Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Konstantin Päts
| Eesti Entsüklopeedia | VI köide MUTHER–RAKITSE | Konstantin Päts |
Konstantin Päts, riigimees, ajakirjanik ja majandustegelane, * 23. II 1874 Pärnumaal, Tahkuranna v.; õppis Riia vene-õigeusu vaimulikus seminaris 1887—93, Pärnu gümnaasiumis 1893—94, lõpetas Tartu ülikooli Õigusteaduskonna 1898 cand. jur. astmega. Teeninud 1898—99 vabatahtlikuna sõjaväes ja ülendatud reserv-lipnikuks, siirdus P. 1900 advokaadi abiks J. Poska juurde Tallinna, kus peagi hakkas elavalt osa võtma avalikust elust. P., meelsuselt mõõdukas radikaal, asutas 1901 poliitilise päevalehe "Teataja" (<-) ja oli selle väljaandjaks ning peatoimetajaks. "Teatajas" nihutati seni eesti ajakirjanduses tavalise rahvusliku aatlemise kõrval tähtsamale kohale majandusküsimused. Rahvustunnet mitte eitav, kuid ühtlasi kihilist iseteadvust arendav, üldiselt radikaalses vaimus värskelt toimetatud ajaleht muutus Põhja-Eestis algusest peale poliitiliselt tooniandvales. "Teataja" ringkonna poolt harukordse aktiivsuse ja üksmeelega organiseeritud linnavolikogu-valimistel saavutasid eestlased blokis venelastega dets. 1904 esmakordse ning suure võidu Tallinnas tolle ajani juhtimisel püsinud sakslaste üle, misjärel linna valitsemine läks eestlaste kätte. P. valiti 8. II 1905 Tallinna linnanõumkuks ja 19. apr. linnapea abiks. Et P. oli seotud Ijnnaasjadega, alates 2, dets-st ka linnapea kt-na, pääses eriti pärast keiser Nikolai II manifesti., 30. okt. "Teatajas" mõõtuandvaks H. Pöögelmann'i ja M. Martna sotsiaaldemokraatlik vaim. Tallinna töölistele avaldatud üleskutse ..Teatajas" äratrükkimise pärast otsustati P. võimude poolt lehe vastutava toimetajana vangistada, kuid P-l õnnestus 23. dets. järel Tallinnast põgeneda; 25.XII 1905 lakkas ka "Teataja" ilmumine. Mõistetud K. Päts. 1906 Raplas kindral V. Bezobrazov'i karistussalga poolt tagaselja surma, asus P. maapaos Šveitsis, siirdus 1906. a. keskel Helsingi lähedale mag. V. Alava "Mäkelä" tallu ja sealt 1908 Soome-Vene piirikülla Ollilasse. -P-i õhutusel asutati 1907—08 Peterburis kirjastusühing "Ühiselu", kes hakkas välja andma „Peterburi Teatajat" (<-). .Ollilas P-i koostatud seaduseelnõudest jõudsid mitmed rahvasaadik K. Terras'e kaudu Vene duumasse. Et surmaotsus P-i kohta ära langes, ilmus ta suvel 1909 Tallinna i ringkonnakohtu-uurija ette, vabastati aga kautsjoni vastu. Veebr. 1910 mõisteti P. Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas 1 a-ks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta ära kandis alates 7. juulist 1910 "Krestõ" vanglas Peterburis. Maapao ajal P-l valminud ning ilmunud kirjatöist on tähtsaimad :"Maa-küsimus" (1907), "Eestimaa Talurahva Seaduse arenemise ülevaade" (1911); tõlked: A. Damaschke, "Kogukondlise omavalitsuse ülesanded" (1908), F. Lieber, "Rahvavabadus ja omavalitsus" (1908). Enne seda tõlkis ta ms. "Eestimaa Talurahva Seaduse" (1901) Kaotanud pärast vabanemist poliitilised õigused, toimetas P. a-st 1911 päevalehte "Tallinna Teatajat". Kui maailmasõja ajal balti-sakslased B. v. Wetter-Rosenthali eestvõttel otsisid koostööd eestlastega maaomavalitsuse uuendamise küsimuses, võttis P. reaalpoliitikuna osa vastava seaduseelnõu koostamisest. See üritus ei andnud siiski tagajärgi. Alates veebr. 1916 teenis P,. ohvitserina kaitseväe-asutisis Tallinnas. Suuri organisaatorivõimeid ja riigimehe-annet osutas P. eriti silmapaistvalt Eesti riigi rajamise a-il 1917—19. Ta oli märtsi lõpul 1917 Tallinna linnamiilitsa ülem, võttis energiliselt osa Eesti rahvusväeosade organiseerimisest E. Sõjaväelaste Büroos, Eesti sõjaväelaste 1. kongressil 1.-5. VII 1917 ja seejärel E. Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena. Tartus 24.—26. III 1917 peetud seltskonnategelaste koosolekul juhtis P. Tallinna Eesti Liidu esindajana J. Tõnissoni vastu võidule seisukoha, luua Eesti alast üks administratiivühik. P. oli s. a. 16.-17. juulil Eesti rahvuskongressi juhataja Tallinnas, selle järel E. Ajutise Maanõukogu liige ja alates 25. okt. Eesti Maavalitsuse esimees ning administratiivosak-a juhataja kuni selle ülevõtmiseni enamlaste poolt 3. dets., misjärel ta hiljemini viibis 1 kuu vangistuses; teotses pärast seda põranda all. E. Ajutise Maanõukogu (<-) vanematekogu poolt 19. II 1918 ellu kutsutud Päästekomitees (<-) toimis P. esimehena. Päästekomitee kuulutas Eesti iseseisvuse välja 24. II 1918 Tallinnas (Pärnus 23. veebr.) ja moodustas Eesti Ajutise Valitsuse P-ga kui pea-, sise- ja kaubandus-tööstusministriga eesotsas. Saksa okupatsiooni ajal õhutas P. põranda alt okupatsioonivõimude vastu passiivset boikotti ja opositsioonilükumist, koostades ms. protestideklaratsioöni, mille eesti Vallavanemad 10. IV 1918 Riia maakoosolekul ette kandsid. Ta viibis 11.VI—17.XI 1918 kindral A. v. Seckendorff'i korraldusel Saksa vangilaagris Kura, siis Minski ja Grodno kub-s, astus seejärel pea- ja sõjaministrina Ajutise Valitsuse (<-) etteotsa; viimane kindlustas äärmiselt raskeis tingimusis korra, organiseeris asutised ning administratsiooni, korraldas riigikaitset, lõi sõjaväe juhtimise organid ja astus samme välisabi saamiseks. Lahkunud mais 1919 valitsuse juhi kohalt, andus P. Eesti Maarahva Liidu juhtiva tegelasena koos J. Hünerson'iga põllumeestekihi organiseerimisele põllumeestekogudesse. Edasi oli P. riigivanemana valitsuse eesotsas jaan. 1921 — nov-ni 1922, mis ajal tunnustati liitlaste poolt Eesti riiki de jure (26. I 1921) ja järgnes Eesti vastuvõtt Rahvasteliitu (22. IX 1921). P. toimis I Riigikogu esimehena nov-st 1922 juunini 1923, riigivanemana aug-st 1923 märtsini 1924, veebr-st 1931 veebr-ni 1932, nov-st 1932 maini 1933 ja okt-st 1933 jaan-ni 1934; on. sest ajast tegev peaministrina riigivanema ülesannetes. Kui uue, nn. vabadussõjalaste parandatud põhiseaduse kehtimahakkamisele (24. I 1934) järgnes seoses väljakuulutatud riigivanema valimistega ennenähtamatu äge poliitiline võitlus, mis masside meelte ülespiitsutamise tagajärjel, ähvardas viia korralageduseni, kuulutas valitsus 12. III 1934 välja kaitseseisukorra, nimetas vägede ülemjuhatajaks kindral J. Laidoner'i, sulges E. Vabadussõjalaste Liidud, lükkas 20. märtsil edasi riigivanema ja riigikogu valimiste eeltööd ja tühistas selle tulemused; katkestas 2. okt. s. a. riigikogu tegevuse ja pani märtsis 1935 seisma poliitiliste erakondade tegevuse. Ülemineküajal asus valitsus teostama reforme, milledest nimetatagu rahva organiseerimist kutse-esinduslikult avalikõiguslikesse asutisisse-kodadesse, kesk- ja kutsehariduse korralduse reformi, kiriku keskvõimu kõvendamist taotlevat kirikute ja usuühingute seadust, rida uuendusi sotsiaal-, majandus- ja agraar alal, kaitseväe viimist territoriaalsüsteemile ja uue põhiseaduse ettevalmistustöid. 1935 kutsuti ellu riigi majandusnõukogu, rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogu; s. a. asutati ka uus riigipoliitiline organisatsioon "Isamaaliit". — P. on olnud Asutava Kogu ja kõigi riigikogude liige. Ta on teotsenud ka majanduslikul alal, olles Harju Panga asutajaid ja nõukogu esimees 1919, Börsikomitee esimees 1920—21 ja 1925—31, Kaubandus-tööstuskoja asutajaid 1924 ja esimees 1925, Eesti-Vene kaubanduskoja asutajaid 1924, Põllutöökoja ellukutsujaid 1931. P. on ms. Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees a-st 1925, hõimuasutise "Fenno-Ugria" asutajaid ja selle nõukogu esimees a-st 1927.P. on Vabadusristi I liigi 1. järgu ja III lügi 1. järgu kavaler ja Tartu ülikooli audr. a-st 1928. [K. P., koguteos, 1934.]