult piits taga ajab, suuremaid parandusi põllumajanduses ja tööstuses toime ei saa panna. See mõte vähendas pärisperemeeste hirmu kahju eest, mis orjuse ärakaotamisest kardeti, ja tegi nad järele andlikumaks seltskonnas ärganud vaba voolu ja riigivõimu pealekäimise vastu.
Inimese-õiguste väljakuulutamine, uuema aja riigimõiste ja füsiokraatiline õpetus — need kolm — on talupoegadele Lääne-Euroopas majandusliku ja poliitilise — riigiõigusliku vabaduse kätte võitnud.
Eesti endine pärisorja-rahvas ei ole mitte selle õnne osaliseks saanud. Meie nõndanimetatud „vabakslaskmine“ — Tallinnamaal 1817, Liivimaal 1820 — tõi ainult isikliku vabaduse. Majandusliku vabaduse pärast pidi meie rahvas ise võitlust algama ja on seda raskete ohvritega tänapäevani edasi pidanud. Poliitilisest vabadusest võis ta ainult kaugelt und näha. Käes ei olnud nii hästi kui mitte midagi.
Katsed talupoegade rasket seisukorda parandada.Eesti rahva pärisorjuse kergendamiseks ja kaotamiseks on riiklik võim esimese tõuke annud. Katarina II sai 1764 oma teekonnal Eesti ja Läti talupoegade viletsuse ja ahastusega tuttavaks. Ta andis kindralkubernerile, krahv George Browne’ile (loe Braunile), kes sündimise poolest iirlane, usu poolest katoliiklane, käsu, et ta Liivimaa maapäevalt 1765 talupoegade põlve kergendust peaks nõudma. Kindralkuberner Browne’i ettepanekud ja ähvardused.Browne’i ettepanek soovitas iseäranis orjuste kindlat määra, kodukaristuse ja inimesemüümise kitsendust ja omanduseõigust selle kohta, mis talupoeg „oma lihaga ja verega on teeninud“. Teiselt poolt käis rüütelkonna peale Aiskraukne ja Roineskalne pärisherra, parun K. F. von Schoultz, kes oma talupoegadele vabama elukorra oli kinkinud. Ta näitas „kaasvendadele“ selge sõnaga, et kui nemad ka nüüd talupoegade heaks midagi ei tahaks teha, siis riigivalitseja ukaas nende võimu purustaks. Kuid alles Browne’i uus ähvardus sundis mõisnikka vähe järele andma. Paberi peal lubati poole suuga talupoegadele liikuvat vara koguda; orjused pidada ära määratama; kodukaristust tulevat mõõdukalt tarvitada; talupoega ei tohtivat turul ega üle kubermangu piiri müüa, ega müügil abielurahvast lahutada. Ka kaevata võivat talupoeg mõisniku ülekohtu vastu. Aga häda temale, kui tal õigust ei olnud. Ja kas võis talupojal mõisniku vastu mõisnikust kohtuniku ees küll kunagi õigust olla? Maamarshal Budbergi hädaldamine.Aga selsamal 1765. aastal juba kurdab maamarshal parun Budberg maanõunikule von Ungernile, kes riigiseaduse-komisjonist Moskvas osa võtab, kui väga kahjulikud „maale“ need maapäeva otsused olevat ja kui väga kiiresti nad peaks jälle ära kaotatama. Ta palub von Ungernit Jumala keeli, et ka tema hoolt kandku, et talupoegadele isiku ja varanduse kohta õigusi ei antaks. Talupoegadele antavad eesõigused tegevat „maa“, s. o. rüütelkonna väga rahutumaks. „Maa“ jäi rahulikuks, „eesõigused“ ei ulatanud üle rüütelkonna-hoone läve, vaid jäid sinna hallitama, aga päris „maa“-rahvas läks rahutumaks. Ühtelugu katsusid talupojad lausa mässuga iket kergendada. 1777 nõuab kindralkuberner, et hakaku mõisnikud ükskord ometi 1765. a. maapäeva otsusi täitma. Külmalt kostab rüütelkond, et otsused tõepoolest tihti olevat tähele panemata (hintenangesetzet) jäetud, ja rahustab kindralkuberneri uute lubamistega.
Statthalterschafti sisseseadmine 1783. a.1783 muudeti meie kodumaa valitsemiseviisi. Keisriproua Katarina II käsul pandi maavalitsuse-korraldus (Statthalterschafts-Verfassung) maksma. Ülem-maakohtute liikmeteks — endiste sillakohtute asemele — kutsuti ka kaks talupoega. Aga see oli ainult nimepidi. Mõju ei võinud neil olla. Küll aga tõi uus valitsus, mis Vene sisemaaga lähendamise pärast ette võetud, uusi maksusid ja — uusi segadusi. Vene talupoegade elu oli veel kibedam ja kitsam kui meil ega võinud meie mõisnikkudele talurahva põlve kergenduseks hoogu anda. Pearaha sisseseadmine, selle sissenõudmine, kuulujutud ja rahutused.Vene sisemaa eeskujul hakati iga mehe pealt pearaha nõudma, aru järele 70 kopikat hinge pealt. Kuna aga Venemaal seda maksu mõisnikud õiendasid, nõuti teda meil talupoegade eneste käest mõisavalitsuste kaudu sisse. 1784 määras maavalitsus, et mõisnik maksujõuetule talupojale pearaha laenaks ja siis laenu tööde ja orjuste kujul laseks tasa teha. See avas mõisnikkudele uue tee talupoegi õiguse nimel armuta koorida. Mitmed mõisad panid võlgnikkudele koormad peale, mis makstud pearahast kaugelt üle käisid. Ärevus tekkis. Nagu alati ärevuse ajal, hakkasid kõiksugused kuulujutud maad mööda ümber liikuma. Ühed jutustasid, nüüd olla kõik talupojad kroonu alla üles kirjutatud. Teised teadsid juurde lisada, et pearaha maksmisega kõik orjused mõisale ära on kaotatud. Hea meelega usuti niisuguseid sõnumeid. Kui mõisad siiski senisel viisil oma kasuks orjusi ja maksusid nõudsid, talupojad aga nõudmisi ülekohtuseks tunnistasid, purskas mässutuli tervel Liivimaal leekima. Krahv Browne ütleb, et ta pea mitte ühte ainust mõisat ei teadvat, kus vaikne kord valitseb. Valjusega summutasid sõjaväed tuld. Räpinas lõid sõjamehed talupoegadega päris lahingut: 5 talupoega jäid surnult lahinguväljale, 8 raskesti haavatult. Soldatitest said 4 haavata. Karulas aeti „mässutegijaid läbi lipu“! Siis öeldi, et „maale“ jälle rahu olevat tulnud. Maavalitsus aga tuletas tasakesi rüütelkonna esinikkudele meelde, need mõjugu ometi üksikute mõisnikkude peale, et nad talupoegade maksud õiglasemalt ära määraksid, ja nimelt pearaha õiendamisel neile liiga ei teeks. 1792. a. maapäev ei ole nõus talupoegade olukorda parandama.Muidu pidavat maavalitsus ise pärisorjade eest välja astuma ja nende põlve „väljakannatatavaks“ tegema. Aga nüüd ei mõjunud ka ähvardused enam. Kui kreisisaadik von Bayer 1792 maapäeva palub, et võetagu talupoegade põlve parandamine ometi uuesti kõne alla, lükkab maapäev ettepaneku tagasi, sest talupoegade põlve kallal olla juba küllalt parandatud.
Tõepoolest aga läks talupoegade „parandatud põlv“ veel pahemaks. Mõisnikkude kasvavad elunõudmised; muudatused majapidamises.Mõisnikkude elunõudmised olid kasvanud. Pealinnas ja väljamaal nägid nad sealsete „suurte“ toredust ja pillamist. Nemadki ei raatsinud vanema aja lihtsusega leppida ja püüdsid „suurtele“ järele jõuda. Pojad hakkasid kõrgemat haridust nõudma. Et kodumaal ülikooli ei olnud, saadeti nad väljamaale õppima. Kõik see nõudis suuremaid summasid kui mõisad seni sisse tõid. Leiti ka nõu sissetulekuallikaid jõudsamalt hoovama panna. Mõisapõldusid laiendati uute maadega, mis metsa alt üles võeti. Karjamõisaid asutati rahvarikaste külade asemele. Viinaköögid pandi tehniliste ja keemiliste leiduste varal hoogsamalt käima, sest viina nõuti rohkemal määral Rootsi, Venemaale ja oma kodu. Sellega sammus ühes karja kasvatamine ja nuumamine viinaköögi jätistega. See tõi palju raha. 1794 põletati Liivimaal 400.000 vaati viina, mida 7 miljoni 200.000 rublaga võidi hinnata. Kõik sündis aga talupoegade kulul. Orjuste määra kasvamine.Talupoeg pidi mõisa suurendatud töönõudmised täitma: kütist tegema, oma talu karjamõisa eest metsa veerde asutama, veel rohkem teomehi saatma viina põletama, veel rohkem vaimusid mõisa karja talitama, veel sagedamini viinavooridega Narvas või koguni Peterburis käima. Ja meie ei kuule kuskilt, et talupojale selle vastu mõnda orjust oleks kergendatud ehk mõnda maksukest maha jäetud.
Aadeli noorsugu saab Lääne-Euroopas tuttavaks uue aja vaimuga.Kuna isad kodus talupoegade kulul kopikaid korjasid, kasvatasid nad väljamaal poegadest omale vitsad, kes vanemate aated „heast pärispõlve ajast“ pidid põrmusse peksma. Väljamaa vabamas õhus liikumas, valgustuse vaimustatud apostlite jalge ees istudes ei võinud noored mitte puudutamata jääda. Ja juba puhus suur Prantsuse mäss tormi üle terve Euroopa. Noored pärisperemeeste pojad kandsid viimased õhuliigutused kaugesse Põhja.
Uuenduste eest võitlemine Liivimaal.Juba enne neid oli meie kodumaa pind vabamale ja ausamale arusaamisele pärisorjuse häbist ette valmistatud. Peaasjalikult õpetajatemajades oli häält tõstetud rõhumiste vastu ja kirjateel parandusi nõutud. Magedalt ja mahedalt häälitseb veel Põltsamaa õp. A. V. Hupel, kindlamini kõneleb Torma õp. Georg Eisen von Schwarzenberg, karmilt kirjutab Laiuse õp. H. J. Jannau. Kuid Lätimaal Lodigeri kirikumõisas sirgus alles see noormees, kes neist pea jagu üle ulatas: Garlieb Merkel.Garlieb Merkel, sünd. 27. okt. (8. nov.) 1769. Kasvav noormees nägi enese ümber kahte liiki inimesi ehk koguni ainult ühte seltsi inimesi: valjusid, armuta mõisnikka, kes piirita vägivaldselt toimetasid ja talitasid, kuidas süda kutsus, ja teisel pool loomadeks alandatud pärisorje mitteinimesi (Unmenschen), kes oma peremeeste selja taga hambaid kiristasid ja rusikaid hõõrusid. „Inimese-õiguste“ tulist austajat täitis see leekiva vihaga. 1795. a. maapäev.1795. a. maapäevalt loodeti päästva sõna rääkimist. Kindral-superdent Sonntag pidas julge jutluse maapäeva avamisel, kus ta rüütelkonnale suu sisse ütles, et nende otsekohene kohus on pärisorjade põlve parandada ja neile omanduseõigust jagada. Maapäev aga arvas jutlustaja suu hõbe-tubakatoosi kinkimisega lukku panna võivat, ei otsustanud loodetud paranduste asjus ülepea mitte midagi, vaid jättis oma esitajatekogu hooleks nõu pidada ja mõisnikkude kreisikonventidega läbi rääkida. Raskesti olid petetud kõik pärisorjade sõbrad. Kas siis ükski üles ei tõuse kõige selle ahastuse vastu? Ja et keegi seda ei tee, Merkeli raamat.siis tahab Merkel see mees olla, kes inimesi kaitseb, kes aastasaja häbi üle maailma ees kohut mõistab, kes keisri aujärje ees kaebtust tõstab hirmsa kuritöö vastu. Kreismarshali von Transehe majas kodukooliõpetajaks olles kirjutab tema „Lätlased, iseäranis Liivimaal, mõttetarkuse-aastasaja lõpul“. Aga kes võib lõukoera kallale minna tema enese koopas ? Merkel ruttab Saksamaale ja sealt virutab tema haritud Euroopa silma all tungla oma kodumaa rüütelkondade eesõiguste kuhjasse. Raamatu hirmus sisu — pärisorjade vaev ja valu — ja kirjutaja ärritav keel sütitasid ja õhutasid tule, mida ükski võim enam ei jõudnud kustutada, kuni pärisorjade ahelad läbi olid põlenud. Merkeli oma sugu on hiljem tema nime peale katsunud varju heita. Meie meelest jääb tema haruldasemaks meheks, kes Saksa verest meie kodumaal on tõusnud. Endised Läti ja Eesti pärisorjad mäletavad oma julget eestkostjat põlvest põlveni.
1796. ja 1797. a. maapäevad;Konvendi eeltööd tulid 1796. a. maapäeval harutusele. Parandusesõprade eesotsas käis Rantsna mõisa pärisherra Friedrich von Sivers, sünd. 26. juulil 1748 Õisu mõisas. nende vähesed tagajärjed.Mõjusalt toetasid teda krahv L. A. Mellin ja K. O. von Transehe-Roseneck. Selle kui ka 1797. a. maapäeva otsused püüdsid uuesti orjusi kindlaks määrata ja mõisniku omavoli pärisorja ihu ja varanduse kohta kitsendada. Suurt sest välja ei tulnud. Katarina II oli 1796 surnud. Uus keiser Paul I pani endise valitsusekorra meie kodumaal jälle maksma ja tema nõuandjad ei soovitanud talupoegade müümisele takistusi. See käivat vaba kauplemise ja liikumise vastu ja rõhuvat talupoegade müügihinna alla. Alles 1801, kui Paul I äkisti pidi surema, pääsis pärisorjade küsimus jõudsamalt edasi. Aleksander I ja parandustesõbrad Liivimaal.Noort keisrit Aleksandrit peeti vabameelseks ja hõisates tervitasid vabameelsed ka Liivimaal tema aujärjele-tõusmist. Friedrich von Siversil ja tema sõbral, Tartu ülikooli esimesel rektoril Georg Friedrich von Parrot’il läks korda Aleksander I-sele isiklikult läheneda ja teda talupoegade põlve kergenduse mõtete poole võita. Selle kange seljatoe varal jõudis v. Sivers 1803. a. maapäev.tormisel maapäeval 1803 ägeda heitlemise järele alalhoidjad vastased maha suruda ja uuenduste eelplaani võidule viia. Ka ei olnud keiser ise mitme punktiga rahul. Iseäranis soovis tema talupoegadele kohtutes suuremat mõju ja avaldas tahtmist, et talud taluperemeeste omaks saaksid, kust neid ainult kohtuotsus võis välja tõsta; Komitee uuenduste läbivaatamiseks.sellepärast nimetati Peterburis eelplaani läbivaatamiseks ja täiendamiseks iseäralik komitee. Riigivalitsuse poolt kutsuti liikmeteks sisemiste asjade minister krahv Kotshubei, krahv P. Stroganov, senator J. Kosodavlev ja asjaajajaks J. Drushinin, Liivimaa rüütelkonna poolt maanõunikud G. von Buddenbrock ja R. von Anrep. Fr. von Siversi nimetamise oskasid vastased nurja ajada. Komitee töö sai poole aasta pärast valmis ja keiser kinnitas 20. veebr. (3. märtsil) 1804 1804. a. 20. veebr. ja 1809. seadused.„Seadused Maarahva pärrast antud, kes Livlandi Gubermenti valitsuse all elavad“. Ühtlasi ilmus „Juhatuskiri revisjonikomisjonidele iseäralikkude vakuraamatute valmistamiseks ja sisseseadmiseks Liivimaa kubermangus”. Jälle ei olnud omakasu eest seisjad, alalhoidjad mõisnikud rahul, iseäranis mitte maahindamise eeskirjadega. Kaevati, et talupoegadele ilmaaegu päritav maatarvitamise õigus antud ja maamõõtmise-komisjonid talupoegade kasuks töötavat ja liig ränka kulu tegevat. Talupoegade sõbrad ja rõhujad sõdisid 5 aastat otsa kasvava ärevusega, kuni 1809 ülemalt poolt 1804. a. seadusele uued täiendavad lisad kinnitati, nime all „Sädusse Täatmisse-Tükki kummin õigendetas ja selletetas marahva Sädust 1804-dast ajastast ni kui Revisioni Mõõtmise-kohto essiärralik kohto piddamisse oppus“.
1804 ja 1809 seaduste sisu.1804. aasta seadus ja 1809. a. täiendused lõid endise Rootsi valitsuse eeskuju najal talupoegade põlvele kindlama aluse. Talupoeg oli kui päris-inimene ka nüüd maapinna külge köidetud, aga teda ei tohtinud maa küljest, mida ta haris, mitte lahutada ega müüa. Maata inimesi ja mõisateenrid lubati veel müüa, aga ainult üks ainus kord ja nimelt Liivimaa mõisnikkudele. Kodukaristust tohtis mõisnik teolkäijate kohta tarvitada. Peremehed ei käinud kodukaristuse alla. Nemad olid ka väeteenistusest vabastatud. Abielusse heitmise takistused kaotati ära. Õigust mõistma pidid talurahvale kogukonnakohtud. Kihelkonna- ja maakohtu istumistest võisid peremehed kaebtust tõsta. Kõigile anti voli igasugust varandust korjata ja käest anda ehk pärandada. Peremeestele jagati nende talude kohta tarvitamise- ja pärandamiseõigus. Talust välja mõista tohtis ainult kohus raskemate eksituste eest. Siiski võis mõisnik talusid lõhkuda ja karjamõisatega ühendada, kui kohus seda lubas ja mõisnikule tarvilikuks tunnistas. Talu orjused ja maksud määrati maa pealt kindlaks. Ei olnud talul omal metsa, siis tohtis ta mõisa metsa tarvitada.
Maamõõtmise-kohtud, vakuraamatud.„Maamõõtmise-kohtud“ asusid tööle. Mis maa headuse ja suuruse eest talul mõisale maksta tuli, tähendati vakuraamatusse. Seda määra ei tohtinud pärisherra kõrgendada. Kas neid määrusi veel kõrgendada võidigi? Kuna Rootsi valitsus ainult põllu- ja metsamaid hinnata laskis, hinnati nüüd ka õueaidasid ja heinamaid. See tõi uusi koormaid juurde. Kuna Rootsi ajal ainult „korralik orjus“ vakuraamatusse tähendati, s. o. mitu päeva nädalas talu pidi tegema, võeti nüüd ka „abitegu“ juurde, mida karvapealt määrata ei saanud. See jättis ülekohtule ja vägivallale aknad-uksed lahti. Isegi siis, kui mõisnik õiglaselt ainult seda nõudis, mis seadus lubas, ei jõudnud peremees selle vastu. Tema lahja, halvasti haritud põld oleks muinasloolist lõikust pidanud andma, et aga maksudega toime saada ja taluperet kõhnakiralt toita. Veel viletsamaks kujunes talusulaste põlv. Talupojad ega mõisnikud ei ole uuendustega rahul.Pärisrahval oli küllalt põhjust, kui ta 1804. ja 1809. aasta seaduste kohta tunnistas: „Vana hobune, uus sadul.“ Ja uus sadul lõikas rahvale seda sügavamalt lihasse, et alalõpmata sõjad Napoleoni I-sega maale ränku koormaid peale panid. Selle risti jõudis Fr. v. Parrot meie kodumaa kaelast veel ära pöörda, et miilitsavägi võtmata jäi. Selle eest saadeti aga Vene miilitsid siia korteri ja toita. 1807 tõusis viljaikalduse järele näljahäda. Alles jahu, mis riigivalitsuse abil Venemaalt toodi, suutis seda pöörda.
Ka suur osa mõisnikka nurises. Et talupoegadele pärandatava maa kohta tarvitamiseõigus jagati, see oli nende meelest lausa ülekohus, kes endid seni piiramata pärisomanikuks pidasid. Et talusid ja külasid enam nii meeletult ei tohitud lõhkuda, näis nende arvates iga põllutööstusliku edenemise kammitsasse panevat. Et talupoegadelt üksinda vakuraamatus nimetatud orjusi võis nõuda, kitsendas nende arvates tarvilikku liikumisevabadust mõisatöödes. Sõjahäda ja viljaikaldus kasvatas rahutust. Kuid siin aitas kitsast ajast läbi „Liivimaa mõisnikkude krediitselts“, mis keiser Aleksander I a. 1802 oli kinnitanud ja mida ta suurte rahasummadega toetas.
Adam Smithi õpetus vabast lepingust tööandja ja töövõtja vahel ja talupoegade isiklik vabastamine.Nii oli mullapind mitmeti ette valmistatud ja vastuvõtlikuks tehtud, kui õhtu poolt uus õpetus kodumaale tungis. Adam Smith arvas majanduslikkude jõudude vabast võistlusest igaühele õnne ja tulu tõusvat. Iga köidik pidi katkema, mis inimest tema mõtlemises, liikumises ja töös seob. Priius ka igas lepingus; vaba kokkurääkimine tööandja ja töövõtja vahel; prii kontraht maaomaniku ja maarentija vahel. Inimene olgu prii; mingu, kuhu tahab; võtku tööd, kust saab. Aga ka maa olgu prii: seadus ei tohi omaniku käsi köita; ta võtku renti kui palju ta tahab; müügu selle hinna eest, mis aga saab. Õigus ja vabadus pidi kõigile ühesugune olema. Liivimaa talurahva-seadus aga ei jätnud vabadust õieti kummalegi, — ta köitis talupoja põllupinna külge (glebae adscriptus), ja teiseks sidus seadus mõisnikka vakuraamatute külge. Talupojal puudus isiklik vabadus, mõisnikul vaba maatarvitamise õigus. Vabadust aga oli suur Napoleon igale poole toonud, kuhu tema võim ja mõju ulatas. 1807 olid Poola talupojad priiks lastud, talumaad olid aga mõisnikkude kitsendamata omanduseks tunnistatud. Selsamal aastal langes pärispõlv Preisimaal. Kas ei oleks mõisnikkudel kasulikum, kui ta ka Liivimaal langeks, pealegi tulusa vahetamise teel: kui talumaad täiesti mõisa omanduseks kinnitataks, siis ei oleks isiklikku vabadust suurt karta. Ka priiks saanud talupoeg peaks häda sunnil mõisat orjama ja teenima, esmalt teoga, pärastpoole ehk raharendiga, viimaks vahest talumaa omandamiseõiguse lunastusega? Ja vahest parandaks vabadus orjarahva halba iseloomu ja kasvataks „laisast ja rumalast silmakirja-teenrist“ edasipüüdva ja mõistliku põlluharija.
Kõik need mõtted hakkasid Liivimaal kangesti käima. Uute mõtete eestvõitleja Samson von Himmelstierna.Eestvõitlejaks heitis Urvaste pärisherra J. L. Samson von Himmelstierna (snd. 27. juunil 1778). Sihiks seati: maa ja talupoeg tuleb lahutada. Talupoeg saab priiks: võib minna, kuhu tahab, õigemalt: kuhu meie teda lubame. Priiks aga saab ka mõisniku voli maa kohta. Mõisnik võib maa rendi peale anda, kellele tahab; tohib maksu peale panna, ilma et seadus määrab ehk keelab.
1818 saatis von Samson soovikirja välja, et lähem Liivimaa maapäev talurahva vabakslaskmise nõupidamisele võtaks. 1818. a. maapäev.Sõjakuberneri Philipp Paulucci kiri maapäevale 19. juunist (1. juulist) 1818 ja tema kõne maapäeval 27. juunil (9. juulil) õhutas seda mõtet nõnda, et juba 5. (17.) juulil saadikud sõjakubernerile teatavad, et mõisnikud valmis on uut korda looma, mis talurahva ihupriiuse peale rajatud. Küll seletavad mitmed mõjukad maapäeva liikmed vasta, et 1804. a. seadus kindla talumaa tarvitamise ja teokontrahi õigusega mõisnikkudele ja talupoegadele ühtlasi head tõotavat, ja hoiatavad tumeda tuleviku eest, mida seaduse muudatused võivat tuua. Aga markii Paulucci rõhub keisri käsul kangesti peale ja sunnib vastased hääled vaikima. Muudatusesõpru kihutavad taga vabaduseaated, mille kättesaamine nii lähedale jõudnud, ja meelitavad lootused uue korra kaudu kõigist kitsikustest pääseda. Maapäev ei suutnud kauemini vastu puigelda. Ta andis järele. 6. (18.) juulil ilmus Paulucci ise maapäevale ja tänas. Ühtlasi pani tema kirja ette, mis ta selles asjas keisrile tahtis saata ja kus ta mõisnikkude iseäralikka soovisid lubas tähele panna. Nende soovide eesotsas seisis, et maa, mis 1804. a. seadus neile talupoegadele, kes teda harisid, päriseks oli jätnud, kui nad aga seaduses määratud kohuseid täidavad, nüüd täiesti ja kitsendamata mõisnikkude voli alla ja omanduseks langeks!
Vabastamise-seaduse valmistamine ja kinnitamine Liivimaal.Aleksander I kiitis juba 13. (25.) juulil 1818 maapäeva töö heaks ja nimetas vabastamise ettevalmistaja komisjoni. Riias seadsid mõisnikkude, kroonumõisate ja linnade saadikud uue seaduse kokku. Ka Saaremaa maamarshal von Buxhöwden võttis osa. Seaduse väljatööstamise hool jäi õigusetundja J. L. von Samsoni kätte. Erakordne maapäev võttis seaduse vastu. Komisjoni liikmed, maamarshal ja maanõunikud lisasid 21. dets. 1818 (2. jaan. 1819) seaduseraamatule seletava sissejuhatuse juurde. 26. märtsil (7. apr.) 1819 kinnitas keiser „Lihvlandi-ma Tallorahva Seädusse“, mis järgmisel aastal Äksi õpetaja praost O. V. Masingi ümberpanekus ilmus.
Enne kui teda pikemalt harutame, vaatame üle piiri, mis Tallinnamaal sündis.
Talupoegade olukorra kujunemine Eestimaal.Pärispõlv on Tallinnamaal rahvast veel raskemalt rõhunud kui Liivimaal. Talud olid väiksemad, mullapind kehvem, saagid kasinamad. Et mõisad tihedalt koos seisid ja mõisnikkude rohkearvulised pered „seisusekohaselt“ püüdsid elada, siis läksid nõudmised suureks ja maksud kõrgeks. Peale selle olid vägivaldsed laenumehed juba Daani kuningate ajal, kes kaugel elasid, piirita voli talupoegade üle oma kätte kiskunud. Kaitsmist ega õigust pärisorjadel siin ei olnud. Hirmsas mälestuses elavad Tallinnamaa „haakrehi-kohtud“ edasi.
Uuendused maapäevadel talupoegade seisukorra parandamiseks.Hiljemini kui naabrikubermangus hakati siin talurahva põlve kergendama. Veel kasinamat vilja kandis siin see püüdmine. Tallinna maapäev 1795. a. keelas ära talupoegade orjusi tõsta, lubas neil liikuvat vara korjata ja pärandada ja kitsendas pisut nendega kauplemist. 1802. a. maapäev kinnitas, et talupojad maad, mida nad harisid, eluaeg otsa võisid tarvitada ja pärast surma lesele ehk lastele pärandada. Talupoegadele anti seega ka seaduslik õigus maapinna kohta, mis tõepoolest nende oma oli. Uuesti asutatud kihelkonna-kohtutes tohtisid talupojad mõisnikkude vastu kaevata. Segaseks jäi aga, mis maa tarvitamise eest mõisale tuli tasuda. Vakuraamatud.Seda püüdis 1804. a. maapäev selgitada, kui ta otsustas, et iga mõisa talumaad ja talupoegade maksud vakuraamatusse üles tähendataks, mida seks seatud kohus läbi vaatab ja kinnitab. Eestimaa mõisnikud maahindamise vastu.Aga kuna Liivimaal talumaade orjused maa väärtuse järele määrati ja selle väärtuse kättesaamiseks talumaad läbi mõõdeti ja hinnati, pidasid Tallinnamaa mõisnikud seda liig kalliks ja määrasid umbarvamist mööda talude suurust ja väärtust. Nad püüdsid endid ja teisi uskuma panna, et igal talul tõesti niipalju maid ja sissetulekuid on, nagu temal seniste hobusepäevade arvu järele peaks olema! Need iganädalased hobusepäevad arvati osalt jalapäevade ja muude orjuste peale ümber ja vakuraamatud olid valmis. Talupoegade raske majanduslik seisukord.Üle jõu käivate orjuste kirjalik ülestähendamine vakuraamatusse ja teised sellesarnased eeskirjad „Eestimaa Tallorahva Seädusses“ 1805. a. ei võinud talupoegadele kergendust tuua. Viljaikaldused kasvatasid puudust ja häda. Napoleon I meretee kinnipanemine tõstis soola ja teiste toiduainete hinna kuulmata kõrgeks. Sõjaväe läbikäigud ja korterisolemine kurnas talupoja viimase jõuraasukese välja. Talurahva rahutused, mis lõkkele puhkesid, sundisid riigivalitsust põhjuste järele uurima. Riigivalitsuse hoolitsemine talupoegade eest.1809. a. käskis keiser Peterburis komisjoni tööle hakata, kes talupoegade kohused mõisa vastu kindlamini pidi ära tähendama. Nagu Liivimaal, pidi ka siin orjused talumaade tõsise väärtuse vastu ära kaalutama ja uued vakuraamatud seatama. Talupoegadele taheti pärandatav rendiõigus anda. Tallinnamaa maapäev, mis 1810 kokku kutsuti, ei leppinud sellega, vaid püüdis kõigest väest komisjoni eelnõust kõrvale põigata, et aga talumaade omanduseõigust mõisnikkudele kinnitada ja nende kulukast mõõtmisest ja hindamisest mööda pääseda. Mõisnikud riigivalitsuse kavatsuste vastased.Aga kindlasti jäi riigivalitsus oma nõudmiste juurde. Mõisnikud näevad selles oma hukatust ja annaksid talupoegadele ennem isikliku priiuse, kui riigivalitsus aga oma nõudmistest talupoegade tuluks taganeks. Endise kindralkuberneri, prints Georg von Oldenburi kaudu saavad nad teada, et keisril pärispõlve kaotamisest hea meel oleks. Veebruruarikuus 1811 tuli maapäev uuesti kokku. Rüütelkonna peamees, parun O. Stackelberg pidas osava sissejuhatuse-kõne. Ta näitas, et riigivalitsus kõikumata tahab talupoegade orjusi kergendada; maade mõõtmine ja hindamine kui ka uute vakuraamatute läbivaatamine ja kinnitamine Peterburis komisjoni läbi tarvitavat palju aega ja sünnitavat suurt kulu. Kas ei oleks tulusam, kui mõisnikkude ja talupoegade vahekord vaba kokkuleppimise teel ja prii kontrahi põhjal kindlaks tehtaks? Talupoeg saaks oma liikumises vabaks ja otsiks sealt leiba, kust kergem saada, mõisnik päästaks oma maa regulatiivide kitsenduste alt ja saaks sest suuremat kasu. 24. veebruaril (8. märtsil) 1811 otsustas maapäev: 1811. a. maapäev otsustab talupoegadele isiklikku vabadust anda.1) rüütelkond annab oma õigused talupoja isiku üle käest; 2) talumaa saab mõisniku kitsendamata ja piiramata pärisomanduseks; 3) talumaa tarvitamist korraldab vaba kontraht mõisniku ja talupoja vahel. Peale selle, kui keiser maapäeva otsused heaks kiitis, hakati uut seadust valmistama. Sõdade pärast, mis Venemaa Napoleoniga pidas, edenes töö visalt. Alles 23. mail (4. juunil) 1816 Vabastamise-seaduse kinnitamine.kinnitas keiser „Eestima Tallorahva Seädmissed“[1]. Talupoja ihu sai vabaks, talupoja maa sai mõisnik. Kuulus looduseuurija K. E. von Baer, kes ise Tallinnamaa rüütelkonna liige oli, ütles uue seaduse kohta: „Maa äravõitmine ja äravõtmine Saksa rüütlite läbi sai aastal 1816 täieliseks.“
Isiklik vabastamine teeb talupojad maata proletariaadiks.Sedasama võib ka Liivimaa kohta tunnistada. Siin kui seal sai talupoeg priiks, s. o. ta võis vabalt liikuda, aga see vabadus ei olnud mitte kingitus. Vastutasuks pidi ta hirmsa hinna andma: maa, mida tema ja tema vanemad higiga harinud ja mis isa pojale oli edasi pärandanud, selle maa võtsid rüütlid omale kitsendamata pärisomanduseks. Talupoeg jäi ilma koduta. Eluaegsest, pärimiseõigusega omanikust sai lühikese aja rentnik. Talupojaseisus kadus. Terve „maarahvas“ muutus varanduseta ja koduta proletariaadiks, õiguseta teenijate sulaste salgaks. Hoiatades oli Tallinna maapäeval hüütud: „Mis saavad talupojad tegema, kelle maa käest riisutakse, ilma et neile midagi muud omandust antakse?“ Aga uued seadused ei leppinud veel mitte sellega, et talumaade pärandatav tarvitamiseõigus võeti, uued seadused kaotasid hoobiga ka kõik maksude määrused, mis varemalt kindlaks olid tehtud ja mida ei tohitud kõrgendada. Vakuraamatud ei kohustanud enam mõisnikku ega kaitsnud talupoega. Vaba kontraht, mis asemele pidi astuma, hakkas nõrgemat lepinguosalist, talupoega, seda raskemalt rusuma, et isegi vaba liikumine, mille eest ta nii kallist hinda tasus, esiotsa väga kitsendatud oli. Üle kubermangu piiri ei tohtinud talupoeg minna, linna asuda ei lubatud. Varjuta jäi ta mõisniku meelevalla alla, kel maad rendi peale oli anda. Aga ei mitte ainult majanduseliselt, ka poliitiliselt olid uute „vabade riigikodanikkude“ õigused väga kärbitud; talurahva omavalitsus, niipalju kui sellest juttu võis olla, seisis täiesti mõisapolitsei käpa all. —
Teoorjus.1816. ja 1819. aasta seadused olid ihule priiuse toonud, kui ka kitsastes piirides. Meie nimetame seda isiklikuks vabaduseks. Muudes maades katsuti isiklikult vaba talupoega ühtlasi tema talu vabaks pärisomanikuks ja täieõiguseliseks riigikodanikuks teha. Et meil kaks viimast ülesannet kõrvale heideti, suruti pärisorjusest pääsnud talupoeg teoorjuse ikkesse. Orjust ei määranud enam vakuraamatud ära, vaid vaba kontraht. Rendiandja käis rentnikust igapidi üle. Rentnik pidi sellega leppima, mis rendiandja nõudis. Tööd ja tegu hakkas mõis palju suurema valjusega sisse nõudma kui vanasti, sest et mõisnikud põllutöös parandust ette võtsid, mis rohkem tööjõudu nõudis. Ei lepitud enam sellega, et teoline aga nimepidi mõisas tööl käis, vaid vaadati selle peale, et tubli töömees saadeti. Tubli tööline aga tahtis taluperemehelt nüüd paremat ülespidamist ja kallimat palka. Muidu läks ta vaba liikumise õigust tarvitades ära, otsis omale paremat. Ka peremees liikus jüripäeval edasi, kui enam välja ei saanud, ja rentis uue talukoha. Pikema aja peale mõis kontrahti ei teinud, vaid enamasti kolmeks aastaks. Mõis ei tahtnud ennast kuidagi köita. Ta hoidis omad käed vabaks, et mõisatalituses igal ajal uuendusi võiks toime panna ja mõisapõldude laiendamiseks ja karjamõisate asutamiseks talusid ning külasid lõhkuda. Vahe mõisa- ja talumaa vahel oli ära kaotatud. Mõis võis talumaid otsekohesele tarvitusele võtta, kui aga soovis ja kasulikuks pidas. Nii elas talupoeg kui lind oksa peal. Et temale maa kohta põrmugi õigust ei jäetud, ei ka pikemat lepingut ei tehtud, siis ei maksnud rentniku meelest maa ja maja eest hoolt kandagi. Orjuse sünnitatud tuimus, hooletus ja rumalus tappis kõik ettevõtmise-nõu ja edasipüüdmise-jõu. Vaesus, üleüldine vaesus võttis aast-aastalt maad. Vaesust kasvatasid veel rasked ikalduseaastad. Ka aganaleib ei ulatanud enam uue lõikuseni. Ja ometi pidi teolkäijale ja tingitegijale leivakott juurde pandama. Nälg tuli majasse ja meeleheitmine. Teolistega jälle käidi sagedasti otse metsikult ümber. Vähemat kui süüd karistati peksuga. Ärevus tõusis, nurin lagunes laiale. Kust väljapääsmise-teed leida? Nii ei võinud ega suutnud talupoeg enam edasi hingitseda. Hing jäi kinni.
Rahutused, väljarändamine.Lätimaal tõuseb esmalt 1841 jutukõmin, Venemaal, „soojal maal“ olevat tühja maad veel küllalt. Seda võivat hinnata saada. Aga „saksu“ seal ei olevat ega „rõhujaid“. Esimesed „õiguseotsijad“ saadetakse Riiast vitstega koju. Aga nad tulevad tagasi ja otsivad abi Vene usu piiskopi Irinarhi juurest. Öeldi, ainult need talupojad võivat maad saada, kes Vene usku lähevad. Kõiksugused kuulujutud ärritavad meeli. Rahustusekatsed ei õnnista. Kütid ja kasakad tuuakse rahva vaigistuseks maale. Pühajärvel ja Vastseliinas sündis sõjaväega kokkupõrkamist. Verise valjusega karistati kõiki, keda kuidagi süüdlaseks arvati. Püüded talupoegade olukorda kergendada.Ühtlasi aga uuriti liikumise tõsiseid põhjusi. Kindralkuberner parun Pahlen seletas keisrile Nikolai I-sele, teoorjuse nõudmised käivat üle talupoegade jõu. Liivimaa rüütelkonna konvendile, mis oktoobrikuus 1841 kokku tuli, soovitab tema talupoegade põlve kergenduseks vabade kontrahtide kaotamist ja orjuse kindlat määra, nagu 1804. ja 1809. a. seadused ette kirjutasid. Nimetati Tartu linna komisjon, kes puuduste vastu abi otsiks. Komisjon uuenduste väljatöötamiseks.Komisjon pani 1842. a. maapäevale ette, tarvis olevat 1804., 1809. ja 1819. a. talurahva-seadused kokku sulatada, et tema elu majanduslikult paremale alusele seada. Isiklikult vabastatud talupoega tuleb julguseta, kindluseta olekust välja tõsta, kuhu teoorjus ta tõuganud, ja teda krediitseltsi abil talumaa pärisomanikuks teha. Et see aega nõuab, siis peaks maa, mis 1832. a. mõõtmine talumaaks tunnistas, peremeestele esiotsa pärandatavaks tarvitamiseks antama ja maksud maa tarvitamise eest vakuraamatutes ära määratama, nagu seda 1804. ja 1809. a. seadustes oli nõutud. Maapäev võttis ainult osakese komisjoni ettepanekutest vastu. Vakuraamatud otsustati jälle sisse seada, aga peremeeste pärandatav talumaa tarvitamise õigus ei leidnud tarvilikult toetajaid. Hamilkar von Fölkersahm.Ruhja pärisherra Hamilkar von Fölkersahm (snd. 6. jaan. 1811) ajas vastased risttule alla, kui ta küsimuse ette pani, kas mõisnikul õigus on kõiki vallaperemehi kohtadelt minema kihutada ja tervet valda lõhkuda, nagu seda ette olla tulnud. Viimaks otsustati häälteenamusega, et talumaid, peale ühe teatava osa, mitte ei tohi mõisaga ühendada. Aga komisjon, mis Peterburis maapäeva otsused ja kindralkuberneri Pahleni ettepanekud talupoegade kaitseks läbi vaatas, rikkus pea kõik ära, mis oli plaanitsetud. Muud kui vakuraamatud pidid esiotsa maksma hakkama. Kui viimaks 1845 komisjoni töövili: „77 paragrahvi“ ilmus ja kui talurahva-seaduse täiendavad määrused välja kuulutati, pettis see täiesti talupoegade lootusi. Viljaikaldus. Talupojad otsivad abi usu muutmisest.Uus viljaikaldus ajas rahva keema. Usuvahetuse kaudu lootsid inimesed teoorjusest lahti saada ja endid üle elatada võivat. Jutud kanti laiali, et ainult need kroonu käest vilja ja jahu saavat, kes Vene usku minevat. Keiser oli Liivimaale rahva toitmiseks 200.000 rubla lasknud anda. Pärast määrati Liivi- ja Kuramaa heaks veel 300.000 rubla ja lasti 50.000 tsetverti rukkid jagada. Ilma tollita toodi laevadega väljamaalt 80.000 tsetverti vilja. Muidugi anti abi tarviduse järele, ilma et usu peale vaadati. Aga kuulujutud leidsid kergesti uskujaid. Hingemaa ja kõikide orjuste, koormate, maksude, kohustuste mahajätmine, mida loodeti, tegi inimeste silmad pimedaks ja küttis meelemõistuse segaseks.
Riigivalitsus määrab uue„77 paragrahvi“[2] ei jõudnud rahutuid meeli vaigistada. Juba 1849 nimetas riigivalitsus uue komisjoni ja kutsus liikmeteks komisjoni uuenduste eelnõu väljatöötamiseks.R. J. L. von Samsoni ja Hamilkar von Fölkersahmi. Liivimaa rüütelkond saatis omalt poolt veel kolm saadikut. Komisjon seadis järgmised põhjusmõtted üles: 1) Mõisa- ja talumaad tulevad lahutada. Mis 1804. a. seadus talumaaks tunnistas, seda ei tohi talupoegade tarvituselt ära kiskuda. 2) Mõisnikule jääb ka nüüd talumaa üle vaba omanduseõigus, aga ta ei tohi kontrahti rikkuda, mis vähemalt 6 aasta peale tehakse, ega talumaid mõisa külge võtta. 3) Mõisa põllusulaste asutamiseks ja mõisniku vabaks tarvitamiseks lahutatakse talumaast kvoote ära. Nende põhjusmõtete alusel valmistas uus rüütelkonna komisjon Riias maapäeva tarvis uueks talurahva-seaduseks tarviliku eelnõu, kus iseäranis ka selle üle selgusele katsuti saada, kuidas ajast läinud teoorjuse asemele raharent võiks astuda ja talupojad „talupoegade rentpanga“ abil oma talud päriseks võiksid lunastada. Eelnõu vastuvõtmine ja kinnitamine.Maapäev, mis augustikuus 1847 kokku tuli, kiitis Hamilkar von Fölkersahmi eestvõttel eelnõu peaasjalikult heaks. Kodumaa tõsine seisukord ja ähvardavad äikesepilved Lääne-Euroopa taevapiiril sundisid vanameelseid järele andma. 9. juulil 1849 kinnitas keiser Nikolai I kauema harutamise ja viivlemise järele Peterburis „Liivlandi-ma Tallorahva Seädusse-ramatu“.
Seadus oli ainult katseks 6 aasta peale kinnitatud. Enne kui ta õieti maksma sai hakata ja tema tagajärgesid võidi hinnata, Tagasikiskumine.nimetas juba 1854. a. maapäev tema revideerimiseks komisjoni. 1856. a. maapäev pidi muudetud seaduseraamatu läbi vaatama. Vabameelne maamarshal von Fölkersahm on Lääne-Euroopas tõusnud tagurpidikiskumise voolu mõjul kukutatud. Vanameelne Gustav von Nolcken avab maapäeva hüüuga: „Pidage mõõtu selles, mis teie tahate.“ Pea igast küljest kärbiti 1849. a. seadust talupoegade kahjuks ja mõisnikkude kasuks. Teoorjusele lauldi kiitust ja arvati teda mõisale ja rentnikule kasulikumaks kui raharenti. Talumaade müümist kitsendati, et mõisa mõju alal hoida. „Talupoja rentpanga“ tegevuse asemel pidi talude pärisostmisel „Liivimaa mõisnikkude krediitkassa asutatama“. Uuendusetöö jätkumine.„Ettevalmistaja komisjon“ Peterburis nõudis peremeeste kaitseks pikema aja kontrahti ja kahjutasu, kui senine rentnik talust peab lahkuma, sest et rent liig kõrgeks aetakse või talu võõrale ära müüakse. Keiser Aleksander II kinnitas seaduse muudetud kujul, kuid jällegi ainult esiotsa. Riiga nimetatud redaktsioonikomisjon pidi avaldatud põhjusmõtete ja parandusesoovide järele seaduseraamatut veel täiendama. 1857. a. maapäev katsus töö läbi, kindralkuberner Suvorov pani ülemale poole oma soovid ette, 30. novembril (12. dets.) 1860 kinnitas Aleksander II kaua oodatud uue „Lihvlandi Talorahva Seaduse“. Eesti keele tõlge, mille Dr. F. R. Kreutzwald toimetas, viivitas veel. Alles jaanipäeval 1863 võis seadus maksma hakata. Teo- ja segarendi kontrahtide ärakaotamine.Juba järgmisel aastal soovitas maapäev teoorjuse ja segarendi täielikku keeldu. Jüripäevast 1865. a. peale ei tohitud enam uusi teo- ja segarendi kontrahte talumaade peale teha; jüripäeval 1871 pidid kõik sarnased kontrahid lõppema. Et aga Peterburis nii pika tärmini vastu seisti, otsustas 1865. a. maapäev, et niisugused kontrahid 1868 lõpevad. Seesama maapäev valmistas ka uued kahjutasu määrused, kui rentnik rendi tõstmise või müümise pärast talust pidi lahkuma, ja andis senisele rentnikule uue rendilepingu või müügikontrahi tegemisel eesõiguse. Maapäev katsus riigivalitsuse soovidele vastu tulla, sest Vene usu ja Evangeeliumi-Lutheri usu kiriku vahekord kippus uuesti põnevaks minema. Talupojad nõudsid palvekirjade kaudu ja saatkondade läbi, et riigivalitsus omalt poolt rendi kõrguse ära määraks, rentnikka talust väljatõstmise eest varjaks ja kahju tasumist paremini korraldaks. Palved ei leidnud otsekohest täitmist, aga rõhusid siiski maapäeva leplikumale vastutulemisele. Vabale liikumisele, ka üle Läänemere kubermangude piiride, anti laiem ringkond. 1866. a. maapäev otsustas, et ka talupojad rüütlimõisaid võivad osta. Valdade omavalitsuse korraldamine.Ühtlasi pandi valdade omavalitsusele alus. 19. veebruaril (2. märtsil) 1860 kinnitas Aleksander II „Kogukonna Seaduse“. 1870 valmistas maapäev konvendikorra. Selle järele võtavad ka valdade asemikud kihelkonna ja kiriku asjade juhtimisest kitsendatud õigustega osa. —
Isikliku vabastamise tagajärjed Tallinnamaal.Tallinnamaal olid vabastamiseseadused talupoegadele niisama vähe maa tarvitamise õiguse jätnud nagu Liivimaal, et ka rendikontrahtide tegemisel mõisnikkudele piiri pannud, kui palju nad rendile antava maa eest maksu tohivad nõuda. Tagajärjed olid niisama rüüstavad. Rendilepingud kestsid ainult aastast aastasse, ilma et neid kirjalikult üles tähendati. Rentnikku võis mõis iga aasta koha pealt ära ajada. Kas maksis temal ülepea hoolt kanda ja põldu korralikult harida? Teoorjust ei kitsendanud ükski seadus. Talude ja külade lõhkumine kippus taluperemeeste seisuse hävitama. Mõisnikud on sunnitud muudatusi ette võtma.1846. a. maapäev pidi otsustama, et talumaid enam mõisa külge ei tohi võtta. Ka said mõisnikud aru, et teolistega võimalik ei olnud mõisapõldusid korrapärast harida, ja et tööriistad, millega rentnikud teomehed mõisa saatsid, ajast ja arust maha jäid. Et oma põllumajandust tõsta ja talupoegade kisendavate kitsikuste vastu abi leida, olid mõisnikud sunnitud uue „Eestimaa Talurahva Seaduse“ valmistama, mis 5. (17.) juulil 1856 kinnitati. Tema maksmapanemisel tekivad verised segadused, mis Mahtra sõja nime all tuttavad on. Terve maa omanduseõigus jääb mõisnikule, aga talupoegade tarvitamiseks lahutatakse maast, mis talupoegade käes oli, üks osa ja tunnistatakse talumaaks. Talupoegadele antakse ta tarvitada teoorjuse, vilja- ehk rahamaksu vastu- või müüakse neile ka pärisomaks. Teoorjust, mida korraldatakse, katsutakse kahandada ja pikkamööda kaotada. Talumaadest aga arvatakse kuues osa välja, kuuendikumaad, mille tarvitamiseks mõisale piirita voli antakse: rentigu ta nad välja, määraku oma põllusulaste palgaks või ühendagu nad mõisaga. Et teoorjused ka nüüd veel paiguti kõrgemale aeti, teoorjuse määramine ja kadumine pikale venis ja talu- ja mõisamaa vahekord suurelt jaolt selgeks ei saanud, ilmusid 1859 „Täiendavad määrused Eestimaa Talurahva Seadusele a. 1856“. Et teoorjus nüüdki edasi elutses, Riigivõim nõuab teoorjuse ärakaotamist.andis 25. märtsil (5. apr.) 1868 kindralkuberner käsu, et jüripäevaga 1868 teoorjus tingimata peab kaduma. Kuuendiku- ja mõisamaa talud aga ägavad tänapäevani segarendi ja abiteo orjuse all. Viimaks määrasid 1866. a. „reeglid“ rentnikule koha ostmise eesõiguse või kahjutasu seks puhuks, kui ta ise oma kohta ei jõua või ei taha osta, vaid välja peab minema.
Heidame pilgu talurahva-seaduste peale tagasi, siis paistavad teravalt silma kaks asja. Mõisate suurendamine ja karjamõisate asutamine kuuendikumaa läbi.Esmalt kvoote- ehk kuuendikumaa äralahutamine ja äravõtmine talumaa küljest. Sel teel kadus talupoegade tarvitamise alt Liivimaal ära 259.000 dessatini ja läks täiesti mõisa omavoli alla. Mõisate suurendamised ja karjamõisate asutamised on terved rahvarikkad külad maa pealt hävitanud ja tuhanded usinad perekonna-isad laia ilma hulkuma ajanud. Pärast on küll üks osa kvootemaad ära müüdud, aga teadmata on, kui palju neist talupoegade kätte on läinud. 1893 katsus riigivalitsus küsimust seadustandvalt nõnda korraldada, et kvootemaad talupoegade tarvitada tagasi antaks, aga rüütelkonnad ühes Liivimaa kuberneri Sinovjeviga oskasid asja nõnda segada, et hädasti tarvilik seadus seni ainult paberi peale on jäänud.
Kvootemaast ülejäänud osa, talumaa, on pinnaks saanud, kus peal visa, edasipüüdev rahvas kõige pealt raasukese iseseisvust on jõudnud omandada. Kuna mujal priikslaskmisega talupoegadele riigi abil ka maa omaks sai, mis nad harisid, võeti meil see maa talupoegade käest täiesti ära, mida nad seni isaisadelt olid pärinud ja maksu eest tarvitanud, ja tunnistati mõisniku tingimata ja kitsendamata omanduseks. Küll anti juba 1804 talupoegadele õigus maad päriseks osta, aga niikaua kui pärispõlv ja teoorjus kestis, ei olnud neil võimalik seda õigust suurelt tarvitada. Talumaade ostmise kasvamine.Alles 1849. a. Talurahva Seadus lõi avaramad olud, nii et talupidajad esimesed kopikad kohtade ostmiseks said tagavaraks panna. Talumaade müümine sai hoogu, kui mõisnikud tehniliste paranduste peale põllutöös ja viinapõletamises, päranduse jagamisel ja eraelu kasvavate kulude katmiseks ikka rohkem sularaha hakkasid tarvitama, mida talumaa müügist kergesti ja ruttu võis saada. Nii siis tuli, et 19. aastasaja keskpaigas kodumaa jõukamas nurgas, Mulgimaal, talude päriseks ostmine nobedasti liikuma algas. Visamalt läks asi kehval Tallinnamaal. 1904 oli Liivimaal 85% talumaad ära müüdud, Tallinnamaal 1879. aasta lõpul alles 9,86%, 1880. ja 1899. a. vahel veel 42%. Kui palju sellest tõesti talurahva kätte on läinud ja kui palju nende eest ostjatel veel võlgu, ei tea keegi ütelda. Tõsi on, et suur hulk ostjaid, kes hiljemini kallimalt ostnud, raske võlakoorma all ägab; tõsi on, et palju kvoote- ja mõisamaa rentnikka praegu veel ilma seadusliku kaitseta — ilma kirjaliku kontrahita — raske segarendi ehk orjuse all kammitsas kinni on. Tõsi on, et kirikuvaldade ja majoraatide talud ikka alles müümata on.
Rahva majanduslik kosumine läheb esialgu vaevaliselt.Siiski, kui meie 1765. ja 1865. a. teineteise kõrva seame, mis muudatus! Aleksandri I ja Aleksandri II eestvõttel, F. von Siversi, J. L. Samson von Himmelstierna ja Hamilkar von Fölkersahmi toetusel, iseoma visaduse ja usinuse najal on Eesti rahvas surnuhauast välja pääsnud, hingitsema hakanud ja esimesed sammud iseoma jalge peal astunud. Et aga jalad mitmeti kammitsasse olid jäetud, siis läks esiotsa edasisaamine vaevaliselt küll. Aastakümned veeresid mööda, aga ikka alles elasid talupojad pimedates, külmades suitsutaredes, sõid „rabandseleiba“, mille otsa tuli hakkas, kui ligi pääsis, põletasid kütise abil mulda ja tuhnisid isaisade viisi „seaninaga“ ja „karuäkkega“ tuhka, kuhu lustene seeme visati, käisid puudulikkudes riietes ja veel vaevasemate jalanõudega rautamata „puureega“ ehk kägisevate „nahkratastega“ kauget teed ja ajasid oma asju hobustega, keda tuul tee pealt ähvardas metsa viia. Alaline puudus, tihedad näljahädad kurnasid rahva jõu välja. Veel aasta hiljemini, kui vallad omavalitsuse said, 1869, vaevas laialine nälg meie kodumaad. Ja Saaremaa vaevles alles hiljuti „musta võla“ koorma all, mis nälja-aastal 1869 tehtud. Alles aastasaja viimasel veerandil ei kannatanud meie rahvas enam leivapuudust, vaid jõudis isegi 1892. aasta viljaikalduse ära kanda. —
Rahva haridus.Ihu kõrval nõudis vaim toidust hariduse ja õpetuse kaudu. Ka selle hoole pani 1819. a. seadus talurahva enese nõrkade õlgade peale. „Igas kogukonnas peab üks kool olema,“ ütles seadus. Rahva hariduse seisukord 19. aastasaja I poolel.Mõisakoolidest, mis 18. aastasaja lõpul olid asutatud ja siin ja seal kidusid, said vallakoolid. Koolide asutamine ja ülespidamine pidi rahva enese asi olema. Rahvas aga ei tunnud veel sugugi koolide kasu ja ei tahtnud koolide eest mingit kulu kanda. Ei jõudnudki, sest et ta väga vaene oli. Kooliskäimine oli sellepärast esiotsa rahva meelest uus teoorjus, mida peale sunniti, koolide ülespidamine rõhuv koorem vallale, kool ise põlatud võõraslaps. Seda mööda oli ka kooliõpetus kehv, koolitöö vili lahja, kooliõpetaja haridus madal, koolmeistri palk vaevalt nimetamisevääriline. Isegi koolide katsumised jäid hooletusesse. Asi hakkas alles aastasaja keskpoolel paranema, kui talupoegade põlv ise paranema ja mõisad jälle koolitööd toetama hakkasid. Seisukorra paranemine aastasaja II poolel.Korralikud koolivalitsused seatakse nüüd mõisate, õpetajate ja valdade asemikkudest ametisse, „koolmeistrite kool“ Valgas 1848 ja seminarid Kuudal 1854, Kaarmal 1871 ja viimaks 1873 Tartus pannakse käima. Koolmeistri elukord saab kindla aluse, ja kõlblikka kooliraamatuid soetatakse hoolega. Iseäranis viiendal aastakümnel ärkas elavam osavõtmine rahvahariduse-tööst. Kangeks äratajaks aga sai endine professor ja pärastine piiskopp K. C. Ulmann (sünd. 3. veebr. 1793). 1874. aasta Kooliseadus oli kõige selle edasiliikumise tagajärg. Nüüd näeme ka, kuidas rahvas mõnes kohas koolitööst juba armastusega osa võtab, sest et tema jõud ja arusaamine kasvab. Nägusaid koolimajasid toob iga aasta juurde, koolmeistrid külvavad osava käega nooresoo südamesse hariduse seemet, rahva omad pojad panevad lastele tarbekohasemad kooliraamatud kirja. Kadumata tööd on koolikirjanduses nimelt C. R. Jakobson (sünd. 14. juulil 1841) teinud. Tema aabitsaraamat tutvustas meid esmalt loomuliku õpetuseviisiga, tema „Kooli lugemise raamatud“, mis meistriosavusega kirjutatud ja elustavate piltidega kaunistatud, on meie lapsi 30 aastat otsa õpetanud, niipalju kui kitsad olud lubasid. Tallinnamaal püüdsid Rapla praosti C. Malmi (sünd. 10. veebr. 1834) „Laulud ja Loud“ seda aset täita, pidid aga Jakobsoni raamatute eest taganema, Rahvakoolid lähevad hariduseministeeriumi alla (1887).kui 1887 meie rahvakool rahvahariduse-ministeeriumi alla seati. Seega täitis riigivalitsus rahva soovi. Aga kuna rahvas lootnud oli, et sel teel rahva omavalitsusele rahvakooli kohta suurem mõju antakse, tarvitas riigivalitsus rahvakooli Venestamine.venestamise abinõuks. Umbkeelsed mehed seati rahvakooli ülevaatajaks, kes kõik senised rahvakooli õigused jalge alla sõtkusid, endid kooliõpetajate „seaduseks“ tunnistasid ja iga vaba liikumist kooliõpetaja rinnus ja koolitoas ära püüdsid kägistada. Õpekeeleks kästi Vene keel võtta, õperaamatuteks venekeelsed raamatud, mis võõrast vaimu täis olid ja meie rahvast igapidi halvaks tegid. Võõra, tundmata keele arusaamatu tuupimine tappis laste õppimisehimu ja edasijõudmise ja täitis neid jälkusega kooli vastu. Kooliõpetajate ametisseseadmise ja lahtilaskmise kiskusid inspektorid omavalitsuselt enese kätte ja panid selge hirmuvalitsuse käima. Et venestamisele viimaseid takistusi eest maha kiskuda, sundisid inspektorid teiste kroonuametnikkude kaastoetusel rahvast Ministeeriumikoolid.ministeeriumikoolisid avama. Hulk valdasid läks seda kergemini lõksu, et niisuguste venestamise-asutuste kulusid kroonu aitas kanda, kuna mõisad abi, mis nad seni valdadele kooli ülespidamiseks olid annud, kitsarinnaliselt ära võtsid; nii jäi rahvakooli alam järk, vallakool, peaaegu täiesti ainuüksi rahva õlgade kanda, mis üleüldiselt nurinat sünnitas. Venestamine mõjub halvavalt hariduse peale.Nii lagunes rahvakool silmanähtavalt. Iseäranis käis tagurpidi emakeele õpetus, niipalju kui teda venestatud koolis veel salliti. Emakeelne lugemine ja kirjutamine aga on just võti, mis rahva ees hariduse-aida ukse lahti keerab. Tagajärg oli, et rahvakooli lagunemisega ühtlasi rahvaharidus langes. Venestamisepolitika ajas ka katse nurja, rahva valgustamiseks vabastajate Aleksandrite mälestuseks rahvakoolist kõrgemat kooli asutada. Ettevõte tõi meie tardunud elusse esiotsa rohket äratust, mis aga raskeks meelehärmaks muutus, kui riigivalitsus 1888 kaua igatsetud Aleksandri-kooli asemele Vene linnakooli rahva rahaga käima pani.
Kirjandus.Kus vaimuharidus kasvab, kasvab ka kirjanduse tarvidus. Niikaua kui rahvakool kängus seisis, roomas ka Eesti kirjandus maas põrmus. Ainus kirjandus, kust vaim kosutust ja hing toidust leidis, oli kiriklik. Kirikuõpetajate hool katsus seda kosutust ja toidust jõudu mööda pakkuda. Meie kirjandus oli peaaegu 19. aastasaja keskpaigani ainult vaimulik. Meie kirjamehed tulid suurelt jaolt kirikuõpetajate seast. Kirjatööd aga olid pea kõik puudulikud ümberpanekud võõrastest keeltest. Tõusva vabadusega tõusid ka teised elutarvidused ja nõudsid täitmist. Vabadus kinkis meile omad kohtud. Kohtumees peab seadust tundma. Talurahva seadused ilmuvad kui esimesed suuremad ilmalikud raamatud. Vabadus andis talupojale luba oma põllusaadusi vabalt tarvitada: müüa, mis tal on, osta, millest puudus. Talupoeg peab arvama. Ja arvamiseraamatud tekivad meile. Seni oli talupoja terve ilm tema vald. Ainult mõisa vooril pääsis ta valla piirist üle. Vabadus pani inimesed liikuma ja paremat põlve otsima. Inimesed tahtsid kuulda, kuidas võõrsil elatakse. O. V. Masingi (snd. 28. okt. 1763) Nädala leht 1821 ja J. V. Jannseni (snd. 4. mail 1819) Postimees 1857 toovad sõnumeid kaugema maailma veerest. Rahva keelt harisid ja valmistasid uutele mõistetele astjaid F. R. Fählmann (snd. 21. dets. 1789), E. Ahrens (snd. 22. märtsil 1803), F. J. Wiedemann (snd. 18. märtsil 1805), J. Hurt (snd. 10. juulil 1838), M. Veske (snd. 17. jaan. 1843) ja K. A. Hermann (snd. 11. sept. 1851). Rahvalaul, mida mõisa väljal ja pärast talgust sakste häärberi ees kaasitati, jääb orjuse kadumisega vaiksemaks, Kreutzwald (snd. 14. dets. 1803) ja Hurt püüavad teda veel korjata ja esimene loob riismetest Eesti rahva lugulaulu „Kalevipoja“ (1857—1861). Koidula ja Veske, A. Reinvald ja Kuhlbars, M. Lipp ja J. Bergmann, Anna Haava ja Elise Aun, Jakob Tamm ja G. E. Luiga, K. E. Sööt ja Gustav Suits veeretavad juba uue aja viisisid. Reheliste ja ketrajate õhtud, teopoiste õitse tuled ja voorilkäijate soojad toad ei kuuluta enam muinasaja kangete meeste tegusid, uue aja inimene loeb Pärni ja Juhan Liivi, Bornhöhe ja Wilde, Saali ja A. Kitzbergi lugusid. Kiikede kääksumine ja leelutamine kaob, noorem põlv astub teistviisi kokku, esimest korda suurel hulgal ärataval laulupeol 1869, kuna E. Hörschelmann ja K. A. Hermann, Kunileid ja Kappel, Läte ja Türnpu, Miina Hermann ja F. Säbelmann kunstviisisid loovad ja Adam Jakobson Tormas ja Taavet Wirkhaus Väägveres pasunad helisema panevad. Kujutavad kunstid.Kujutavates kunstides leiavad ka üle kodumaa piiri rohket tähelepanemist ja lugupidamist kunstmaalija J. Köleri, kiviraiuja A. Weizenbergi ja puunikerdaja A. Adamsoni tööd. Külavainu ja õitsetuli ei ole meie rahvale mitte enam kokkukäimise-kohtadeks. Seltsid.Seltsid ja ühisused on tõusnud, ja lahked ruumid pakuvad meile õpetust ja äratust, lõbu ja ilu: lauluseltsid, põllumeesteseltsid, mesilastepidajate seltsid, piimaühisused, ostuühisused, kooliseltsid, tulekustutajate ja tulekahju kinnitamise seltsid, jalgrattasõitjate seltsid, karskuse seltsid. Viimaste arv on 70 lähedale jõudnud. Seeme toodi Soomest.
Pööripäeva rahva elus on sünnitanud peaasjalikult rahva ise.Kirjeldatud pööripäeva meie rahva elusse on suurelt jaolt meie rahva oma pojad ja tütred toonud, kui meie koolipõllu maha arvame, kus kirikuõpetajad ja mõisaomanikud tööd ühes teinud. Ainult mõned üksikud nimed juhatavad meid võõra rahva liiki. Kanepi õpetaja Roth pani esimese kihelkonnakooli hüüdma ja katsus esimest Eesti ajakirja „Tarto ma rahva näddala lehte“ välja anda (1806). Põlva õp. Johann Georg Schwartzi seitsmeandeline „Koliramat“ kandis hariduseteri meie koolidesse. Teda võime ka oma esimese karskuseliikumise apostliks nimetada. Vändra õpetaja Karl Körberi rahvalikult kirjutatud raamatud leidsid rohket lugupidamist. Muidu aga rõhus edasinihutamise-töö meie rahva poegade eneste õlgade peale. Ja nad on hoolega vedanud, nii kuidas iga kord jõudu jätkus. Esimesed töömehed rahva enese seast leidsid äratust ja tegevusemahti Vennaste-koguduse asutustest. Kirjateel, suusõnal, muusikapõllul on nemad saadud haridust ja äratust edasi kannud rahva laiematesse liikidesse. Nende järele sammusid köstrid ja siis koolmeistrid! Kooliõpetajate tähtsus.On meil põhjust kellelegi ausambaid ehitada, siis meie vanadele auväärilistele koolmeistritele. Mis määratut haridusetööd on nad meie laste kallal teinud, ehk leivakannikas küll õhukene oli! Mis määratut õpetusetööd on nad teinud rahvale raamatuid muretsedes, ette lugedes, laule õpetades, mängukoorisid asutades, meie kodudes ristimas, tanutamas, surnuid saatmas käies. Ja meie vanad koolmeistrid ei leppinud kodu tänavaga, vaid kaugemale ulatas nende silmavaade ja kõrgemale nende püüd. Holstre Pulleritsul seisab Eesti Aleksandri-kooli häll ja tema kiigutaja oli Jaan Adamson. Abja Kaidi koolmeister Jaan Jung (sünd. 6. nov. 1835) oli esimene meie rahva seast, kes tema kaugemat minevikku haudade, ohvrikohtade ja linnamägede kaudu sundis kõnelema.
Kesk- ja kõrgema haridusega mehed rahva teenistuses.Aegamööda tõusid meie koolimajadest ja talutaredest keskkooliharidusega kirjamehed ja avalikud tegelased: J. Kapp, G. Blumberg, J. Kunder, J. Kurrik, C. H. Niggol, P. Org ja teised. Ja aastasaja viimane veerand valmistas juba hulgakaupa kõrgema kooliharidusega rahvapoegi elu vastu, aga suurem osa pidas oma elu ülesandeks iseenesele paremat põlve muretseda ja oma sugurahvale selga pöörda. Ainult üks väikene salgakene — enamasti talutarest tõusnud — tundis ära, et kõrgem haridus ka kohuseid peale paneb vähem haritud vendade vastu, ja nemad püüdsid osavõtmisega ja õpetuse teel neid kohuseid jõudu mööda täita. Arvame sinna juurde veel need kümned tuhanded, kes kitsaste elutingimiste sunnil üksikult või perede kaupa viimase poolesaja aasta jooksul kodumaalt kaugele välja rändasid ja võõrsil osalt küll varaliselt paremale järjele tõusid, osalt aga vaimliselt surid ja oma ümbrusega ühte sulasid, siis alles võib aimata, kui palju aadrit Eesti rahvale on lastud. Imestada tuleb ainult, et rahvas seda suurt vere ja jõu kahju on suutnud kanda, ilma et ta kuivaks jooksis, pealegi kui meelde tuletame, et lahkujad hakkaja vaimu ja hariduse poolest enamasti teistest ette olid jõudnud. —
Kool ja kirjandus on meil kiriku kasulapsed.
Mõistuseusk aastasaja esimesel poolel.Ajajärgu esimesel poolel valitses meie kodumaal mõistuseusk. Kristlikkudest tõeõpetustest ja õnnistusesündmustest tunnistati ainult seda õigeks, mis inimeste mõistusega öeldi kokku käivat. Suur osa ristiusu tõest heideti üle parda merde, asemele seati lahja ja jõuetu kombeõpetus, kuidas inimene peab elama ja mis temale tulus on.
Lusted, kuhu sisse mõni ainukene Jumala sõna tera segati, ei jõudnud hinge toita. Jutlused ja palved olid nii luised ja igavad, et „kepimehed“ jumalateenistuse ajal horkidega kogudust unerahust üles tonkisid. Peaaegu ainus paik, kus veel rõõmusõnumet Jeesusest Kristusest kuulutati, oli Vennastekoguduste mõju rahva peale.Vennaste-kogudus. Aleksander I oli temale 1817 uusi õigusi kinkinud, ja värske armastusega läks ta tööle meie rahvale seda pakkuma, mida kirik pakkuda ei võinud. Vennasteselts alles on ristiusu meie rahva hingele õieti lähedale toonud. Tema saadikute lihtkõnest, alandlikust meelest ja vennalikust armastusest hakkas rahvas märkama, mis usk see ristiusk on, mis õpetab, et kõik inimesed Jumala ees ühesugused on ja et meie oma ligemist peame armastama kui iseennast. Vennasteseltsis oli ärksamatel rahva liikmetel ka mahti isetegevust avaldada. Kirik jäi oma süü läbi kängu, Vennasteselts tõusis oma töö kaudu.
Usuelu ja vaimuliku kirjanduse paranemine.Kohus hakkab jumalakojast peale. 19. aastasaja viiendal kümnel pöörasid Liivimaal kümned tuhanded oma senisele usule selja; sama lugu sündis paarikümne aasta eest Tallinnamaal. Need juhtumised ja usu äratus, mis Tartu ülikooli usuteaduse-jaoskonnast professori Philippi päevist saadik välja käis, saavad Evangeeliumi kogudusele juhatajaks, et tema oma alust, Püha kirja, uuesti meele tuletas ja Kristust jälle oma kuulutuse heledamaks täheks tõstis, nõnda et Vennasteseltsi abi enam vaja ei olnud. Jumala sõna hakati ustavamalt kuulutama, niihästi suusõnaga kirikus ja koolis kui ka kirjateel. Vaimulik kirjandus tõusis iseäranis R. Kallase sisurikaste ja vaimuvägevate raamatute läbi hoopis kõrgemale järjele. Mitte enam ümberpanekud, mis kange keele ja harimata koore pärast rahvale võõraks jäid, ei toitnud rahva hinge, vaid kirjatööd, mis rahva oma kristlikust vaimust on välja kasvanud ja rahvaliku kõne kuue selga pannud, hakkasid rahva hingest tugevamini kinni. Usuelu segavad nähtused.Kui usul rahva elus siiski seda mõju ja juhatust ei ole, mis temal võiks olla, siis tuleb see sellest, et kirik mineviku needmise alla on sattunud, kus kirikuteenrid valitseva seisuse kasude osalised ja kaitsjad olid, nii et kõik see umbusaldus ja vaen, mis aastasajad rahva hingesse kogunud, ennast ka kiriku ja usu vastu pöörab. Mitte vähem rüüstavalt ei ole usuelu hävitanud kirikuvalitsuse iganenud korraldus, kus patronid kogudustele õpetajaid peale sundisid, ilma et nad koguduste õiglastest soovidest vähematki oleksid hoolinud, ja kus konsistooriumid kogudusi ülekohtu eest mitte ei varjanud, vaid valitseva seisuse politika mõju alal püüdsid hoida ja vägivallagi eest tagasi ei kohkunud. Nii tekkis sügav lõhe kiriku ja usu, koguduste ja valitsuste vahele. Tõsiselt peab küsima, kas kirik vanale alusele jõuab seisma jääda ja neid tormisid kanda, mis uuem aeg äratab. Niikaua kui välimine rõhumine kõigil ühetasa hinge kinni mattis, jäid lõhed ja lahud rohkem varjule. Usuvabaduse manifest 1905. aasta 17. aprillil.1905. aasta 17. (30.) aprilli manifest tõi aga usuvabaduse, sellesama aasta 17. (30.) oktoobri manifest kuulutas südametunnistusevabaduse. Nüüd ei hoia kirikut üleval enam käsutäht, nüüd peab ilmsiks tulema, kas usk veel on vaim ja elu. —
Rasked olid riigivalitsuse rusumised meie kodumaal pärast Aleksanderi II surma. Kõik, mis meie rahva elus edenemas oli, kisti tagurpidi. Kõik, mis vabalt liikuda tahtis, pandi kammitsasse. Kõik, mis venestamisesihtidele ei lähendanud, hävitati ära. Venestamisepolitika katsus Evangeeliumi kirikut surmata. Venestamisepolitika rõhuv mõju.Venestamine tegi rahvakooli politika tallermaaks. Venestamisepolitika ikkesse pandi kõik kord ja kohus, politsei ja valitsusekohad. Eesti rahva omavalitsust, nii palju ehk vähe kui teda ennegi oli olnud, kärbiti ja kitsendati päev-päevalt. Seaduse asemele astusid ametnikkude käsud ja tujud. Seltside tegevus ja avalik elu suruti uimastusesse. Kõnele ja kirjale seati mitmekordsed lukud suu ja sule ette. Venestamisepolitika ei hoolinud sellest põrmu, ei tahtnud seda tähele panna, et rahva kõlblus langes, et rahva haridus alla libises, et õigus kadus ja ülekohus hooples. Ta tormas sõgedast peast edasi, et aga rahva iseolemist hävitada ja maa pealt kaotada.
1905. aasta sündmuste mõju.Jaapani sõda (1904—1905) tõmbas ametnikkudevalitsuse hiilguse pealt peitva katte ära. Kõige maailma ette ilmsiks tuli tema alastuse häbi. 1905. aasta oktoobrikuu sündmused raputasid ahelad puruks. Ka Eesti rahvas seisab uue ajajärgu lävel. Ka Eesti rahvas ärkab poliitilisele elule ja sirutab ennast iseseisvuse poole omal pinnal. Selge on, et temagi uuestisündimine ilma valuta mööda ei või minna. Aga meie usume oma rahva tuleviku sisse. Tema raske ajalugu annab temale tulevikulootust. Tema vääramata visadus loob temale parema, heledama tuleviku. Meie loodame, et Eesti rahvas praeguse aja käärimistest õnnelikult välja pääseb — arusaamisele ja selgusele, ja et tema kindlal sammul edasi tungib — valgusele ja vabadusele vastu.