Eesti ajalugu/II
II.
Eesti rahvas kesk-aja lõpu poole.
Daani valitsuse lõpp Harju- ja Virumaal. — Maa jaotamine maaperemeeste vahel. — Piiskoppide ja ordu võitlused ülema võimu ja Riia linna pärast. — Ähvardavad hädaohud Leedu-, Poola- ja Venemaa poolt. — Volter Plettenbergi õnnelikud sõjad.
Daani valitsuse lõpp Harjus ja Virus.Suur Eesti mäss a. 1343—1345 tõukas kõhna Daani valitsuse täiesti ümber. Daani pealik Bertram Parembek andis pärast lahingut Tallinna müüride all 14. mail 1343. a. Tallinna ja Pakvere lossi, pärast ka Narva kindluse Saksa ordu kätte, et tema need „Daani kuninga kroonile hoiaks“. Gosvin von Herike seati Tallinna pealikuks ja Daani maaosa kaitsjaks. Daani valitsejatel sai maast himu täis. Maa oli kaugel mere taga ja raske kaitsta. Sissetulekud ei olnud nimetamiseväärt. Vere poolest võõrad laenumehed Harjus ja Virus olid vägivaldsed ja hoolimatad, kes valitseja kitsikust tarvitades ühe õiguse teise järele oma kätte kiskusid. Kasu ei toonud need maakonnad Daani riigile sugugi, küll võisid nad teda tülidesse naabritega segada. Valdemar IV müüb Saksa ordu kõrgemeistrile Harju ja Viru 1346.Sellepärast müüs kuningas Valdemar IV Harju- ja Virumaa a. 1346 Saksa ordu kõrgemeistrile Heinrich Dusemerile ja tema järeltulijatele selles ametis 19.000 Kölni marga eest ära. Kõrvalisi maksusid kogus veel 6.645 marka juurde, nii et terve kaup ordule 25.645 marka ehk 330.000 hõberubla maksma tuli. Aasta hiljem jättis kõrgemeister nende maakondade valitsemise Liivi ordumeistri hooleks ja jäi ainult nimepidi ülemaks valitsejaks. Seega langes terve Läänemere rand Preisimaalt kuni Naroova jõesuuni ühe peremehe, Saksa ordu, alla, mis ühise nimega Liivimaaks hüüti. Üle nende piiride ei ole ordu iial jõudnud edasi tungida.
Maa jaotamine maa peremeeste vahel.Aga seegi oli juba küllalt suurepärane omandus, mis sakslased enestele olid võitnud. Terve praegune Eesti, Liivi ja Kura kubermang, kolm maakonda Vitebski kubermangust, nimelt Dünaburi, Rositteni ja Lutsi maakond, viimaks laiad osad Leedumaast ja Samogiitiast seisid uute peremeeste võimu all. Seda võimu nõrgendas ainult see asjalugu, et maa viide valitsuskonda oli jaotatud. Esmalt nimetame vaimulikka valdasid. Eesotsas seisab Riia peapiiskopkond, mille valitsejad aastast 1251 peapiiskopi nime kannavad. Tema all seisid kiriklikult kõik teised piiskopid meie kodumaal ning peale Kristuse sõjateenistuse ordu ühendust Saksa orduga (a. 1237) ka Preisi piiskopid. Tema pesapaigaks peeti Riia linna, ehk see küll igapidi iseseisvalt püüdis talitada. Peapiiskopi päralt oli tükike maad Riia lähedal Dahleni lossiga, siis mereäär Koiva jõesuust põhja poole üle Salatsi jõe, viimaks kõige laialisem osa Väina jõest põhjahommiku poole kuni Lubaani järveni ja peaaegu Ostrovi linnani. Piiskopkondadest oli Tartu kõige suurem, mõlemil pool Emajõge, Võrtsjärve ja Peipsi vahel. Lõunapiir ulatas Lätimaani, põhjapoolne piir Palamuseni ja Kodavereni. Saare-Läänemaa piiskopkonnal olid Kuresaare ja Haapsalu pealinnaks. Saaremaast pidi küll hommikupoolne osa, Pöide kihelkond, ordu kätte jäetama, aga selle vastu sai Hiiumaa lõunarand piiskopile. — Pisem oli Kura piiskopkond, kolmes tükis, Hasenpoti ja Pilteni linnaga. — Tallinna piiskopile laialisemat valda osaks ei saanud, vaid ainult mõned adramaad Porkuni ja Kiviloo lossidega. — Kõige rikkam maade poolest oli ordu. Tema nimetas omaks terve Eestimaa, peale Lääne, osa saari, kõik maa Lääne ja Tartu piiskopkonna ja Riia peapiiskopkonna kolme tüki ja Kura piiskopkonna kolme osa vahel. Kuna vaimulikud vallad üksteisest lahus seisid ja peale Tartu piiskopkonna veel kildudesse olid lõhutud, seisis ordu maa põhjapiirist lõunani ühenduses, kui ka paiguti, nagu Võnnu ja Riia ligi, ainult kitsast riba pidi. Ordumeistri kindel elupaik, Võnnu loss, kaitsis kitsast maakaela peapiiskopi maade vahel. — Peale selle omandasid linnad, iseäranis Riia, omale rohkesti maid ja mõisaid ja jagasid nad kodanikusoost laenumeestele. —
Piiskoppide ja ordu võitlused võimu ja Riia linna pärast.Juba maade jaotusest paistab ordu kõrgem politikatarkus ja peenike sõjataktika silma. Ainult tema saab takistamata igasse maanurka oma sõjaväge saata. Tema käes seisavad parematel ülemineku-kohtadel tugevamad kindlused komtuuride hoiu all, arvu poolest 20, siis veel 50 väiksemat lossi, kus sundijad käsivad. Peale selle oli ordu sõjaline asutus algusest saadik, mille ülem mure sõjavägede soetamise ja sõjariistade valmistamise kohta käis. Ordu oli alaline leer, iga silmapilk valmis vaenuteele astuma. Mis ime, et ordu ennast pea ülemaks maa peremeheks hakkas pidama ja juhtiva osa oma kätte kiskus. Kirjatähe järele seisis ülem võim aga Riia piiskopi, pärast peapiiskopi käes. Linnade võimu kujunemine.Temale pidi ordumeister ustavust vanduma, tema valitses kiriklikkudes asjus ka ordu maajagudes. Sellest tekkisid pea hõõrumised ja nägelemised, mida viimaks verega kustutati. Kolmandaks võimumeheks ilmus Riia linn. Kauplemise ja peapiiskoppide maakingituste abil tõusis tema jõukaks ja vägevaks. Kõva seljatoe leidis tema Hansa ühendusest, kelle liikmeks ta a. 1382 heitis. Linna üle valitses raekohus, kelle liikmed linn valis. Linnal oli oma kohus, maksuseadus ja sõjavägi. Õiguse juhtnööriks võeti Ojamaa (Gotlandi) õigus, pärast astus selle asemele Hamburi õigus, kuna Tallinnale kuningas Eerik IV a. 1245 Lüübeki õiguse kinkis. Riia vaba iseseisvus ja iseteadlik kodanikuseisus ärritas muidugi ordut. A. 1274 muretses tema omale Habsburi tõust kuninga Rudolfi käest õiguse, et tema pidi ilmlikkudes asjus Riia linnas kohut mõistma. Ordu ja Riia vahelise vaenu puhkemine.Linn ei teinud sest teatavakski. Kuid a. 1297 puhkes vaenlus lausa leekima. Riiglased kiskusid ordulossi ja ordukiriku omas linnas maani maha ja hukkasid ordurüütlid ära, kelle nad aga kätte said. Võõraid segatakse võitlusesse.Peapiiskopp ja Tartu ning Saare-Läänemaa piiskopp lõid Riia nõusse, Daanist otsiti abi, isegi Liivimaa õelamaid vaenlasi, leedulasi, kutsuti linna päästma. Hirmsa rüüstamise järele jõudis Hansa a. 1299 riidlejad ära lepitada. Aga juba a. 1305 valati tulle uut õli. Ordu ostis Dünamünde kloostri Cisterciumi munkade käest 4000 marga eest, et laevateed Riia alla kinni panna ja linna oma käpa alla saada. Liivimaal sõditi mõõkadega, Avignonis paavsti juures kuldtukatitega ja valega. Tülitsejate ülekuulamise akt pärgamendi peal venis 50 küünart pikaks ja 1½ küünart laiaks. Paavsti otsusega ei olnud ordu rahul. A. 1313 pani Clemens V tema kirikuvande alla. Ikka kibedamaks ja hoolimatamaks läks kodusõda. Riia tegi uuesti Leedu vürsti Gediminiga lepingu, ordu Novgorodiga. Ordu sõjaka vaimu vastu ei jõudnud linnakodanikud kauem seista. Riia linn ordu võimuses 1330.A. 1330 langes linn ja uus orduloss, mis Väina kaldale ehitati, ähvardas linna iga silmapilk hukatusega, kui temale jälle iseseisvuse mõtted peaksid tulema. Kuid Danzigis vabastas a. 1366 kõrgemeister Vinrich von Kniprode Riia linna niihästi peapiiskopi kui ka ordu ülema võimu alt, ordu jälle ustavusevande kohusest peapiiskopi vastu. Lepinguga ei olnud nüüd jälle paavst mitte rahul; uuesti seisis ordu 49 aastat kirikuneedmise all. Et kiriku iseseisvust ordu vastu ka välispidi tuntavaks teha, käskis peapiiskopp Siegfried Riia vaimulikka ülemaid valgete riiete asemel, mida ka orduvennad kandsid, edaspidi musti kanda. Selle peale pani ordumeister peapiiskopi lossidesse oma mehed sisse, ajas peapiiskopi Lüübekki põgenema ja täitis ordu kukrut peapiiskopi sissetulekutega. Sissetulnud summadest ostis ordu a. 1393 paavsti Bonifatius IX 11.500 kuldtukati eest oma poole, kes kõik ordu patud maha kustutas ja käsukirja välja saatis, et edaspidi Riia kiriku ülemad vaimulikud kõik Saksa ordu liikmed peavad olema, nimelt ka peapiiskopp!
Ähvardav hädaoht Poola-Leedu poolt.Ülekohtune ordu oli võidule jõudnud, aga juba seisis tugevam vaenlane kui peapiiskopp ukse taga ja raputas, nii et maja alused vabisesid. Leedu valitseja Jagello oli a. 1386 Poola kuninga Ludvigi tütre Hedvigi ehk Jadviga naiseks kosinud ja ühendatud Leedu-Poola valitsejaks tõusnud. Küll nõrgendasid pärandusesegadused uut kardetavat vaenlast, aga ainult ajuti. Ühendatud Leedu-Poola vägede vastu ei jõudnud Saksa ordu panna. Tannenbergi lahing 1410.Grunevaldi ehk Tannenbergi all purustati a. 1410 ordu vägi ära. Samogiitia, mis ordu Preisi ja Liivi osasid seni ühendas, langes võitja kätte. Lahus hingitsesid nad veel edasi, aga kumbki ei kosunud enam. Seda vähem, et Liivimaal ordu enese ihusse sügavad lõhed tekkisid. Osalt olid ordurüütlid Vestfaalenist, osalt Rheini maadelt pärit. Kodune riid ordus eneses.Kummadki ei sallinud teineteist silma otsas. Mõlemad katsusid igal valimisel oma mehi pukki ajada. Ühtlasi uuendati „riietetüli.“ Kostnitzi kontsiliiumi peal oli ordusõbraline peapiiskopp Johann von Wallenrode tänupalgaks selle eest, et tema Juhan Hus’i tuleriidale aitas saata ja katoliku kiriku parandamise nõu nurja ajas, Ordu ja peapiiskoppide riiu edasikestmine.rasvasema Lüttichi koha peale saanud ja uus paavst Martin V nimetas tema järeltulijaks Churi piiskopi Johannes Habundi. Habundi ei mõtelnudki ordu valget riiet selga panna ja ei sallinud, et ordu ennast tema vaimuliku valitsuse asjadesse segas. Habundi järele tõsteti hakkaja Henning Scharfenberg peapiiskopi järje peale (a. 1424). 1428 läkitas tema saatkonna Rooma paavstile Liivimaa kiriku rõhumise üle ordu läbi kaebama. Hulk raeherrade poegi sõitis ühes saadikutega Itaalia ülikoolidesse õppima. Aga Liibavi lähedal langes Grobiini sundija, Goswin von Aschenberg, saatkonna peale, riisus kaebtuskirjad käest ja uputas 16 meest Liivajärve jää all ära. Jälestus käis läbi maa. Paavst mõistis Riia linna ordu ustavuse vandest vabaks ja nimetas Riia vaimulikuks ja ilmlikuks isandaks — peapiiskopi. Ülemad vaimulikud pidid vihatud ordu valged riided seljast võtma ja endisi Augustiini ordu musti riideid kandma. Valga maapäeval (a. 1435) andis viimaks ka ordu „riietetülis“ järele: kandku vaimulikud ülemad Augustiini ordu musta kuube igaveste aegadeni! Aga juba a. 1451 võltsis ordu paavsti kirja, mis vaimulikka käskis ordu kuue jälle selga panna, ja paavst kinnitas a. 1452 kulla eest võltsimise! Et linnad, eesotsas Riia, vaenuliseks ühenduseks kokku heitsid, tegi peapiiskopp Silvester Stodewescher ja ordumeister Johann von Mengede a. 1452 Kirchholmi leping ordu ja peapiiskopi vahel 1452.Kirchholmi lepingu. Selle järele pidid mõlematel Riia linna üle ühesugused õigused olema. Aga a. 1479 loitis vaenutuli jällegi Riia pärast kõrgesse, kes peapiiskopi Stephan Grube poole hoidis. Esiotsa käis ordu käsi halvasti, ordu loss Riias lõhuti maha, ordu väed löödi tagasi. Aga a. 1491 võitis ordu Neuermühlenis linnameeste üle ja a. 1492 uuendati Kirchholmi leping. Riia vandus ustavust niihästi ordule kui ka peapiiskopile. Hädaoht Vene poolt.Kõik kolm riidlejat pidid nüüd leplikumad olema: hommiku poolt ähvardas raske hädaoht, ei mitte ainult lagedat maad, vaid ka linnasid, nimelt Riigagi. Kauema aja tagant ilmuvad sakslaste vanad vastased — venelased jälle Liivimaa ajaloo näitelavale. —
Ivan III oli Mongoli ikke maha raputanud, Novgorodi oma alla heitnud, Hansa kaubamajad kinni pannud ja Naroova paremale kaldale Narva vastu tugeva Ivangorodi kindluse ehitanud. Sõda Venemaaga seisis ukse ees. Ordumeister Volter von Plettenberg.Ordu etteotsa seati a. 1494 paras mees, küll kõige parem, vahvam, targem, keda ordu iial on tunnud, Volter von Plettenberg. Esimesed ametiaastad kulusid Vene sõja ettevalmistamise peale. Otsiti lepinguosalisi. Ei leitud kedagi muud, kui Leedumaa. Ja teda ei võinud usaldada. Katsuti Roomast ristisõidu ehk vähemalt rahakorjanduse üleskutset saada. Aga sellegi poolest tehti takistusi. Valga maapäeval a. 1498 püüdis Plettenberg ordut, vaimulikku valitsust ja linnasid ühise vaenlase vastu ühisele vastuhakkamisele kihutada ja kõikidele sõjamaksu peale panna. Sest nüüd sõditi juba suurelt osalt palgalistega (soldatitega). Viimaks lubati iga Eesti talu ja iga Läti adramaa pealt 1 Riia mark maksta ja 15 Eesti ja 20 Läti talu pealt pidi „üks hea Saksa sulane“ sõtta saadetama. Ainult linnad, kelle kaubanduse pärast just sõda kardeti, hoidsid tagasi. Ka Volmari maapäeval a. 1501 ei lubanud nad midagi kindlamat. Vaheajal olid väljamaalt palgatud sulased pärale jõudnud. Oma meestega sai neid 4000 ratsameest ja 2000 sõjasulast kokku, peale selle suured parved mittesaksu. Plettenbergi võidud.Lõikuse ajal a. 1501 ligines Plettenberg Vastseliina lähedal Vene piirile. 27. aug. puutus meister Seritsa jõe ääres 30—40.000 Vene ratsanikuga kokku, kes Liivimaale tahtsid tungida laastama. Kange suurtüki- ja hobuse-väevõitluse järele põgenesid venelased ja jätsid kõik sõjamoona vaenlase kätte. Isborski kindlust lasti suurtükkidega, kui sealt mööda mindi. Rutati Ostrovi alla, kus leedulaste abiväega taheti ühineda. Aga leedulased petsid ja ei ilmunud, Ostrovi kindlus pani vahvasti vastu, Saksa sõjaväes tekkisid kihvtitatud toitude tagajärjel haigused. Kui veel kodust sõnum toodi, et venelased Liivimaal riisuvad ja Riia komtuur nende vastu surma leidnud, pööras Plettenberg ümber. Tähtis osa tema sõjaväest suri haiguse kätte, Plettenberg ise heitles elu ja surma vahel. 1. nov. a. 1501 tungisid jälle 90.000 venelast ja tatarlast üle piiri, rüüstasid hommikupoolse maa Aluksnest kuni Narvani puupaljaks, lõid Helmes 300 Tartu piiskopi sulast surnuks ja pöörasid 40.000 vangiga kodu poole. Paide juures sai Plettenberg, kes jälle toibunud, nad kätte, aga venelased hoidsid lahingu eest ja taganesid üle piiri. Plettenbergi nõrk jõud ei usaldanud neid taga ajada. Ordu ülem väepealik ehk marshall ja Goldingeni komtuur panid avalikult meistrile vastu ja ei läinud mitte venelaste peale. Harju ja Viru rüütlid ei lubanud väljaspool kodumaa piiri sõdida. Vaimulikud mehed ei kannud mingisugust ohvrit, ehk küll näituseks Tartu piiskopkond kõige rohkem vaenlaste tules seisis. Talupojad ähvardasid ühes naiste ja lastega venelaste leeri minna, kui neid paremini ei kaitsta. Aga mis sa 2000 ratsamehega kaitsed? Ainult niipalju oli Plettenbergil osavaid sõdijaid. Nendega ja talupoegade parvedega, keda palju ei võidud usaldada, läks ordumeister Kirumpää lossist uuesti Pihkva alla. Jällegi ootas tema ilmaaegu leedulasi. Selle asemel lähenes aga tugev Vene vägi vürstide Gorbatõi ja Shuiski ning tatarlase Ulani käsul. Plettenberg jättis Pihkva piiramise katki ja läks oma käputäie meestega 13. sept. a. 1502 Smolina järve äärde vaenlasele vastu. Kerge vaevaga piirasid Vene väed ordu mehed ümber ja surmasid hulga veorahvast. Siis aga seadis ordumeister ennast ise ratsaväe etteotsa, raius kolm korda venelastest läbi ja sundis mitmekümnevõrdse arvukama vaenlase põgenema. Metsik ratsanikkude heitlemine oli julge salga jalaväest ja voorist nii kaugele ära viinud, et need lahingu arvasid kadunud olevat. Kui ratsamehed viimaks tagasi jõudsid, olid nad üleni tolmuga ja verega kaetud, et neid enam ära ei tuntud. Vaenlase tagaajamine pidi väsimuse pärast katki jääma.
Rahuleping Moskvaga ja selle tagajärjed.Plettenbergi võitude tagajärg oli rahuleping Moskva suurvürstiga, aga ainult — 6 aasta peale, mida pärastpoole ikka uuesti pikendati. Novgorod jäi Hansa kaubale kinni. Kaubalinnad Riia, Tartu, Tallinna ja Narva hakkasid tagurpidi käima. Väljamaa kaup läks Leedu- ja Soomemaa kaudu Venemaale. Ka Tartu, Tallinna ja Narva kaudu veeti aegapidi jälle salakaupa Novgorodisse, aga endist linnade õitseaega ei pöörnud mitte iial enam tagasi. Väevallaga ei jõudnud ordu kaubateed mitte avada. Saksa ordu lõpp Preisimaal.Pealegi tuli ordu tüvele Preisimaal pea ots. A. 1525 muutis viimane kõrgemeister, Brandenburi markkrahv Albrecht, Saksa ordu ilmlikuks vürstivallaks ja sai ise Poola ülemvalitsuse all selle esimeseks hertsogiks. Harju-Viru müüakse Plettenbergile ära 1525.Oma õigused Harju- ja Virumaa üle müüs tema 24.000 kuldna eest Plettenbergile ära. Märtsikuus a. 1525 vandusid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond oma ainsale peremehele Volter von Plettenbergile ustavust. Liivimaa ordu haru kestis veel veerand aastasada edasi, aga uss näris tema koore all. Isegi tark ja osav mees, nagu Plettenberg, ei leidnud selle vastu enam rohtu. 1561. a. langes ka see haru, ja tema langemine oli — suur.
Kauemini oleme pidanud välispoliitiliste sündmuste juures viibima, ilma et neist Eesti rahval enam tegelikku osa oleks olnud, aga seda läks tarvis, sest ka sisemine elu kujunes väliste olude mõjul.
Saksa-Daani valitsus sünnitas raskeid muudatusi meie kodumaal. Eesti rahva lapsed tunnevad nende rõhumist veel 700 aasta tagant igapäev.