Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt (Pm 1939)

Lühiandmed
Pealkiri:	Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt
Allikas:	Postimees 29.09.1939
Lühikirjeldus:	Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt nagu see oli avaldatud tollases Postimehes. Pakti originaalteksti koos salajase lisaprotokolliga vaata artiklist Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt.
Artikkel Vikipeedias
Korrektuur
Kontrollitud
Tekstile on esmane korrektuur-lugemine tehtud.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt

Moskvas, 29.09.1939

Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ühelt poolt ja Eesti Vabariigi President teiselt poolt, soovides arendada sõbralikke suhteid, mis on jalule seatud 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud rahulepinguga ja mis on rajatud sõltumatu riikluse olemasolule ja teise osalise sisemistesse asjusse mittesegamisele;

tunnustades, et 2. veebruari 1920. aasta rahuleping ja 4. mai 1932. aasta mittekallaletungi- ja konfliktide rahuliku lahendamise pakt on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks;

olles veendunud, et kummagi lepinguosalise huvides on vastastikuse julgeoleku kindlustamise täpsete tingimuste määritlemine;

pidasid vajalikuks sõlmida endi vahel järgnev vastastikuse abistamise pakt ja määrasid seks oma volinikeks: Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium — rahvakomissaride nõukogu esimehe ja väliskomissar Molotovi. Eesti Vabariigi President — välisminister Selteri, kes leppisid kokku alljärgnevas:

Artikkel 1.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad teineteisele osutama igasugust vastastikust abi, selle hulgas ka sõjalist, otsese kalleletungi või kallaletungiähvarduse korral mõne Euroopa suurriigi poolt lepinguosalise Balti mere merepiiridele või nende maapiride läbi Läti territooriumi, samuti artikkel 3. mainitud baasidele.

Artikkel 2.

Nõukogude Liit kohustub Eesti sõjaväele andma abi relvade ja teiste sõjamaterjalidega soodustatud tingimustel.

Artikkel 3.

Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ja Paldiski linnas baase sõjalaevastikule ja teatav arv lennuvälju lennuväele rendi alusel sobiva hinnaga. Baaside ja lennuväljade täpsed kohad eraldatakse ja nende piirid määratakse vastastikusel kokkuleppel.

Merebaaside ja lennuväljade kaitsmise huvides on Nõukogude Liidul õigus baaside ja lennuväljade alla määratud sektoreis pidada oma arvl täpselt piiratud arvul Nõukogude maa- ja õhujõude, milliste maksimaalne arv määratakse kindlaks erileppega.

Artikkel 4.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad mitte sõlmima mingisuguseid liite ja mitte osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise vastu.

Artikkel 5.

Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosalise suveräänseid õigusi, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku struktuuri.

Sektorid, mis on määratud baaside ja lennuväljade (artikkel 3) alla, jäävad Eesti Vabariigi territooriumiks.

Artikkel 6.

Käesolev pakt hakkab kehtima ratifitseerimiskirjade vahetamisega. See vahetus teostub Tallinnas 6 päeva kestel käesoleva pakti allakirjutamise päevast arvates.

Käesolev pakt on kehtiv 10 aastat, kusjuures juhul, kui üks lepinguosalistest ei pea vajalikuks käesolevat pakti üles ütelda aasta enne tähtaja lõppu, tema kestus pikeneb automaatselt järgnevaks 5 aastaks.

Artikkel 7.

Käesolev pakt on kokku seatud kahes algtekstis, eesti ja vene keeles, Moskvas 28. semptembril 1939.a.

Alla kirjutanud V. M. Molotov. K. Selter.