Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Eesti-Vene rahuleping
| Eesti Entsüklopeedia | II köide CHAMFORT–FERALIA | Eesti-Vene rahuleping |
| Vaata ka artiklit „Tartu rahu” Vikipeedias. |
Eesti-Vene rahuleping, sõlmitud 2. veebr. 1920 Tartus (-> T a r t u r a h u), esimene rahuleping, mille sõlmis Nõukogude-Vene ühe end. Vene pinnal tekkinud riigiga. Tema ajalooline tähendus on väga suur. Ta sanktsioneeris E. sõltumatuse ja samal ajal purustas Nõukogude-Vene valitsuse eraldamise rõnga, saades aknaks, mille kaudu Vene võis asuda majanduslikesse ja poliitilistesse suhetesse välismaadega. E. sõlmis selle lepingu maailmas valitseva avaliku arvamuse ja suurriikide (peale Briti) politika kiuste iseseisvalt, lahendas aga oma sammuga Nõukogude-Vene blokaadist tekkinud maailmapoliitilise ummiku. Esimeseks rahuläbirääkimiste sihiga kokkusaamiseks kahe sõdiva riigi — E. ja Vene vahel oli juba Pihkva konverents (<-), millel aga rahutingimusi sisuliselt veel ei arutatud; seda tehti mitteametlikult Tartus järgnenud "pantvangide konverentsil" 19. XI 1919 M. Litvinov'i ja A. Piibu vahel, mis näitasid kokkuleppe võimalust ja mille tagajärjeks olid 1) ametlikkude E.-Vene rahuläbirääkimiste määramine, olenemata teiste Balti riikide osavõtust, dets. algusele ning 2) katse maksma panna tegelikku vaherahu 24. XI 1919, mida aga Vene valitsus ei aktsepteerinud. Rahukonverents avati Tartus 5. XII 1919 E. delegatsiooni esimehe J. Poska ja Vene delegatsiooni esimehe L. Krassin'i ja teda hiljemini asendava A. Joffe vahelduval juhatusel. Mingit ametlikku protokolli ei peetud, kuigi venelased stenografeerisid üldkoosoleku läbirääkimisi. Üksikute küsimuste (sõltumatus, piir, sõjalised tagatised, majandusarvestused ja politika) jaoks moodustati erikomisjonid. Et kumbki pool ei palunud vaherahu, kestis rahuläbirääkimiste ajal äge sõjaline tegevus eriti Narva rindel, kus venelased, kes olid lootnud saavutada rahu juba mõne päevaga, katsusid sõja teel mõjustada E-t suurtele järeleandmistele, mis aga ebaõnnestus. Vaherahu saavutati alles 31. XII 1919, mil oli lõplikult kokku lepitud rahulepingu tähtsamais poliitilistes ja sõjalistes tingimustes. Majanduslikkude läbirääkimiste edule sai suureks takistuseks Vene blokaadi kaotamine liitlaste poolt 16. I 1920.
Rahuleping sisaldab 20 artiklit ja on koostatud eesti ja vene keeles. Ta moodustab kahesuguse tähtsusega rahvusvahelise akti, sisaldades 1) E. riigi tunnustamist Vene riigi poolt ja 2) rahulepinguilsi määrusi laiendatud kujul. Esimese kohta käib art. 2, kus Venemaa tunnustab "ilmtingimata E. riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal E. rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal"; viimased kaotasid seega siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse. E. rahvale ja maale ei järgne Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. See tunnustus on täiuslik ja absoluutne, tühistatud on igaveseks ka Uusikaupunki rahu (<-) tingimused 1721. a-st ühes aadli eesõigustega. — Puhtrahulepingulised määrused, peale lepinguosaliste vahel sõjaseisukorra lõpetamise, käsitlevad a) piiri-, b) sõjalisi, c) majanduslikke ja d) tuleviku liikluspolitika aluse küsimusi. E.-Vene piiri fikseerimisel seati ajutiseks sisse erapooletu riba, millest kinni peeti kuni 1. I 1922, ning keelati Peipsi ja Pihkva järvel pidada relvastatud laevu peale piirivalve vahilaevade. Venemaa avaldab ka nõusolekut E. alalise erapooletuse tunnustamiseks ja kindlustamiseks, kui E. peaks rahvusvaheliselt neutraliseeritama. Sõjalistes küsimustes omab esikohta kummagi riigi pinnal teotsenud võõraste organisatsioonide vägede likvideerimine (nagu seda oli N. Judenitš'i vägi E-s ja kommunistlik E. kütiväe diviis Venes).- Keelatakse vastastikune propaganda teise riigi valitsuse vastu omal territooriumil. Loobutakse sõjakuuldest ja sõjakahjudest. Vabastatakse sõjavangid ja antakse neile amnestia. Majanduslikkude suhete algpõhimõtteks oli kummagi vastastikune rahuldumine end. Vene riigi selle varaga, mis leidub nende territooriumil, nõudeõigused sinna juurde arvatud, kuna aga end. Vene riigi kohustused ei siirdu lepingulistele. Vene annab E-le 15 milj. kuldrubla. E. ei kanna mingisugust vastutust Venemaa sise- ega välisvõlgade eest. E-st evakueeritud varandused antakse tagasi, niipalju kui nad on kätteleitavad. Eestlastel Venemaal on õigus opteeruda E. riikkondsusse, kaasa võttes Venemaalt oma vallasvara, samuti nagu neil säilivad õigused ka oma Venemaal asuvaile kinnisvaradele. Samased õigused on ka venelastel E-s. Peaks mõnele teisele piiririigile antama nende rahulepinguis Venemaaga suuremad soodustused, siis on ka E-l õigus samasuguste soodustuste saamiseks. Lahtiseksjäänud ja hiljemini esile kerkivad küsimused pidi lahendama segakomisjon, mis aga tegelikult ei suutnud ühtegi küsimust korraldada. Tuleviku jaoks pandi maksma majandusliku liiklemise alal enamsoodustuse ja transiidi täielise vabaduse ning maksutuse põhimõte. Peale selle lubas Venemaa E-le kontsessiooni-eesõiguse miljonile dessatinile metsale ja Tallinna—Moskva raudtee ehitamiseks, E. aga Venemaale eesõigustuse Narva kosest elektri saamiseks. Lepingule kirjutasid alla E. poolt J. Poska, A. Piip, M. Püümann, J. Seljamaa ja kindr. J. Soots, Vene poolt A. Joffe ja I. Gukovski. Leping astus jõusse 14. II 1920; tema piiri- ning sõjalised määrused leidsid täpsat täitmist mõlemalt poolt. Ka 15 milj. rubla kulda anti E-le õigel ajal üle. Vormilised diplomaatilised suhted seati jalule alles a. 1921. Mis puutub majanduslikesse ja juriidilistesse tingimustesse, siis nende täitmine ei ole olnud täielik. Raskused tekkisid juba optantide varandusega, mida opteerimise lõpupoolel ei lastud kaasa võtta. E-st evakueeritud varasid — tehaste sisseseadusid, laevu — ei saadud tagasi. Segakomisjon ei suutnud lahendada ühtegi tüli ning, lõpuks, kontsessioonid on jäänud paberile: E. pole saanud ei miljonit dessatini metsa Põhja-Venes ega ka 50 000 dessatini Peterburi kubermangus jne. Vene teooria järgi olevat olukorrad sedavõrt muutunud, jt nende täitmist ei saavatki enam nõuda. A.Pp.