Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Aafrika
| Eesti Entsüklopeedia | Aadlimatrikkel–Aalborg | Aafrika |
| Vaata ka artiklit „Aafrika” Vikipeedias. |
Aafrika, Vana-maailma edelapoolseim osa ja suuruselt maakera teine manner. Nimi on esmakordselt tarvitusele võetud. Enniuse poolt praeguse Tuneesia ning Tripolitaania kohta ja omastati Rooma keisririigi ajal kogu mandrile. A. piirdub läänes Atlandi ookeaniga ja idas India ookeaniga; põhjas eraldab teda Euroopast Vahemeri, kuna kirdes A. puutub Suessi maakitsuse (nüüd kanaliga läbitud) ja Siinai neeme kaudu kokku Aasiaga. Edasi on A. ja Aasia vaheliseks piiriks Punane meri ja selle jätkuks olev Adeni laht. Neis piires on A. pindala ühes ümbritsevate saartega ümmarguselt 30 milj. km². Suurim pikkus põhjast lõunasse on u. 8000 km, suurim laius läänest itta u. 7500 km.
Ilmastu. A. asetseb keskusega poolitaja kohal ja ulatub sellest sümmeetriliselt kahele poole (põhjapoolseim punkt Kap Blanco 37° 20´ N, lõunapoolseim — Kap Agulhas 34° 50´ S). Sellest järgneb, et A. on mandrite seas kõige selgekujulisemalt troopilise ilmega, kuum-troopiline vööde võtab A-s kõige olulisema osa oma alla. Päike liigub siin läbi aasta lagipunkti lähedalt ja tõstab seega päevased temperatuurid väga kõrgeks. Juulis on kõrgeimad temperatuurid (kuni + 35° C) poolitaja6st põhja pool, Sahara ja Ida-Sudaani kohal, kuna jaan., s. o. lõunapoolkera suvel, nihkub kuumusekeskus sama kõrgete temperatuuridega poolitajast lõuna poole, Kalahari kõrve kohale. A. keskosas, poolitaja naabruses, on temperatuur läbi aasta kõrge ja vähese kõikuvusega, + 26—30° C. Et poolitajast põhja pool on maismaad suhteliselt rohkem, siis kuumeneb see mandripoolmik üldiselt suuremal määral ja aastane kesktemperatuur osutub kõige kõrgemaks (üle + 30° C) poolitajast pisut põhja pool, Sudaani kohal. Siit väheneb see aeglaselt mandri põhja- ja lõunaserva poole ning langeb siis kaunis järsult rannikuil. Põhjarannikul, Alžeerias, on aastane kesktemperatuur + 17° C, lõunas, Kapimaa rannikul + 16° C. Temperatuuri aastane kõikuvus (eri aastaaegade temperatuuri vahe) on kõige väiksem troopilises Kesk-A-s, eriti madalamail aladel, kuna Põhja- ja Lõuna-A. kõrbedes (Sahara ja Kalahari) tõuseb see kõikuvus juba kuni 20—25° C. Samuti suur (kuni 30° C) on siin ka temperatuuri ööpäevane kõikuvus, vastandina troopiliste alade ööd ja päevad läbi kestvale ühtlaselt suurele soojusele.
Pinnaehitus. Oma üldkujult on A. vähe liigestatud. Sügavamad sopilised lahed ja pikemad väljaulatuvad neemed puuduvad pea täiesti. Rannik on enamasti sirgevõitu või kergelt looklev. Samuti on A. lähemas ümbruses vähe saari. Ka pinnamoelt ning reljeefilt on A. ühetooniline ja vähe vahelduv. Kõige üldisemalt vaadeldult valitsevad A-s kõrgemad ja madalamad lavamaad, vaheldumisi laialdaste tasandikkude, nõgude ja haudmikkudega ning harvemini kõrgete mäeharjade ja -tippudega. Kõige pealt võime eraldada madalama loodepoolse osa e. Madal-A. kõrgemast kagupoolsest osast e. Kõrg-A-st. Eelneva piiridesse jäävad üldiselt madalamad ja lamedama reljeefiga alad — Sahara ühes Liibüa ja Egiptusega, Sudaan, Guinea lahe rannikumaad ja valdav Kongo nõgu.
Veestik. Veerohkus maastikus ja vetevõrgu tihedus A. eri osades on ühenduses üldise niisutuse- ja sademetemääraga. Kuna rikkalikult niisutatud troopilisest Kesk-A-st saavad alguse A. suured jõed, mis kuuluvad maailma suurimate hulka, ja maad läbib tihe vooluvete võrk, on suured kuivusvöötmed Põhja- ja Lõuna-A-s pea täiesti veetud kõrved. A. troopilises südames asetsev suur Kongo nõgu moodustab omaette jõerikka vesikonna, kus veed valguvad ümberringi servadelt madalama keskuse poole. Keskusjõeks on Kongo, mis leiab endale teed läbi Guinea lahe äärse Alam-Guinea künnise Atlandi ookeani. Kongo vesikond võtab oma alla tublisti ⅔ ekvatoriaalse A. laiusest. Veelahe asetseb alles Ida-A. kõrgustiku kohal, India ookeani poolsele nõlvale jääb vaid rida suhteliselt väiksemaid jõgesid, neist suurimad Tana, Rufidži ja Rovuma.
Loomastiku suhtes jagab tühi elutu Sahara A. kahte erinevasse ossa. Kuna põhja pool Saharat sarnaneb loomastik üldiselt Vahemeremaade omaga, ehk küll mõningate aafrika liikide lisandusega, algab päris-aafrikalik fauna alles Saharast lõunas. Siin võime eraldada peamiselt nelja laadi loomaühiskondi: metsaloomad, savanniloomad, kõrveloomad ja veeloomad. Metsas valitsevad ronijad, nagu mitut liiki ahvid, siis metselevant ja metssiga. Ka lindude ja putukate riik on õige kirju. Lagedad savannid on eluasemeks jooksjaile loomadele, nagu antiloobid, seebrad, kaelkirjakad, pühvlid, jaanalinnud, kes liiguvad siin suurte karjadena. Lõvid, leopardid, hüäänid ja šaakalid, samuti raisakullid peavad neile jahti. Elevant ja ninasarvik eelistavad kõrgemat rohtu ja tihedamat võsa. Kõrved on loomastikult hoopis vaesemad. Suuremaist loomist on siin näha vaid kõrve-antiloope ja lambaid. Tüüpiline kõrveloom kaamel on siia Aasiast toodud ja esineb vaid koduloomana. Veeloomadest on A-le iseloomustavad jõehobud ja krokodillid. Koduloomadena peetakse peale kaameli veel sarvloomi, lambaid, kitsi ja troopilises A-s eriti sigu ja kanu. Sarvloomade pidamine osutub siin võimatuks mürgise tsetse-kärbse pärast, kellega sarnanev liik levitab ka inimeste seas unitõbe.
Rahvastik. A. elanikkude üldarvu loetakse 135—150 milj-le, mis teeb keskmiselt 4,5—5 in. km²-l. Elanikkond koosneb peam. kahest erinevast osast: päriselanikud ja Euroopast ning Aasiast sisse rännanud asunikud ning igasugused ajutised elanikud. Eurooplaste arvuline osa kogu rahvastikust on väga vähene, kokku u. 3 milj., ja needki elavad peamiselt paraja ilmastikuga äärmises Põhja- ja Lõuna-A-s. Troopilises osas on eurooplasi kõigis asumais kokku vahest ainult mõnedkümned tuhanded. Sellest hoolimata moodustavad eurooplased valitseva kihi ja hoiavad tegelikult oma võimuses pea kogu mandri. Eurooplaste kõrval on teiseks tähtsamaks sisserännanud rahvaks hindud (kokku u. 250 000), kes elavad eeskätt Ida- ja Lõuna-A-s. Arvuliselt valdava osa A. rahvastikust moodustavad päriselanikud, kes jagunevad kahte suurde rühma: heledamad Põhja-A. rahvad ja Kesk- ning Lõuna-A-t asustavad neegrid. Selle kahe peamise rühma asumisala piiril, Lõuna-Saharas ja Sudaanis, esineb veel mitmesuguseid segarahvaid.
Avastuslugu. Põhja-A. oli Vahemere lõunarannikuna tuntud juba vana-aja kultuurrahvastele. Ligi 2000 km laiune Sahara kõrvevööde eraldas selle aga täielikult lõunapoolseist neegrite aladest ehk, nagu vana-ajal seda nimetati, Etioopiast. Idas, Niiluse ääres, egiptlased, läänes kartaagolased, hiljemini roomlased tungisid oma sõja- ja asustamisretkil mõnikord ka läbi Sahara Sudaani ja Niiluse ülemjooksule, samuti piki Atlandi ja India ookeani rannikuid kaunis kaugele lõunasse. Araablaste tungimisega Põhja-A-sse VII ja järgnevail s-eil katkestus keskaja Euroopal igasugune ühendus A-ga. Araablased ise levisid piki A. idarannikut lõunasse Mosambiki rannikuni ja Madagaskarini. Nende avastusist sai Euroopa aga teada alles XIV s. Samal ajal algab Lõuna-Euroopa merirahvaste tung itta, mille tähtsaks tulemuseks oli meritee avastamine ümber A. lõunaotsa Indiasse (portugallane Vasco de Gama 1498).
Poliitiline jaotus. Peale neid suuri avastusi hakkasid Euroopa riigid mõistma A. suurt tähendust asumaana, tooraine tootjana ja kaubatarvitajana ning püüdsid üksteise võidu kindlustada siin endile võimalikult laiu asumaid. Prantslased vallutasid juba 1830 Alžeeria ja laiendasid siit oma võimu üle kogu Kesk- ja Lääne-Sahara ning Sudaani Kongoni. Inglased liikusid Lõuna-A-st samuti Kongo suunas, ning kindlustasid end Egiptuses, Ida-Sudaanis ja Niiluse ülemjooksul. Portugallastele jäi rohkeist vanadest toetuskohtadest lõplikult vaid Angoola A. läänerannikul ja Mosambik idarannikul. Sakslastele jäid Inglise ja Portugali asumaade vahelised alad Ida- ja Edela-A-s ning Kamerun. Ülem-Guinea rannik jagunes siiludena mitme riigi vahel, kuna Punase mere äärseis mais kindlustasid end itaallased, kes said hiljemini Türgilt ka Tripolitaania. Kongost moodustati esialgu iseseisev ala, mis sattus aga hiljemini Belgia kätte. Iseseisvaks jäid vaid vana kristlik riik Abessiinia, Egiptus ja Ameerika Ühendriikide poolt asustatud neegrite vabariik Libeeria. Maailmasõja tagajärjel kaotasid sakslased oma A. asumaad, mis anti Rahvasteliidu poolt Inglismaa, Prantsusmaa ja Belgia valitseda. Praegu jaguneb A. järgmiselt:
| Iseseisvad riigid: | km² | el. milj. |
|---|---|---|
| Abessiinia keisririik | 1 120 000 | 10 |
| Egiptuse kuningiik | 994 000 | 14,2 |
| Libeeria vabariik | 95 000 | 1,5 |
| Inglise alad: | km² | el. milj. |
| Lõuna-A. Unioon: | ||
| Kapimaa | 717 000 | 2,8 |
| Natal | 91 000 | 1,4 |
| Transvaal | 286 000 | 2,1 |
| Oranje | 129 000 | 0,6 |
| Pärismaalaste reservaadid (Betšuaana-, Basuuto- ja Svaasi-maa) | 760 000 | 0,8 |
| Edela-A. mandaat (end. Saksa Edela-A.) | 836 000 | 0,3 |
| Lõuna-Rodeesia | 386 000 | 1,0 |
| Põhja-Rodeesia | 746 000 | 1,3 |
| Njassamaa | 103 000 | 1,4 |
| Tanganjika (end. Saksa Ida-A.) | 942 000 | 4,3 |
| Sansibar | 2 642 | 0,2 |
| Keenia | 583 000 | 2,9 |
| Uganda | 244 000 | 3,4 |
| Briti Somaalimaa | 176 000 | 0,3 |
| Inglise-Egiptuse-Sudaan | 2 611 000 | 5,4 |
| Nigeeria ühes Lääne-Kameruni mandaadiga | 912 000 | 19,1 |
| Kullarannik ühes Lääne-Togo mandaadiga | 237 000 | 2,3 |
| Sierra Leone | 80 400 | 1,5 |
| Gambia | 10 700 | 0,2 |
| Saared (St.-Helena, Ascension, Tristão da Cunha, Mauritius, Rodrigues, Tšagos, Seychelles'i saared) | 2 400 | 0,4 |
| Kokku | 9 855 100 | 51,7 |
Majandusolud ja A. osa maailma majanduses. Pärismaalaste algupärased majandusvormid on tihedas ühenduses loodusliku ümbrusega. Kõrves levib kultuurmaistu üksikute laialipillutatud laikudena, oaasidena, mida võimaldab põhjavee pinnaletulek. Siin kasvavad tiheda haljendava rühmana datlipalmid ja levivad põllulapid nisu, odra ja durraga ning mõnesuguste viljapuudega. Kaevust pumbatakse kosutavat vett põldude niisutamiseks. Palmide varjus rühmituvad tiheda rägastikuna õhus kuivatatud telliskividest ehitatud lameda katusega kastmajad. Niiluse org on jõe üleujutuse tõttu üks pidev oaas, kus asub ülitihedalt rohkearvuline rahvastik.