Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Aabits
Aabits, algelises tähenduses alfabeet, tähestik (nimetus tuletatud lad. alfabeedi 3 esimesest tähest ABC); kirjaoskuse metoodiline algõpetus. Vanimad eesti a-d, aastast 1694 (põhjaeesti) ja 1698 (lõunaeesti), on vist B. G. Forseliuse (←) koostatud; nende ainsad teadaolevad eksemplarid säilitatakse Lundis Rootsimaal. Tarvitatavamad eesti a-d on kirjutanud: O. W. Masing 1795, K. Berg 1811, F. Akermann 1841, K. Körber 1853, C. R. Jakobson 1867, M. Tõnisson II tr. 1884, J. Bergmann 1890, A. Busch 1890, O. Grossschmidt 1908 (tähemeetod); J. Kruus 1883 (häälikumeetod); P. Rätsepp 1902, M. Okas 1903, M. Kampmann 1905, J. Ploompuu 1907, E. Peterson 1908, A. Tander 1908, J. Freymann 1911, V. Tamman ja A. Rull 1921, J. Oro ja M. Nurmik 1924 (normaalsõna-meetod); J. Kuulberg 1923 (elamusmeetod); M. Kampmann 1929 (elamuslik eklektiline interjektsiooni- ja normaalsõna-meetod). Kirjaoskuse õppemeetodid → Lugemisõpetus. ― Ülekantud mõttes mõeldakse a-a all mõne teadusala algeid või endastmõistetavaid tõsiasju ("aabitsatõde").